REISILUGU ARHIIVIST Noarootsi tunneb uhkust kauni looduse ja kasvava rahvaarvu üle

, ajakirjanik
Copy
Noarootsi loodus on hingematvalt kaunis. Muinasjutuline õhtu Österby sadamas.
Noarootsi loodus on hingematvalt kaunis. Muinasjutuline õhtu Österby sadamas. Foto: Ülo Kalm

Nii ütleb Noarootsi kohta vallavanem Aivo Hirmo ja lisab, et eriti tore, kui siia paikseks jäädakse.

Kui Naissaare paat Haapsalu Rannarootsi muuseumist Tagalahele välja sõidab, on see samaaegselt meenutus ajast, kui rannarootslased 1944. aastal Eestist põgenesid. Paat ise on 1947ndal Rootsis ehitatud ja muuseumile kingitud, teab muuseumi direktor Ülo Kalm.

Praegu on eestirootslaste abiga ehitatud uus paat, see on Naissaare kaluripaadi koopia, millesse mahub seitse sõitjat. Kui põgeneti, mahtus neid paati 30–35. Roolib alust kapten Jorma Friberg, multifunktsionaalne mees, kelle koolilõpu eksamitööks paadiehituses Rootsis oli seitsme meetri pikkuse Vaasa saarestiku võrgupaadi meisterdamine. Nüüd on ta muuseumi kuraator ja uhke, et isapoolne vanaisa oli viimane täisverd rannarootslane.

Rannarootsi muuseumis saab parima ülevaate selle kandi ajaloost, kultuurist ja nüüdsest koostööst Eesti ja Rootsi vahel. Ja ajast, kui meie mail elas kõige rohkem rannarootslasi, Vormsil ja Noarootsis mõlemas ligemale 3000. Lõviosa neist läks Rootsi, võttes kaasa keele, mille Noarootsi murdest näiteks ei saanud Ruhnu rootslasedki aru.

Noarootsi muuseum Haapsalus kajastab eestirootslaste eluolu.
Noarootsi muuseum Haapsalus kajastab eestirootslaste eluolu. Foto: Thea Karin

Kollase puithoone ees on sümboolne põgenike mälestusmärk. Idee ehitada see maakividest võttis Ülo Kalm kaasa Gotlandi saarelt. Kivid on kokku toodud eestirootsi aladelt ja mälestusmärk avati aastal 2014, kui oli möödunud 70 aastat põgenemisest. Rahvateater Randlane mängis 75 aasta juubeliks lavastust viimase paadi minekust ja seda olid vaatama tulnud eakad rannarootslasedki. „Kõige emotsioonirohkem elamus siin muuseumis oli seda kõike veel kord läbi elada,” meenutab Ülo Kalm.

Rannarootsi Muuseumi direktor Ülo Kalm.
Rannarootsi Muuseumi direktor Ülo Kalm. Foto: Thea Karin

Praegu käivad siin koos neljapäevamemmed, juba 25 aastat. Nüüd valmistavad nad varjevõrke Ukraina tarvis. Nende tehtud on ka piltvaip rannarootslaste loost Eestimaal. Algul tundus see projekt nii mahukas, et naised loobusid ja nõelad võtsid kätte hoopis mehed, meenutab direktor. See käis aga naiste au pihta. „Nii sai käsitöömemmed kampa.”

Vaiba avamisele 2002. aastal tuli ka Rootsi kuningas. Et töö kuninga tulekuks ikka valmis saaks, võtsid mehed tikkimise veel kord käsile. Nii sai Eestimaal elanud rannarootslaste lugu 20 meetrit pikk. Kuna esimene vaip lõpeb teise maailmasõjaga, valmis 2022. aastal kaks viiemeetrist lisa, üks tehtud Eestis, teine Rootsis. Rootsi vaiba sisse tikkisid stockholmlased loo sellest, mis sai rootslastest pärast seda, kui nad Rootsimaa randa jõudsid. Peatselt on vaibad vaatamiseks Noarootsi muuseumis.

Noarootsist tuleb linnailu

Alati, kui saabub juunikuu, muutub Haapsalu eriti kauniks, sest linnapilti lisanduvad kohvikute ette silmatorkavalt suured amplid täis heledaid petuuniaid. Need on pärit Noarootsist otse Lilleparunilt, kus Elar ja Leili Piir kasvatavad koduaias tuhandeid taimi.

