KOLUMN ⟩ Vabalt ja vahvalt vanamoodne

Hedvig Hanson. Foto: Maris Ojasuu

Olen end alati tundnud veidi vanamoodsana, juba lapsest saati. Küllap sellele aitasid kaasa mu kasvamine vanaemaga ning üksikuks lapseks olemine – oli võimalik kuulata nii vaikust kui iseenda sisehäält. Minust kasvas ennast usaldav inimene.

Ei, ma ei solvu, kui mind peetakse vanamoodsaks, vastupidi. Kui keegi küsib mu ­vanust, siis vastan, et olen ­sajandeid vana.

Juba noorena meeldis mulle käia ajast maas riietuses, mind ei huvitanud iial mood ja ausalt öeldes ei sobinud mulle ka moekad riided. Mul olid mu õhulised unelmad, küllap lapsena said need tuge klassikalistest muinasjuttudest ning mulle meenub kohe vanaema õmmeldud helesinine kleidike, milles kujutlesin end haldjana.

Teismelisena toitsid mind romantiline kirjandus ja ­armastusfilmid. Lugesin Tšehhovit ja käisin samuti ­vanaaegse moega kleitides, kujutlege pilti: mul oli valge heelgeldatud pitskrae prossiga! Mu juuksed olid loomulikult lokkis, mulle meeldis neid kanda ülesseatult. Armastasin ja armastan ikka nukravõitu sügist ja igatsesin nagu mu romaanikangelannad ikka seda jäägitut kirglikku meeletut tunnet.

Elus õppisin hiljem nii mõndagi, eelkõige vahet tegema armutuhinal ja pärisarmastusel, mis põhineb argisel ja nõuab palju kannatlikkust – muutusin isegi romantiliste suhete suhtes pisut küüniliseks, aga mu hinge jäi see ­vanamoodne igatsus püsima.

Nüüd, 47aastaselt, kahe teismelise poja emana leian ma igapäeva­kohustuste ja toimetuste vahel ikka tuge nostalgiast. Argipäevahommikuid alustan just nostalgilise muusikaga – Klassikaraadio on mu igapäevane kaaslane ning parim häälestus päevaks on hommikusaade „Lihtsalt nostalgia”. Saate muusikavalik teeb alati tuju lahedaks.

Kuigi ma ise sain muusikuna tuntuks 90ndate popmuusikaga ja paljud mind vaid nende laulude järgi teavadki, pean ütlema, et see oli juhuslik episood, mis ei olnud mu hinge valik – läksin kaasa teiste pakutuga. Üsna pea taasleidsin oma tee muusikas, leidsin oma laulu üles ja on hea meel, et seda laulu on jätkunud. Suurima heameelega esitan vanade aegade muusikat: 1930–1940ndate svingi, meloodilisi ballaade, milles on harmooniat. Ja muidugi hingevärinaid.

Tänapäevane muusika ei lähe mulle korda. See tundub liiga tehniline, liiga digitaliseeritult steriilne ja ühe­ülbaline.

Tänapäevane muusika ei lähe mulle korda. See tundub liiga tehniline, liiga digitaliseeritult steriilne ja ühe­ülbaline. Ning tihtipeale tehtud mitte muusika, vaid enesetõestuse, kuulsuse ja raha nimel. Küllap on nõnda tundunud igal ajal neile, kes on ­„vanad hinged”. Ei, noorus ­pole hukas, aga näen, et ka noorel inimesel peab olema julgust ja sisu, et erineda. Et ta võiks olla unikaalne.

Ikka on küsitud mind vaiksematele, väiksematele esinemistele, kus mõtiskelu on tähtsam kui melu. Üllatusesinejaks oma vanemate kuldpulma või ema 60 või 70 aasta juubelile. Paistab, et olen pigem vanemate inimeste lemmiklaulja. Ega noored mind teagi. See on ­muidugi ka loogiline. Ausalt öeldes on mul selle üle hea meel. ­Tunnen, et teen õiget asja, kui meeldin endavanustele ja vanematele, enamjaolt naistele – meie kogemused, unelmad ja ideaalid on sarnased.

Nähtavasti kumab minust ka austust vanema põlvkonna vastu, see on ilmselt seotud mu kasvamisega vanaemaga, ning see austus on vastastikune. Soovin, et meie ühiskonnas hinnataks enam elu näinud inimeste ­kogemust, austataks rohkem nende tehtud tööd ega jäetaks neid kõrvale kui vanamoodsaid, kes ei jaga miskit tänapäevastest suundadest.

Kõige rohkem olen kuulnud, et olen nii naiselik. Muidugi, see rõõmustab mind kui klassikalisi ideaale austavat inimest. Naiselik olla on minu arvates kena. Seda veel tänapäevases, ranges võrdõiguslikkuse nõudes – tea, kas enam võibki kellelegi öelda, et oled naiselik? Äkki on see kuidagi hoopis solvav? Ahistav?

