Sapine rahvatarkus ütleb: inimene on looduse hallitus ja kriis on iga tõve lõppfaas – haigus puhkeb ära või viib hauda.
ARVAMUSPLATS ⟩ Inimene pole jätkusuutlik hallitus?
Luulelisemalt öeldes: kriisid on looduse hallitustõrje, ühiskond puhastub või mandub. Kuid märgata pole ei üht ega teist: elame rahus, kuigi sõda käib, et rahu kaitsta; ökokriis süveneb, kuigi teostame rohepööret. Lühidalt – hädaldame ja reostume nii sõjas kui rahus.
Mis toimub? Sõjad käivad, loodus reostub, hallitus õilmitseb: inimkond kasvab ja ökokriisist on saamas kooma. Kriisid näitavad tegelikkust.
Žanr, milles räägib Euroopa ajalugu, on apokalüpsis: maailma lõpp looduskatastroofides, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa“. Kahe maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et midagi sellist ei või enam korduda. Ajalugu soosis pahempoolsete tõusu. Isegi konservatiivid ja kristlikud demokraadid jagasid arusaama, et uue Euroopa ehitamine vajab tugevat riiki, koostööd ja kodanike kaitsmist – poliitikute riigimehelikkust. Sõnaga, vajame vennaarmu, mitte -hirmu.
Sõdade vältimiseks loodi Euroopa Söe- ja Teraseliit, mille eesmärgiks oli vältida kahe suure kõutsi, Saksamaa ja Prantsusmaa uut sõda. Sellest projektist sündiski Euroopa Liit. Rahvusteülene Euroopa Liit ning universaalne inimõiguste režiim pidid natsionalismi asendama liberaalsete indiviidikesksete väärtustega.
Ukraina sõda tõi kainenemise: universaalset armastust ja õiglust pole; unistus taevalikust rahuriigist on utoopia.
Nüüd on vastukaaluks tõusuteel parempoolsete populaarsus, populism, sest tugev riik võõrandub rahvast – bürokratiseerub. Aga mida näitab Putini sõda? Ukraina sõda on sõda Euroopas, sest ka Venemaa on suur kõuts, Tšingis-khaani geenidega kõuts. Rahu ei kaitsta sõnadega. Ukraina sõda tõi kainenemise: universaalset armastust ja õiglust pole; unistus taevalikust rahuriigist on utoopia.
Kui tahame riiki turvata, peab olema targalt riigimees, nägema Euroopat tervikuna. Marurahvuslane näeb ainult eilset uima, kosmopoliit ainult homset silmapiiri. Silmapiir aga jääbki silmapiiriks, kuigi seal ringutab vene karu.
Konservatiividel on õigus: tuleb otsustada, kas Euroopa ühtsus on rahuprojekt või võimuprojekt. Rahuprojekt: kaotada natsionalism, piirata suveräänsust, et astuda samm maailmarahu poole. Võimuprojekt: tõsta riikide kaitsetahet ja koostöövõimet, et kaitsta nii enda kui ühiseid huve – siit algab ka rohepöörde võimalikkus üldse. Tuleb valida: kas riiklik julgeolek või truudus „kõrgeimatele“ väärtustele. Pahem-parempoolsuse vastandumine pole „riigireeturite“ duell, nagu populistidele meeldib ärbelda. See on inimhinge paratamatu dualism: alalhoidlikkuse ja uudishimu dialektika.
Kriis tegi selgeks, et õigusreeglid ei suuda kaitsta kõikmõeldavaid olukordi, mida elu toob. See ongi kriis, kui juhtub, mis enne oli uskumatu – kas sulavad poolused või keegi tahab oma eluruumi nimel „naabrivalvet“ teostada?
Kriisid nõuavad ületamiseks mitte banketilaadseid debatte, vaid otsuseid koheseks realiseerimiseks. Kriisid on poliitika uutmiseks sama tähtsad kui pankrotid majanduselus: tuleb moraalselt vana tehnika ja tehnoloogia välja vahetada, või järgneb lõpp.
Kui eurooplane hallitab, vajame Euroopalikumat poliitika, sest pole jätkusuutlik hallituses elada; ei tohi konserveeruda heaoluriikluse unne. Eesti peaministri sõnavõtud pälvisid tähelepanu, sest ta rääkis tõtt – NATO oli Baltikumis senini vaid vihmavari. Õnneks läksid pilved lõunasse ja Ukraina tõmbas raketivihma endale. Võinuks minna teisiti; auke vihmavarjus Narva tankivare ilmutaski.
Tänaseks on selge, et Euroopa koostöö vajab uut poliitikat. Õigemini, vajame riigimehelikumaid poliitikuid. Nii meil, kui Brüsselis tuleb rahvusriigi huvide parimat kaitset näha solidaarselt toimivas riikide koostöös – lepitud otsuste ja protseduuride järgimises. Suletus ja Venemaa energiaressurssidega salakaubandus on edasihallitamine.
Ökoloogilisest kriisist väljapääsu ei taga mitte rahvusvaheline õigus, vaid enesedisain – disainigem kasinamat elamist! Tervislikum ja õnnistavam. Õppige pensionäridelt!