Volli Käro: headus võidab, see on elutõde
10. juuli 2022, 08:43
Volli Käro märkab ilu enda ümber. Graatsilises luiges, kes ranna lähedal ujub. Õrnas baleriinis, kes luike kehastab. Verinoortes näitlejates ja vanades kolleegides. Inglismaa lossides. Teatri maagilises maailmas. Ta on kindel: kui inimese ümber on ilu, muutub ka inimene ise ilusamaks.
Volli Käro (81) ei hoia ilmaski siira kiituse ega viisakuse pealt kokku. Ja ta tõdeb tänulikult, et elu on viinud ta kokku suurepäraste inimestega.
Koolipõlves meeldis Vollile tohutult lugeda. „Millegipärast Prantsusmaa jättis mind väga külmaks, aga kogu kirjandus, mis puudutas Inglismaad, võlus mind nii kohutavalt,” räägib ta.
Kui ta sai 60aastaseks ja Rakvere teatris seda tähistati, oli Näitlejate Liidust Tõnu Kark teda õnnitlemas ja ütles lavalt umbes nii: kui tahad kuhugi välismaale, siis reisi saad kingituseks. „Selle üle oli mul väga hea meel. Mõtlesin: lähen Inglismaale!” jutustab ta.
Tal on tänini meeles, kui viisakad olid inimesed Londoni tänavatel ja muuseumides. „Millest see küll on? See on ikka pärandus kuninglikust ajast. Kuningakojas oli ja on kõik viimistletud ja see imbub kuidagi rahva sekka ning kestab. Eks meie talupojad hakkasid ju ka saksa kultuuri jäljendama: aiad, õunapuud, käimlad. See sai mulle nii selgeks. Kuidas mulle meeldisid need mõisad, mida nägin. Fantaasia hakkas elama,” räägib Volli nüüdki säravil silmil.
Omal ajal Rakverre tulles võlus teda siinne linnus hoolimata sellest, et oli siis võssa kasvanud ja lagunenud. Volli lihtsalt kujutas ette, kui uhke võis seal kunagi elu olla.
„Eks olen ka labasust näinud. Aga aristokraatlik käitumine ja kultuur on mulle lähedane. Huvitaval kombel kirjutas ajakirjanik Jaanus Kulli minu kohta, et olen aristokraatlik. Võib-olla on tal õiguski ...” arutleb Volli.
„Mäletan, kuidas Inglise kuninganna palee juures oli suur rahvahulk, kuninganna sõitis parajasti kuhugi. Eks ülikuid ja aristokraate on igasuguseid, aga kui su ümber on kõik nii kaunis, siis muutub ka inimene kauniks. Kui mõelda vaid, mida see Putin teeb ...
Mäletan, et saime teatrihoovis Toomas Suumaniga kokku, Putin sai just troonile ja arutasime seda, mis meid küll ees ootab. Mäletan, et Toomas oli lootusrikas, et ikkagi noor mees. Aga mina avaldasin kahtlust: vaata, milline nimi. Ras-Putin. Ajaloost on ju teada, mida Rasputin tegi. Ja mul oli õigus. Tule taevas appi, suur riik on käes: ookeanid, metsad, mäed, jõed, rahvas. Aga ikka vaja minna teise kallale.” Volli helge kortsuline nägu muutub kurvaks.
Mõnda aega ei ole lugemist armastav Volli raamatuid kätte võtnud. „Leidsin isegi põhjuse: viimasel ajal on mul nii palju muret inimeste ja olukordade pärast, kannan seda muret. Mulle tundub, et empaatiavõime on mul väga tugev, elan kõigile kaasa, ka raamatutegelastele. Ma ei suuda võtta endale veel midagi lisaks, hoian eemale,” selgitab ta.
Lapsepõlv ja haruldane ema
Volli tõdeb, et eks me kõik ole pärit lapsepõlvest. Ta ütleb, et enne kooliaega oli ta üsna palju üksi, kuigi käis ka teiste lastega mängimas. „Kusjuures ma ei mäleta, et mul oleks kunagi igav olnud. Leidsin ikka, mille üle mõelda või mida teha,” ütleb Volli. Tema õnnelik lapsepõlv oli Vihulas, kui isa veel elas. „Kuigi kõik lapsed kartsid teda, mina ka, sest ta oli väga karmi sõnaga. Ema ütles, et mina olen lastest ainus, kes ei ole vitsa saanud. Olin kümme, kui isa suri, pärast seda algas rändurielu,” selgitab Volli.
Nende peres oli üheksa last, vanemad olid juba abielus ja elasid oma peredega, Volli oli pesamuna – kõige vanema õega oli 22 aastat vahet. „Jäime Loksale pidama, lõpetasin seal algkooli, siis kutsus ema vend meid Ubjasse, sealt edasi mu vanem vend kutsus Väike-Maarjasse,” räägib Volli. „Ema käis vanemate õdede-vendade lapsi hoidmas, mina alati kaasas, ja mõnikord tundsin end viienda rattana. Aga olen lastega väga palju mänginud, alates nende beebieast. Üks vennatütar ütleb tänini: onu Volli, sinuga oli nii tore mängida. Ma mängisin ja õpetasin neid tantsima.”
Oma hea vene keele omandas ta samuti ühe suve jooksul, kui oli koos emaga Kohtla-Järvel elava õe juures lapsi hoidmas – sügisel neljandasse klassi minnes ei jõudnud õpetaja ära imestada.
„Olen harjunud väiksest peale taluma väga palju asju. Olin vist lapsena väga terane. Sain aru, et on puudus, ja ma ei nõudnud midagi. Sõin vähem. Aga kinos ma tahtsin käia ja siis küsisin emalt raha. Ja kui ma nägin neid trofeefilme! See ilus maailm nendes!” mäletab Volli tänini.
Iseseisvat elu alustades ei olnud tal muud kui riided, mis seljas. Väike-Maarja kultuurimajas tööle asudes oli palk 60 rubla. „Tasapisi ostsin kõik. Ema tuli minu juurde. Tal oli suur valik, kõik lapsed elasid, aga ta ütles, et „tulen sinu juurde”. See oli aeg, kus sai õnneks järelmaksuga asju osta. Selles mõttes on mõtlemapanev elu, see on oma jälje jätnud. Õnn ei peitu asjades,” teab Volli.
Ta ütleb, et ta ema oli „kohutavalt hea inimene”. „Kui me juba Rakveres elasime ja tema läks õue pingi peale istuma, oli varsti punt naisi tema ümber. Kui ema ära läks, siis naabrinaine ütles: sinu ema ei ole, nüüd me ei saa enam kokku. Ema ühendas inimesi,” ütleb Volli.
Aga olgu olud ükskõik kui keerulised, Volli tunnistab, et riides käia on ta tahtnud alati hästi. „Minu jaoks oli oluline, et riie istuks seljas, joondusin moe järgi. Kui tulid valged nailonsärgid, siis pidin need saama. Kui tulid teksad. Kitsad püksid. 1965 tulin Rakveresse, mul olid kitsad püksid jalas, turu peal üks vene naine astus ligi ja võttis pükstest kinni: što eto takoje? Püksid peavad ikka laiad olema! Pahandas minuga. Mina ei teinud väljagi,” muigab Volli.
