R, 30.09.2022

Noarootsi tunneb uhkust kauni looduse ja kasvava rahvaarvu üle

Thea Karin
, ajakirjanik
Noarootsi tunneb uhkust kauni looduse ja kasvava rahvaarvu üle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Noarootsi loodus on hingematvalt kaunis. Muinasjutuline õhtu Österby sadamas.
Noarootsi loodus on hingematvalt kaunis. Muinasjutuline õhtu Österby sadamas. Foto: Ülo Kalm

Nii ütleb Noarootsi kohta vallavanem Aivo Hirmo ja lisab, et eriti tore, kui siia paikseks jäädakse.

Kui Naissaare paat Haapsalu Rannarootsi muuseumist Tagalahele välja sõidab, on see samaaegselt meenutus ajast, kui rannarootslased 1944. aastal Eestist põgenesid. Paat ise on 1947ndal Rootsis ehitatud ja muuseumile kingitud, teab muuseumi direktor Ülo Kalm.

Praegu on eestirootslaste abiga ehitatud uus paat, see on Naissaare kaluripaadi koopia, millesse mahub seitse sõitjat. Kui põgeneti, mahtus neid paati 30–35. Roolib alust kapten Jorma Friberg, multifunktsionaalne mees, kelle koolilõpu eksamitööks paadiehituses Rootsis oli seitsme meetri pikkuse Vaasa saarestiku võrgupaadi meisterdamine. Nüüd on ta muuseumi kuraator ja uhke, et isapoolne vanaisa oli viimane täisverd rannarootslane.

Rannarootsi muuseumis saab parima ülevaate selle kandi ajaloost, kultuurist ja nüüdsest koostööst Eesti ja Rootsi vahel. Ja ajast, kui meie mail elas kõige rohkem rannarootslasi, Vormsil ja Noarootsis mõlemas ligemale 3000. Lõviosa neist läks Rootsi, võttes kaasa keele, mille Noarootsi murdest näiteks ei saanud Ruhnu rootslasedki aru.

Kollase puithoone ees on sümboolne põgenike mälestusmärk. Idee ehitada see maakividest võttis Ülo Kalm kaasa Gotlandi saarelt. Kivid on kokku toodud eestirootsi aladelt ja mälestusmärk avati aastal 2014, kui oli möödunud 70 aastat põgenemisest. Rahvateater Randlane mängis 75 aasta juubeliks lavastust viimase paadi minekust ja seda olid vaatama tulnud eakad rannarootslasedki. „Kõige emotsioonirohkem elamus siin muuseumis oli seda kõike veel kord läbi elada,” meenutab Ülo Kalm.

Rannarootsi Muuseumi direktor Ülo Kalm.
Rannarootsi Muuseumi direktor Ülo Kalm. Foto: Thea Karin

Praegu käivad siin koos neljapäevamemmed, juba 25 aastat. Nüüd valmistavad nad varjevõrke Ukraina tarvis. Nende tehtud on ka piltvaip rannarootslaste loost Eestimaal. Algul tundus see projekt nii mahukas, et naised loobusid ja nõelad võtsid kätte hoopis mehed, meenutab direktor. See käis aga naiste au pihta. „Nii sai käsitöömemmed kampa.”

Vaiba avamisele 2002. aastal tuli ka Rootsi kuningas. Et töö kuninga tulekuks ikka valmis saaks, võtsid mehed tikkimise veel kord käsile. Nii sai Eestimaal elanud rannarootslaste lugu 20 meetrit pikk. Kuna esimene vaip lõpeb teise maailmasõjaga, valmis 2022. aastal kaks viiemeetrist lisa, üks tehtud Eestis, teine Rootsis. Rootsi vaiba sisse tikkisid stockholmlased loo sellest, mis sai rootslastest pärast seda, kui nad Rootsimaa randa jõudsid. Peatselt on vaibad vaatamiseks Noarootsi muuseumis.

Noarootsist tuleb linnailu

Alati, kui saabub juunikuu, muutub Haapsalu eriti kauniks, sest linnapilti lisanduvad kohvikute ette silmatorkavalt suured amplid täis heledaid petuuniaid. Need on pärit Noarootsist otse Lilleparunilt, kus Elar ja Leili Piir kasvatavad koduaias tuhandeid taimi.

Lilleparuni perenaine meenutab, et mõte teha suuri tuli sellest, et talle pisikesed amplid ei meeldinud. Suured ei tulnud vaatamata üle kümne aasta kogemustele küll kohe välja, aga nüüd, kui lillekasvatamiskogemust on juba 18 aastat, said neist viimastel aastatel kaunitarid. „Kõikidel huvilistel on kasutada samad kataloogid, noortaimed, isegi turvas tuleb meil samast kohast,” naerab Leili, „ju see on meie armastus, mis neist sellised suured ja pilkupüüdvad teevad.” Oma panuse annab ehk ka Bachi orelikontsert, mida Leili vahetevahel hooldamise juures kuulab.

Paslepa, Sutlepa ja Rooslepa varad

Sutlepa tuuliku juurest tasub Sutlepa kalmistu poole keerata. Kuigi kunagine kihelkonna kiriku abikirik, millel on au olla Eesti üks vanemaid puitehitisi (täpne ehitusaeg määramata, eeldatavalt 17. sajandi esimene veerand), asub Sutlepa kabelina praegu Rocca al Mare vabaõhumuusuemis, tasub jalutada Sutlepa kalmistul. Selle vanem osa asub ümber endise kabeli asukoha.

Ilmar Pärnapuu on osavate kätega kohalik meistrimees, kes 2006. aastal ehitas kalmistule uue metallvärava ja kujundas värava tugipostid. 2022. aasta kevadest on kalmistuvärav tema käe all saanud värskenduse.

Märksõnad
Tagasi üles