E, 27.06.2022

Sinimustkollane nurgake Eestis Noarootsi poolsaarel

Thea Karin
, ajakirjanik
Sinimustkollane nurgake Eestis Noarootsi poolsaarel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Saare mõisa park on kevadel täis looduslikku priimulat ja tulikat. Mõisa perenaine nimetab seda kevadiseks kolladuseks.
Saare mõisa park on kevadel täis looduslikku priimulat ja tulikat. Mõisa perenaine nimetab seda kevadiseks kolladuseks. Foto: Saare mõis

Noarootsi on piirkond Soome ranniku lähedal, rikas rändrahnude ja kivikülvide poolest, seda lausa Euroopa tipptasemel. Näiteks leiab Võnnusaarelt, peenikeselt maaribalt, mis ulatub peaaegu Haapsaluni, Lääne-Eesti suurima rändrahnu. Suure kivi otsast alla vaadates on tunne, nagu seisaks maja teisel korrusel, aga kivi otsa on lihtne ronida.

"Noarootsi võlu seisnebki selles, et ta on geoloogiliselt vaheldusrikas, hästi on näha selle maakerke piirkonna maastiku kujunemist," räägib Silma õpikoja loodusõppe juhendaja Marko Valker.

"Erakordselt mitmetahulise loodusega piirkond, huvitav nii geoloogia, taimestiku kui linnustiku poolest." Jutt käib Noarootsi poolsaarest, mis on osa Silma looduskaitseala poolsaare siseosast ning kus nimetus Silmeni väin meenutabki kunagist saart. Praegu on siin taastatud rannaniidud, roostikud ja madalad järved.

"Linnuinimesele on Noarootsi kõige põnevam piirkond, matkaradadelt avanevad kenad vaated, näiteks Vööla mere tammilt," ütleb Marko ja nimetab rändlinde, keda siin näha saab. Ka Sutlepa merre, Tahu lahele ja Noarootsi ümbruse põldudele saabub hulgaliselt hanesid ja kurvitsalisi. Märgaladelt leiab põnevaid orhideesid, näiteks on siin püramiid-koerakäpa leviala põhjapiir.

Noarootsi on piirkond Soome ranniku lähedal, rikas rändrahnude ja kivikülvide poolest, seda lausa Euroopa tipptasemel. Näiteks leiab Võnnusaarelt, peenikeselt maaribalt, mis ulatub peaaegu Haapsaluni, Lääne-Eesti suurima rändrahnu. Suure kivi otsast alla vaadates on tunne, nagu seisaks maja teisel korrusel, aga kivi otsa on lihtne ronida.

Umbes 1600 aastat tagasi oli praeguse Noarootsi poolsaare kohal 2–3 suuremat saart, mida lahutasid mandrist kitsad väinad. Säilinud on jäänukjärved, mille nimedes sõna meri. Ka külanimedes kajastub geoloogiline minevik, näiteks nimes Saare, mis asub nüüd keset poolsaart, oli aga kunagi rannaküla – seal saab tutvuda küla ajalooga.

Pirnipuu ja rooside vapp

Neliteist aastat tööd ja enam kui kümme miljonit Eesti krooni – see on Saare mõis ehk Lückholm/Lyckholm. "Peaaegu oleks mul meie mõis leidmata jäänud," meenutab kunagi siin poisikesena ringi jooksnud Gustav von Rosen. "Sõitsin mööda teed edasi-tagasi – see peab siin kuskil olema. Ja siis nägin pirnipuud," rääkis ta intervjuus Saksa ajalehele Die Welt. "See oli vana pirnipuu, mis peale minu kellelegi midagi ei ütle," sõnab Gustav von Rosen, kes otsustas hooned varemeist üles ehitada.

Kõigepealt tuli need koos maaga riigilt välja osta, sest baltisakslased olid sõja eest minnes oma vara eest juba korra hüvitist saanud. Hoone valmis 2001. aastal ja avamisel viibinud president Lennart Meri sõnul on tegemist ainsa Eesti mõisaga, mis on Põhjasõjast saadik ühe perekonna valduses. Nii saabus Saare mõisa jälle tagasi rooside vapp, mille omanikuks sai seitsmenda põlve Rosen – Gustav von Roseni vanem poeg Lothar.

2005. aastast toimetab seal perenaisena Anu Kari, hoolitseb majutuse eest ja peab mõisa kohvituba. Peale selle jõuab ta kanu pidada, kelle munad hapukoorega majakoogi nii kollaseks teevad, et külalised küsivad, kas ta on safranit lisanud. Naljatades nimetab Anu külaliste hommikusööki näljaabiks. Tema käe all valmivad ka vaibad, tekstiilijääkidest, voodilinadest. "Kui novebrikuust mõis uksed sulgeb, algab kudumine. Nii mõnegi talve jooksul on valmis saanud lausa 110 meetrit vaipa. Olen aru saanud, et klient ei tea midagi kalasabamustrist, tema vaatab värvi ja ootab juhendamist, kuidas vaibaga ümber käia," selgitab Anu. Mustrid paneb ta aga Noarootsi rahvarõivavöödesse.

"Mõisa presidentide nurgakeses tekib just Soome turistidel kõige rohkem küsimusi," märgib Anu. Alates president Pätsist on kõik esindatud, oodatakse veel uue presidendi fotot.

Suvel ootab Anu mõisaomanikku jälle külla. Seekord otsustama, milliseid renoveerimistöid 14–15 malevlast Saksamaalt septembrikuus tegema tulevad. "Lothar tuleb oma väikese eralennukiga, sest mõisa juurde kuulub ka tilluke murukattega lennuväli. Kes silti ei näe ja vaadata ei oska, ei saagi aru, et tegemist on maandumispaigaga," muheleb Anu.

Lisaks mõisahoonele on muuseumiks renoveeritud endine hobusetall. Selle ees seisab neli lipumasti, tähistades Noarootsis aegade taha ulatuvat eestlaste, rootslaste, sakslaste ja soomlaste koos elamist.

Lennart Meri eestvedamisel loodi Rannarootsis kaunistamise selts ja muuseumieksponaatide kokkutassimise pärast puhkes Noarootsis lausa võistlus, kes suudab oma majapidamisest rohkem sobivaid eksponaate leida. "Registris," ütleb Anu, "on neid 600–630, aga tegelikult veelgi rohkem."

"Rannarootslaste iseloomustuseks on öeldud: nad olid mitmekülgsete oskustega – kõik ühes isikus: põllumees, kalamees ja jahimees. Aga tööriistade osas oli kõik läbipõimunud, ei saagi väita, et see tööriist oli ainult ühel või teisel," jätkab Anu. Hea meelega küsib ta külalistelt mõne eksponaadi juures, millega on tegemist, näiteks naeltangide kohta.

Tore on ka muuseumi sisekujundus: adrad, äkked, töövanker, regi seisavad originaalsel munakivipõrandal, lihtsamad tööriistad naturaalsel paekivipõrandal.

Haapsalu Grand Marinast saab sõita veetaksoga 15 minutiga otse Österby sadamasse.
Haapsalu Grand Marinast saab sõita veetaksoga 15 minutiga otse Österby sadamasse. Foto: Veetakso
Tagasi üles