Mulle meeldib, kui naised on naised ja mehed on mehed. Tunnen väga puudust härrasmeestest.

Siinkohal ei tahaks kuidagi selle ajaga kaasas käia! Mulle meeldib, kui naised on naised ja mehed on mehed. Tunnen väga puudust härrasmeestest. Mul pole midagi selle vastu, kui mees avab mulle ukse või aitab mantli selga. Loomulikult saan ma sellega ise hakkama. Naine saabki kõigega ise hakkama, kui vaja. Toob endale lilledki ise. Ent ilusad on hetked, kui tõeline mees mõistab tõelise naise unistusi, kas pole?

Mulle meeldivad lilled. Nagu mulle meeldib mahe muusika, vaikselt voolav vesi, pastelne loojangutaevas. Ma heldin vanadest talumajadest, mille aias esivanemate istutatud viljapuud, pojengid, sirelid, daaliad, floksid. Mu süda tilgub verd, kui noorem põlvkond ­võtab maha oma vanavanemate istutatud puud, juurib välja taimed, sõna otseses mõttes juurib välja juured. Et saaks oma euroaeda mugavalt murutraktoriga niita! Või kui visatakse prügimäele vana käsitöömööbel ja tellitakse kataloogist asemele hingetu ja näotu vabrikumööbel. Täispuit on ju nii raske, pealegi ajast ja arust! Kuidas ei osata väärtustada, taastada vana. Õnneks on ka teistsugust mõtlemist. See teeb jällegi rõõmu.

Oma noote ja laulusõnugi kirjutan ikka käsitsi paberile. Kui mul on mõni galakontserdi esinemine koos nooremate lauljatega, siis nad ikka ei jõua ära imestada mu käsikirjalisi pabereid – nende laulusõnad on ikka tahvelarvutis ja siis nad „skrollivad” neid, on ekraanis kinni ega õpi sõnu iial pähe, mul aga on juba sõnad peas, sest olen need peale läbitunnetamise läbi kirjutanud.

Arvan, et me ei kaota ­midagi, kui ei lähe kaasa kõige uue ja moodsa, mugavaga. Kui vaid näeksime vaeva, et oskaksime hoida. Muuseas, see käib ka suhete kohta. Vanasti ei visatud suhteid nii lihtsalt ära. Püüti parandada. Ka ohverdati ja kannatati ära, tuldi raskustest ­läbi. Keegi ei ütle, et see on lihtne. Aga midagi nii sügavalt puudutavat on siiski selles, kui suudetakse olla lõhkumata. Või kui teadmatusest lõhutakse, siis parandatakse, heastatakse.

Meil on kiirmoe ja kiirsuhete aeg. Kõik peab olema kiire ja kui ei sobi, vahetame. Ostame uue – me ju teenime raha, et osta. Meil on kõik. Kummalisel kombel ei ole meil aga ­sugugi rohkem üksteisele ­aega ja meie aja inimesed on nii närvilised. Äkki on ikkagi kõike seda moodsat ülearu palju ja võiks olla vähem?

Usun, et elu võiks olla palju külluslikum, kui võiksime olla sõltumatud sellest, mida meile müüakse. Kui oleksime vähem mõjutatud kõigest, mis meid tegelikkuses ei toeta. Leiaksime üles pelgupaiga, nostalgilise, rahulikuma olemise. Võib-olla veidi vanamoelise, aga armsa ja koduse. Ja selles rahupaigas paneksime mängima vana, veidi krabiseva vinüülplaadi, selga oma lemmikkleidi, kes teab, punuksime veel suvelilledest pärjagi pähe ja tantsiksime! Kas või mõttes, kui pole tantsu­partnerit või kui hiiliv radikuliit on meid kangeks teinud. Aga meil oleks kindel teadmine, et oleme hoitud, oma ajas ja ruumis, ka selles tänapäevases segases ja kiirustavas maailmas. Sest meil on oma mõnus maailm, kuhu saame lohutuseks pageda.

Kes on Hedvig Hanson?

Eesti laulja Hedvig Hanson sündis ­ 22. aprillil 1975 Tartus. Oma ande päris ta emalt lauljalt Novella Hansonilt ning isalt Tõnu Kilgaselt. Ka Hedvigi kaks isapoolset vanavanemat tegelesid näitekunstiga: vanaema Ellen Kaarma oli aastatel 1951–1967 Vanemuise esinäitlejanna, vanaisa Lembit Mägedi oli näitleja Vanemuises, hiljem Endlas.

Kaheteistkümneselt kolis Hedvig vanaema juurest Tõrvast Tallinna ja asus õppima Tallinna 21. keskkooli muusikaklassi. Järgnesid klaveri­õpingud Tallinna Muusika­koolis, mille ta lõpetas 1992. aastal.

Autoril tuleb jagada end mitme rolli vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu. Hedvig Hanson kasvatab kaht poega: Holgerit ja Danieli.