Jaan Männik – mees, kelle pealehakkamist pole vanus mõjutanud

Maailmamees Jaan Männik on alati oma elus tundnud end ainult eestlasena. „See kõlab ehk veidi suureliselt, aga Eesti on olnud nagu minu elu projekt. Ütlesin sageli tuttavatele rootslastele, et mul on üks elu mõte, mida teil ei ole. Mul on kaks last, kes on üles kasvanud ja elavad Eestis. Mida enamat ma saan soovida!” Foto: Peeter Langovits

Kui Jaan Männiku vanemad sõjapagulastena Rootsi jõudsid, oli tema kuuekuune. „Ma ütlen tihti inimestele, et mind eostati Eestis, aga ma sündisin Rootsis.“ Oma elus on Jaan Männik end kogu aja vaid eestlasena tundnud.

Sa sündisid sõja lõpu aastal Rootsis.

Sündisin linnas nimega Ljungby, vanemad olid siis põgenikelaagris. Perekond kolis Örebrosse, kui olin 6 kuud vana. Ma ütlen tihti inimestele, et mind eostati Eestis, aga ma sündisin Rootsis. Nii, et ma olin juba olemas, kui mu vanemad 1944. aastal kodumaalt lahkusid ja mu vanem vend oli isa käe otsas.

Pere sõitis välja 20. septembril Pärnust ja oli teel 36 tundi. Isa oli lahkudes 35- ja ema 24aastane. Isa oli hariduselt ja ametilt agronoom. Ta ei elanud kuigi kaua. Tal oli ajuvähk ja ta suri 59aasta vanuselt. Ema sündis 1920. aastal ja kuulus niinimetatud kadunud põlvkonda. Lõpetas Tallinnas Lenderi Tütarlaste Gümnaasiumi aastal 1940 ja juba paar nädalat hiljem tulid venelased esimest korda Eestisse sisse.

Ma pean oma isa kiitma. Ta sai päris hästi paljudest keerulistest asjadest aru. Ta ütles ikka, et kui me oleksime Eestisse jäänud, oleks meil halvasti läinud. Ja tõepoolest kogu isa suguselts küüditati 1949. aastl Siberisse.

Minu isapoolne vanaisa pidas Mulgimaal Abja vallas Rühke talu. Seoses sellega tahan ma öelda, et mulle on väga sügava mulje jätnud Tanel Toomi „Tõe ja õiguse” film. Lugesin filmi mõjul Tammsaare paksu köite läbi. Meil ju Rootsi koolis seda kohustuslikus programmis polnud. Tavaliselt öeldakse, et raamat on parem kui film. Mina nii ei ütleks. Filmi vaadates tekkis mul tunne, et see on ju minu perekonna lugu. Sealsed sündmused leidsid aset ajavahemikul 1872–1896. Minu vanaisa sündis 1873. Seega minu kujutluses võis ta olla üks neist lastest, kes seal ringi jooksis.

Ja veel. Minu vanemate abielu tuletas mulle meelde Andrese ja Krõõda abielu. Isa oli aktiivne ja töökas nagu Andres, ema aga hoolis väga lastest ja oli koduhoidja. Eestis oldud 30 aasta jooksul olen siin lisaks näinud üsna palju Andrese ja Pearu suhteid, kuigi see pole üksnes Eesti probleem. Olen Tanel Toomile väga tänulik.

Esimesed aastad Rootsis vist kerged polnud?

Ega olnud. Aasta elasime põgenikelaagris. Mitmes erinevas kohas. Isa rääkis mulle hiljem, et algusaastatel oli neil veidi kõhe tunne, et Stalin võib hakata eestlasi välja nõudma. Saksa mundris sõdinud Balti riikide sõdurid andiski Rootsi Nõukogude Liidule välja.

8aastane Jaan Männik koolipingis. Foto: Erakogu

Isa sai lõpuks Örebros ühes ettevõttes tööd. Seal linnas polnud eriti palju eestlasi, aga see-eest elas kaks kuulsat meest. Kirjanik August Gailit ja kunstnik Endel Kõks. Minu vanemad käisid üsna tihedalt Gailiti perekonnaga läbi. Ma seisin 1960. aastal Gailiti matusel 15aastase noormehena auvalves. Ega selles vanuses veel täit arusaamist pole, aga seda ma mäletan, et ta oli väga karismaatiline mees. Muide, mäletan isegi seda, et kui Stalin 1953. aastal suri, hakkasin siis just 8aastaseks saama, tegi isa kodus šampusepudeli lahti.

