E, 27.06.2022

Rein Rannapi lapsepõlv möödus eestiaegses õhustikus

Kaire Kenk
Rein Rannapi lapsepõlv möödus eestiaegses õhustikus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Pildil on näha klaveri tuuriks "ettevalmistamine" – keelte vahele asetatakse kruvid, kummid, papp. Klaveri kaanele on maalitud tuuri kujundus – iidse kaljumaalingu stiilis klaver ja mängija.
Pildil on näha klaveri tuuriks "ettevalmistamine" – keelte vahele asetatakse kruvid, kummid, papp. Klaveri kaanele on maalitud tuuri kujundus – iidse kaljumaalingu stiilis klaver ja mängija. Foto: Erik Riikoja

"Ma ei kirjuta kunagi koledat ega segast muusikat," kirjutas Rein Rannap oma loomingulise kreedo juba 13aastaselt. "Allkirja panin ka alla," meenutab ta.

Kas ta on oma sõna pidanud? "Helilooja õpib kogu aeg. Ma tunnen, et ma iga päev õpin midagi uut, õpin paremini komponeerima ja paremini mõistma muusikat. See tee on vist lõputu," nendib suvel taas oma kontserdisarjaga "Klaver tuleb külla" alustav muusik, seekord viimast korda.

Kuigi pianist ja helilooja Rein Rannap (68) on sündinud aastal, kui Stalin suri ja Eesti Vabariigi asemel oli ENSV, tunneb ta praegugi, et tegelikult kasvas ta üles justkui esimese Eesti Vabariigi ajal.

Selle tunde lõi paljuski asjaolu, et Reinu vanavanemate kodus oli Eesti aeg veel alles – nii sisustuses kui ka lugemisvaras ja juttudes selle ümber. "Isegi oma esimese ülikonna sain eestiaegsest riidest. Sain lapsena süüa isegi eestiaegseid komme. Keegi ei taha seda uskuda, et need säilisid – kuid sõin tõesti lapsena eestiaegseid komme, veidi iirist meenutavaid. Nende lõhn ja maitse on mälus eredalt jäädvustunud. Mu vanaema Milja töötas Eesti ajal šokolaadivabrikus raamatupidajana. Tema välja mõeldud oli ka vabriku nimi – Kawe, millest hiljem sai Kalev."

Reinu lapsepõlvemälestustes on esikohal tema vanavanemate korter, mille seinu katsid raamaturiiulid, nende vahel perekonnasõbra akvarellist Enno Lehise maalid. "Ehitasin riidekapi otsa oma kuningriigi, kus olid rüütlid hõbepaberist turvistes ja plastiliinist troonid. Vanaisa Valduril – Papsil – oli omaenda kätega vana sigaretikarbi sisse ehitatud raadiovastuvõtja, kus ta siis kõrvaklappidega maailma raadiojaamu kuulas. Kui olin haiglane, lasti mul vanaisa pehmes reformvoodis magada ja – läbi ragina ja kahina – raadiost muusikat kuulata. Küllap Paps ise kuulas sealt uudiseid, ja kindlasti mitte neid, mis tulid Moskvast," muigab ta.

Paps mängis nii Eesti ajal kui hiljem viiulit sümfooniaorkestris, tänase nimega ERSOs, olles vahepeal orkestri kontsertmeister. "Nooremana mängis veel näiteks sõjaväeorkestris trummi. Tegeles ka nootidega, kirjutas ümber orkestripartiisid. Ka mulle mõned džässinoodid, sest koopiamasinaid oli siis vähe ja needki range valve all. Õpetas viiulit ja mängis kõikvõimalikes ansamblites. Muu hulgas iga-aastastel presidendi vastuvõttudel Kadrioru lossis. Nendest on alles kavalehed: vasakul – mis süüa pakuti – ja paremal, mis muusikateosed ette kanti."

Sealsed vanad kogenud pillimehed andsid mulle karmi, aga kasuliku treeningu.

Lisaks sümfooniaorkestrile mängis Rein Rannapi vanaisa matustel, pulmades ja kohvikutes. "Ta sokutas minugi ühte Kadrioru kohvikus mänginud ansamblisse tööle. Sealsed vanad kogenud pillimehed andsid mulle karmi, aga kasuliku treeningu. Igaks looks visati uus noot klaverile, mida ma kunagi enne polnud näinud – ning läks! Tuli uurida nooti ja sagedasi noodilehtede tagasipööramise märke. Veelgi tähtsam oli kuulata teisi muusikuid. Polnud ju mul õrna aimu nende lugude tempodest ega karakteritest."

Roostevaba Rein Rannap tunneb, et õpib iga päev midagi uut, õpib paremini komponeerima ja paremini mõistma muusikat. See tee on vist lõputu, arvab ta.
Roostevaba Rein Rannap tunneb, et õpib iga päev midagi uut, õpib paremini komponeerima ja paremini mõistma muusikat. See tee on vist lõputu, arvab ta. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Reinu vanemad olid väga hõivatud inimesed. Ema Ines viiuldaja, isa Heino pedagoog-dirigent-helilooja. Nii tegeles tütrepoja hoidmisega valdavalt vanaema Milja. Vanaema õpetas Reinu nelja-aastaselt lugema. "Ta tõesti hoolitses minu eest. Veel neljandas klassis kontrollis mu kodutöid ja parandas kirjavigu. Parandas neid nii, et kriipis žiletiga vihikulehelt valesti kirjutatud sõnad välja," meenutab pianist.