Lilleparuni perenaine meenutab, et mõte teha suuri tuli sellest, et talle pisikesed amplid ei meeldinud. Suured ei tulnud vaatamata üle kümne aasta kogemustele küll kohe välja, aga nüüd, kui lillekasvatamiskogemust on juba 18 aastat, said neist viimastel aastatel kaunitarid. „Kõikidel huvilistel on kasutada samad kataloogid, noortaimed, isegi turvas tuleb meil samast kohast,” naerab Leili, „ju see on meie armastus, mis neist sellised suured ja pilkupüüdvad teevad.” Oma panuse annab ehk ka Bachi orelikontsert, mida Leili vahetevahel hooldamise juures kuulab.

Paslepa, Sutlepa ja Rooslepa varad

Sutlepa tuuliku juurest tasub Sutlepa kalmistu poole keerata. Kuigi kunagine kihelkonna kiriku abikirik, millel on au olla Eesti üks vanemaid puitehitisi (täpne ehitusaeg määramata, eeldatavalt 17. sajandi esimene veerand), asub Sutlepa kabelina praegu Rocca al Mare vabaõhumuusuemis, tasub jalutada Sutlepa kalmistul. Selle vanem osa asub ümber endise kabeli asukoha.

Ilmar Pärnapuu on osavate kätega kohalik meistrimees, kes 2006. aastal ehitas kalmistule uue metallvärava ja kujundas värava tugipostid. 2022. aasta kevadest on kalmistuvärav tema käe all saanud värskenduse.

Ilmar Pärnapuu on osavate kätega kohalik meistrimees, kes 2006. aastal ehitas Sutlepa kalmistule uue metallvärava ja kujundas värava tugipostid.
Ilmar Pärnapuu on osavate kätega kohalik meistrimees, kes 2006. aastal ehitas Sutlepa kalmistule uue metallvärava ja kujundas värava tugipostid. Foto: Piret Pärnapuu

Vanad kiviristid ja hauatähised

Sutlepast edasi jõuab Rooslepa kirikuaeda. Tee viib värava juurest kivist ja metallist ristidest mööda. Kõveraks väänatud olevat Nõukogude sõdurite kätetöö. Kiviristid on nüüd puhastatud, metallristid värvitud ja õgvendatud. Hiiumaa restauraator Aigor Soika tegi Rooslepa kalmistul korda üle 400 hauatähise. Sealsel kabelil on uhiuus kellatorn koos tipumuna ja tuulelipuga, seega tasub pilk kõrgusesse suunata. Tuulelipul nimelt on kujutatud vaala, hambuline suu lahti.

Sissekäigu juures kabeli sees olev kivi ootas kümme aastat, et jõuda oma esialgsesse kohta. Erilisuse annab talle praeguse Rootsi kuninga vanaisa Gustaf VI Adolfi autogramm aastast 1932.

Rooslepa kabeli 2013. aasta jumalateenistusel tagastati kogudusele 1944. aastal Rootsi hoiule viidud 22 eset, neid sai jumalateenistuse ajal näha. Kõige väärtuslikum oli 370 aastat vana hõbedast ülekullatud armulauakarikas. Rõõm ja imetlus jäid aga üürikeseks, sest kaks nädalat hiljem langes 17 eset varaste saagiks. Möödus peaaegu kaks aastat, siis sai kogudus varad peale ühe puust küünlajala tagasi. Nendega saab tutvuda 2022. aasta kodukandipäevade aegu Rooslepa kiriku jumalateenistusel.

Rooslepa nime kannab ka paar aastat vana pruulikoda Roslep Brewery, mis on tegelikult ühe pere maale kolimise ja õllepruulimiskire lugu. „Seal, väikeses pruulikojas mändide all, valmivad nii vanad klassikud kui uued katsetused,” ütleb Marko Sool. Seda ruumi suuruselt pisimat pruulikoda nimetab pruulmeister nano- või hobipruulikojaks, keeta saab parajasti 300 liitrit virret. Nime on neli õllesorti – Roslep, Bergsby, Höbring ja Spithamn – saanud Noarootsi külade järgi. Marko ütleb, et tal on kavas pruulida veel hulgaliselt sorte, millele tahab anda külade nimed, et ühel päeval ring täis oleks.

Roslep Brewery on väike pruulikoda mändide all.
Roslep Brewery on väike pruulikoda mändide all. Foto: Thea Karin

Kontsertide korraldamisega varemgi tegelnud Marko annab ka sel suvel elu mitmele muusikalisele üritusele otse metsa all. 2021. aasta suve huvitavamateks külalisteks olid aga tema meenutuse järgi vabatahtlikud allveesukeldujad rahvusvahelisest grupist Badewanne, kes siis, kui vihma sadas, mändide all tema pruulitud õlut proovisid. Allveesukeldujad dokumenteerivad laevavrakke Soome lahes. Siin läheduses avastasid nad hästi säilinud vraki koos aastaarvuga 1636, millele reljeefi järgi andsid nimeks Luik.