Nii nagu praegu Ukraina põgenikud, lootsid ka minu vanemad Eestisse tagasi pöörduda, öeldes, et küll ameeriklased teevad siin platsi puhtaks. Viimane lootus kustus pärast Ungari ülestõusu mahasurumist 1956. aastal.

Erinevalt oma isast, jõudsid sa Eesti vabanemise ära oodata.

Mina kolisin Eestisse novembris 1992. Nii mu ema kui ka vanem vend jäid algul Rootsi. Vend Jüri läks abikaasast peagi lahku ja leidis Eestist endale uue elukaaslase. Elab peamiselt siin, on lastepsühhiaater, käib Rootsis vaid lastel külas.

Ema otsustas kõrges eas 2002. aastal samuti kodumaale elama tulla. Üks põhjus oli ilmselt see, et vennalapsed olid siis juba 28 ja 26, minu lapsed aga 5 ja 7. Teiseks tahtis ema elu lõpuaastad oma sünnimaal veeta (ta suri 2009).

Oled mehaanikainsener. Kuidas niisuguse valiku tegid?

Numbrid ja inseneriteadus on mulle alati lähedased olnud. Vanemad ütlesid ka, et sa pead muretsema endale ühe kõva hariduse, mida saaks igal pool kasutada. Ära õpi juristiks või ohvitseriks, sest see on konkreetse riigiga seotud. Isa ütles: „Poeg, ma annan sulle eluks kaasa kaks asja – hea hariduse ja fraki.” Hariduse kohta ütlesid kõik pagulased, et see on igati väärt asi, sest kommunistid ei saa seda sinu käest kunagi ära võtta. Vanaisal oli talu, aga see võeti päevapealt ära.

Pärast ülikooli läksid aastaks Kanadasse, oled elanud Saudi Araabias, USAs ja Jugoslaavias.

See Kanada reis oli kohe pärast ülikooli lõpetamist. Kirjutasin Kanada konsulaati, et tahan sinna sõita ja mul on tööluba vaja. Vastati, et saad olla vaid „landed immigrant” (maabunud immigrant). Ma ei soovinud sinna pikalt jääda, vaid ainult veidi seal töötada. Kanada on peamiselt ingliskeelne riik ja seal on ka palju eestlasi. Töötasin seal umbes aasta planeerimisinsenerina ühes ettevõttes.

Kõik teised riigid tulid suunamisega. USAs ja Jugoslaavias olin paberivabriku ehitamisega seotud. Saudi Araabia ostis aga Rootsi firmalt Alfa Laval integreeritud lehmafarmi. Integreeritud tähendab seda, et kogu tootmistsükkel alates kaerakasvatusest kuni piima pakendamiseni välja toimub ühes kohas. Mina olin seal tehnikapealik, alludes vaid kogu projekti juhile.

Võiksid seega olla maailmamees ehk teisisõnu kosmopoliit, aga seda sa pole.

Ma olen alati oma elus tundnud end ainult eestlasena. Juba ülikoolis olid mul ainult eesti sõbrad ja ma olin sel ajal ka päris aktiivne välis-Eesti liikumises. Eestisse tulin ma vaid veidi enam kui aasta pärast iseseisvuse taastamist.

See kõlab ehk veidi suureliselt, aga Eesti on olnud nagu minu elu projekt. Mõni on näiteks usklik ja uskumine on tema elu eesmärk. Mulle on alati tähtis olnud eesti rahvuslus. Ütlesin sageli tuttavatele rootslastele, et mul on üks elu mõte, mida teil ei ole. Olles praegu 77aastane, rõõmustan ma selle üle, kui hästi see projekt on mul õnnestunud. Mul on kaks last, kes on üles kasvanud ja elavad Eestis. Mida enamat ma saan soovida!

Nii et enam soove pole?

Nii ka öelda ei saa. Eesti suurim väljakutse on meie demograafiline olukord. Selle probleemi järel tuleb suur tükk tühja maad. Alles siis tasub rääkida ühiskonna varalisest kihistumisest, et umbes viiendik rahvast elab suhtelises vaesuses, regionaalsest ebavõrdsusest, et domineerib Tallinn ja elu kaugemates piirkondades on palju keerulisem. Ikkagi on põhiline mure see, kas siin maal veel viiekümne aasta pärast esimese keelena eesti keelt räägitakse. Muidugi, mina ise seda enam ei näe.