"Vanaisa mängis mulle muusikat grammofonilt. Ei, need polnud LP-plaadid, mis praegu tagasitulekut teevad, need polnud mitte kiirusega 33, vaid lausa 78, vuhisesid nii et vähe

polnud! Seletas, näitas noote. Kuid muidugi oli temal vähem aega kui vanaemal. Lugesin raamatuid, aga siis järjest rohkem ka ajakirju. Tsaariaegseid ja eestiaegseid. Algul Laste Rõõmu, siis juba täiskasvanute ajakirjadest järjejutte – kriminulle. Kirjutasin neid "romaane", samade tegelastega, ka ise edasi. Suviti vanavanemate juures Arukülas maal, õhtuti pööningul," meenutab Rein.

"Päeval käisin kultuurimajas harjutamas, talust piima ja kaevust vett toomas ning tegin muid "maatöid", kuid õhtuti ja öösiti pesitsesin üksinda pööningul. Seal, hämaruses. Kuna elektrit üleval polnud, tegelesin lugemise ja kirjutamisega. Küllap on sealt pärit ka mu prillid," muigab muusik.

Reinu vanaema-külaskäigud kõlavad ka praegu täiesti imelisena. "Vanaema säras oma tutvustega – küllap oli ta hea suhtleja. Tal olid tuttavad peaaegu kõigis toidupoodides ja nii – mäletan hästi, sest väiksena käisin ju temaga koos ringi – sai ta kõikjal leti alt head-paremat, seda defitsiiti. Side oli tal jäänud ka kommivabrikuga. Mul on tänini meeles hiiglaslikud kivikõvad šokolaadikamakad, mille küljest noaga palukesi tuli toksida. Esimese asjana vanaema juurde jõudes avasin kapiukse, mille tagune – maast kuni (minu jaoks) laeni – oli täis erinevat magusamat kraami," meenutab muusik. "Olen juba väga ammu mõistnud kahetseda, et vanaema polnud muusik, et neil polnud kodus klaverit. Jah, kui vaid tema oleks osanud mulle iga päev klaverit õpetada," ohkab Rein Rannap.

Keerulised suhted emaga

Mullu esilinastunud dokumentaalfilmist "Päris Rannap" on Rein näinud filmi erinevaid versioone ning ütleb, et on lõpuks filmiga rahu teinud. "Aga kindlasti ei saa öelda, et see oleks minu film mitte üheski versioonis. See film on küll minust, aga mitte minu film." Film on hea näide sellest, kuidas me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Rannapi perfektsionismi tagamaid tuleb just otsida lapsena puudu jäänud tunnustusest. Filmi üks võimsamaid läbivaid liine on Reinu ema päevikud.

"Ta andis need mulle enne oma surma. Ta nimelt pidas kaustikuid kõigi laste kohta. Sealtki on selgelt näha, et me vaidlesime sageli ja meil olid erimeelsused kõiges, mitte ainult muusikas. Muidugi pidin ma, näiteks, improviseerima koolimajas, kodus pidin harjutama ainult koolitükke. Isegi kui ema leidis pisut vaba aega, kasutas ta seda minu mahategemiseks. Mäletan, kuidas ta saatis mind vastutusrikastele esinemistele lausetega: "Nojah, eks sa mine, ega sul nagunii midagi välja ei tule! Nagunii läheb sul kõik sassi, sest sa pole ju üldse harjutanud,"" meenutab muusik.

Lapsepõlv
Lapsepõlv Foto: Erakogu

"Varateismelisena perega suvel Moldaavias Rumeenia piiri ääres sõites ütlesin kindlalt, kunagi ma lähen siit Nõudekogude Liidust ära, sinna teispoole piiri. "Mis sul siin viga on?" päris ema. Mõtlesin tükk aega, ei osanud vastata. Siin on vähe kultuuri, ütlesin lõpuks. "Kus sul endal see kultuur on, vaata, kuidas sa sööd," osatas ema. Tagantjärele saan aru, et emast tuleneb ka – mu alateadvuses – algul džäss, seejärel popmuusikaga tegelemise häbenemine ja segav tunne, nagu need žanrid oleksid kuidagi vähem väärtuslikud kui akadeemiline muusika," mõtiskleb Rein Rannap. Ta mainib, et oma ema suust ei kuulnudki ta ühtegi kiitvat sõna.

Kuid sõnab, et on tänulik, et selline film temast tehti. "Lisaks sellele, et see on heas mõttes meelelahutuslik film, avardab see ka vaataja silmaringi, saab teada, kuidas ma muusikat teen, kui põhjalikult ma oma projekte ette valmistan, mõned mu muusikalised tõekspidamised ja naljakama poole pealt see, kuidas ma loen oma ema päevikuid."

Muusikaline lapsepõlv ühiskorteris

"Õppisin rajoonikoolis ja lastemuusikakoolis. Viiendaks klassiks läksin aga Tallinna Muusikakeskkooli, et saaksin õppida ka heliloomingut. Muidugi oli see vabatahtlik lisaaine, erialaks oli ikka klaver. Alguses käisin Veljo Tormise juures regulaarselt, hiljem muutusid loomingutunnid harvadeks juhusteks. Nii pean ennast heliloojana iseõppinuks, sest ka Kalifornias magistri- ja doktorikraadi taotledes avastasin peagi, et heliloojana tegelikult polegi midagi koolitundides õppida. Heliloojaks saamine käib kuidagi teisiti, aga kuidas täpselt, ei tea ma tänini," ütleb ta.

Märksõnad
Tagasi üles