Aga ka Paslepas on oma aare, president Lennart Meri suveresidents, mille ostis 2008. aastal ettevõtja ja kasiinomiljardär Armin Karu 15,3 miljoni krooni eest.

Uhked residentsid

Siis ringles mõte alustada selle rahaga Keila-Joa mõisa riigipea uueks residentsiks korrastamist. Nagu meedia Armin Karu tegemistest 2021. aastal teavitas, plaanib ta Paslepa residentsi lammutada, et ehitada uus sadamahoone, kapteni­maja ja kaks külalistemaja.

Metsa vahelt läbi sõites leiab teisigi suursuguseid krunte, kujundatud metallvärava taga mändide all hoonekompleks ja purskkaev.

Roslepast edasi sõites jõuab Aulepa tuuleparki. Kõigepalt torkab silma väike rootsipunane pritsimaja, värv, mis ajalooliselt oli staatuse sümbol. Meenub, et see oli paik, kus nii mõnigi oma nooruses tantsujalga keerutamas käis. Praegu on tegemist Aulepa vaatamisväärsusega. Siin, kolme põlise rannarootsi küla – Aulepa, Nõmm­küla, Vanaküla – lähiümbruses alustas 2009. aastal tööd kolmteist kolmemegavatist tuule­generaatorit, mis kõrguvad üle kollase rapsivälja.

Vana Rootsi rannaküla oli ka Spitham(n), millest sai hea omandireformi näide. „Vald püüdis nii kiiresti kui võimalik tagastada või kompenseerida ja 1993. ja 2000. aasta vahel oli kõik tehtud,” meenutab Ülo Kalm ja lisab, et tänu sellele hakati Noarootsis ehitama, investeerima. Kunagised pikad maaribad said detailplaneeringud ja jagati vanematelt lastele, palju inimesi kolis maale.

Lihvimata teemant ja kuulsad kalaroad

Kunagisest kalurikülast on piiritsooni tõttu järel küll vaid mälestus, aga võimalus, et sellest saaks jälle idülliline rannaküla, on suur. Praegu on Spitham arendajate sõnul veel nagu lihvimata teemant, mille väärtust tõstavad mere lähedus ja männimets.

Dirhami sadama omanikud on sinnagi värske hingamise toonud. Dirhami jahisadam pakub Pirita sadamale tugevat konkurentsi, jäädes mereteede risti peale. Kes kohale jõuab, saab nautida 2022. aastal White Guide’is ehk parimate Eesti restoranide teejuhis märgitud Kalakohvikut, sest seal osatakse välja võluda iga kala eripära naturaalset maitset rikkumata. Dirhami Kalakohvikusse tasub ikka ja jälle minna, et proovida midagi uut, olgu see ahven, koha, siig, haug, forell, säinas, tursk, lõhe, lest, meritint, vimb, särg, nurg, kiisk või lihtsalt kilu ja räim. Seal otse mere ääres jääks aeg nagu seisma, ütlevad külastajad. Hea toit, hea jook ja mere lähedus aitavad sellele kaasa. 

Lugu ilmus 2022. aasta juulikuus ajakirjas 60+

KUHU MINNA?

Sutlepa pukktuulik. Vanade jooniste järgi 2003. aastal ehitatud tuulik on ainuke meenutus, et 19. sajandi alguses oli Noarootsi kihelkonnas tuulikuid kokku 100.

Hara/Harga küla keskus on miljöö­väärtuslik ajalooline ahelküla.

Kudani piiripunkt on veel nõukogude ajast pärit ja Spithami külas on piirivalvekordoni radaribaas.

Põõsaspea neem on tähtis arktiliste veelindude rändetee ala. Seal on parimaid lindude vaatluspaiku Läänemere rannikul (linnuvaatlusjaam). Kaitsealuse üksikobjektina leiab Põõsaspea neeme rändrahnu.

Riguldi mõis, taluhoonet meenutav peamaja. Omapärane on hoone kiltkivikatus, mis on tänapäeval Eesti mõisaarhitektuuris juba üsnagi haruldane.

Lilleparun Paslepas: suvelilli – surfiine, begooniaid, petuuniaid, pelargoone – jätkub Lilleparunil juuli keskpaigani. Ja kuigi nad on suurest entusiasmist teinud ka 24/7 tööpäevi, lõpeb tööpäev praegu ikka kell 18.

Noarootsi muuseum Haapsalus kajastab eestirootslaste eluolu, püsinäitus on uuendamisel. Sealt saab sõita paadiga Tagalahele. Muuseumi õuel mererannas seisab uhkelt Mensaste suitsuahi, kus valmivad muuseumi kalapäevadeks silgud, tuulehaugid, ahvenad ja lestad.

Tagasi üles