„Mitmed inimesed, sealhulgas meedikud, on minu käest tõsimeeli küsinud: kas sa ise ikka usud, et taimed aitavad? Usun. Tõsi, see mõju võib vahel olla nõrk või kulub selleks tüütavalt palju aega. Reeglina on taimne preparaat aga odavam, ohutum ja kergemini kättesaadav,” ütleb Tartu Ülikooli farmakognoosia professor Ain Raal.
„Ravimtaimed ei ole kindlasti need ravimid, millega kiiresti ennast terveks ravida saab. Asi võtab aega. Eriti kiire haiguskuluga tõbede puhul on seepärast parem kasutada apteegiravimeid, sest toimeaineid on ravimtaimedes siiski vähe. Aga ennetavate vahenditena on nad sageli tõhusad. Ravimtaimede kasutamise puhul ei saa unustada ka seda, et nendega ravimisega kaasneb alati paras ports usku. Usku oma tervenemisse,” mõtiskleb professor.
Küsimus, kumba eelistada, kas sünteetilist tabletti või ravimtaimepreparaati, sõltub Tartu Ülikooli farmakognoosia professori sõnul alati haigusest ja haige tervislikust seisundist. „Näiteks külmetushaiguste korral tuleks alustada enda ravimist alati taimsete preparaatidega, kui haigus pole äge ja selle ravimisega on aega. Sageli ei lähe siis sünteetilist ravimit vajagi. Seevastu näiteks peavalu ravimtaimedega ei seljata.”
Näiteks retseptiravimite uinuteid tuleb mitu varianti läbi proovida, enne kui endale sobivaim saab leitud, sama lugu on ravimtaimepreparaatidega. Sarnase toimega ravimtaimi on palju, tervisehäda puhul tuleb mitut proovida. Näiteks kõrge vererõhu korral aitavad mõnda inimest arooniamarjad, teist aga hoopis veiste-südamerohi.
Kasutusvõimalustelt ja toime(te)lt on suurem osa ravimtaimi professori ütlust mööda kahjuks ülehinnatud. „Enamik autoreid usub, et üks ja sama ravimtaim võib piltlikult öeldes nii tantsida, laulda kui ka trummi lüüa. Tegelikult on ravimtaimel täpselt nii nagu sünteetilisel ravimil kuni kolm põhitoimet, väga harva neli. Neid ei saagi rohkem olla.”
Valvsaks tasuks professori sõnul muutuda, kui preparaadis on põhjendamatult palju taimseid komponente. „Jätke meelde number seitse. Niipalju, kui on päevi nädalas, võiks ühes toimivas taimravipreparaadis olla maksimaalselt komponente. Kuus on veel parem. Üle seitsme pole mõistlik, sest igal komponendil on spetsiifiline toime ja üheskoos ei pruugi need olla üldse nii efektiivsed, kui tootja lubab.”
Euroopa ravimiamet jagab ravimtaimed nelja rühma: esmalt tõenduspõhiselt kasutatavad, siis traditsiooniliselt kasutatavad. Kolmandas grupis võib võimalik kahju ületada võimaliku kasu ning neljandale grupile pole veel hinnangut antud.
Mahuka „Eesti ravimtaimede” kahes köites käsitletud 120 ravimtaimest on
tõenduspõhiseid vaid kuus (purpur-siilkübar, liht-naistepuna, harilik paakspuu, harilik lina, harilik palderjan ja paju liigid), traditsiooniliselt kasutatavaid 56 ning halva kasu-kahju suhtega on neli liiki (harilik maikelluke, harilik kalmus, harilik kikkaputk, vereurmarohi).
„Tavameditsiin ründab haiguse tekitajat, ravimtaimedel põhinev püüab tugevdada isetervendavat jõudu organismis, et haigusest jagu saada. Ravib tervikut,” räägib Holistilise Herbaatika ja Fütoteraapia Kooli eestvedaja, taimetark ja herbaatik, Metsamoor Irje Karjus. „Kui isetervendav jõud ehk immuunsus on tugev, saab organism haigusega hakkama.”
Karjus soovitab koduapteeki varuda vähemalt viis kodumaist tugevatoimelist ravimtaime: ahtalehise põdrakanepi, hariliku angervaksa, hariliku raudrohu, naistepuna ja kõrvenõgese.
