Sulev ja Valli Helin elavad Karksi külas Mulgimaal. Nad on abielus olnud 21 aastat, aga neile külla minnes märkan esimesest hetkest, et neil kahel inimesel pole tekkinud teineteise vastu ei tülpimust ega ükskõiksust, mida külalisele eksponeerida igati viisaka suhtena. Võib olla tõesti peitub nimedes maagia, mis annab selle kandjale tugevuse ja sära… Sulevist ja Vallist õhkub silmi särama panevat helinat, mis ei lase vanaks saada ihul ega hingel.
Mõnikord kumab lastekodus üles kasvanud inimese silmavaatest vastu igati õigustatud umbusk. Ollakse ju maast madalast pidanud kinni hoidma mitte ema seelikusabast, vaid iseenda loodud elus püsimise reeglitest. Eelarvamusest hoolimata vaatab mulle vastu mees, kes intervjuu andmise päeval saab 68aastaseks, ainult et selle esimese numbri võiks vabalt eest ära jätta…Nii palju on Sulevi näos lapsemeelset heatahtlikkust ja sõbralikkust.
„Ma olin lapsena tilluke poiss, kelles elas suur võitlusvaim. Mul polnud ju kogemust, kuidas peres elatakse ja kodus suheldakse. See, kes lastekodus minu arvamist mööda midagi valesti ütles, sai kohe litaka ära. Iga nali tundus mulle pilkamisena. Eks ma olin teistmoodi ka – mu paremal käel on sündimisest saadik ainult kaks sõrme ja paremast kõrvast olen kurt. Olen eluaeg tänu sellele oma paremat kätt püüdnud tugevamaks treenida,” tunnistab Sulev.
„Sporti olen teinud eluaeg. Ja mitte lihtsalt sporti, vaid kümnevõistlust! Olen siin guugeldanud, et ajakirjanike seas parimale kümnevõistlejale Vahur Kersnale tegin ma Luual tehnikumis õppides 150 punktiga ära!” naerab Sulev.
„Ühe-ala-sportlast ei saanud minust seetõttu, et ühtegi tõeliselt head ala nende kümne hulgas ei olnud. Minu jaoks,” arvab Sulev, kes veel enne Luuat õppis Otepää Internaatkoolis.
„Mul oli peaasi olla esimene!” ei varjagi Sulev Helin võistlejahinge, mis noores eas andis ta elule mõtte. Esineda meeldis poisile samuti.
„Lastekodus pandi mind alati seisma esimesse ritta, sest mina ei olnud see, kes tagumisse ritta oleks ennast peitnud. Lugesin ja laulsin, tehnikumi ajal isegi uisutasin, kui mulle uisud jalga topiti. Siis aga, kui nägin, et võitu ei paista, ma võistlema ei kippunud. Olin väike, aga särts oli sees! Odavise, ketas ja kaugushüpe tulid mul hästi välja ja võrkpalli mängisin ka. Olin kooli ajal keskmise eesti mehe pikkune – 172 cm, aga hiljem kasvasin veel. 30aastaselt sain mõõduks 175 cm,” on Sulev rahul. „Päkapikk otsib ikka endast pisemaid!” lisab Sulev, kes võiks vabalt võistelda ka naljaviskamises…
Sulev ja Valli kohtusid Luual – tolleaegses Palamuse Metsamajanduse Sovhoostehnikumis.
„Nägin Vallit juba enne sisseastumiseksameid ja teadsin kohe, et see ongi kooli kõige ilusam tüdruk. Noh, aga talle pandi käpp kiiresti peale!” kahetseb ja samas ka ei kahetse Sulev, et ta juba tookord tüdrukut endale ei napsanud.
„Kui oleksime kokku jäänud juba Luua-ajast, siis oleksime tänaseks ammu lahus,” on nii Sulev kui Valli kindlad. Pärast mõlema kahte abielu ja kahepeale kokku kuut last otsis Valli Sulevi üles.
„Olime selleks ajaks juba 46aastased. Ega ma teadnudki, kas Sulev parajasti vaba on või mitte. Olin 6 aastat pärast abikaasa surma üksi elanud ja siis tuligi meelde see Luua spordi- ja bändipoiss Sulev. Eks ma olin kooli ajal ta silmarõõm, aga ping-pongi läks ta mängima ikka teiste tüdrukutega,” mäletab Valli.
„Käisime mõlemad sel ajal ka peotantsu kursustel, aga partnerid me polnud. Mõnikord pidudel Sulev ikka võttis mind tantsima, aga rohkem oli ta püüne peal pilli mängimas. Mina olin mõnikord samuti laval, laulsin tausta. Niiet kukla taha meelde ta mulle jäi ja ligi 30 aastat hiljem uuesti meelde tuli,” ütleb Valli ja vaatab Sulevit ikka-armunud-pilgul.
„Kirjutasin tuttava nimega mehele e-maili ja küsisin, kas oled seesama Luua-poiss, keda tehnikumi ajal tundsin?
