Kevadel tuleb räimeisu peale

Räimed. Foto: Urmas Luik

Nagu igal kevadel, tuleb paljudele räimeisu peale. See võib muidugi ka muul ajal juhtuda, sest tänapäeval on värsket, jahutatud või vähemalt külmutatud räime võimalik osta aasta ringi. Kuid just-just merest tulnud kevadine rahvuskalake maitseb kindlasti kõige hõrgumalt.

Eelistame räime ühelt poolt selle teistest kaladest soodsama hinna ja teisalt väikse rasvasisalduse tõttu. Räime rasvasisaldus, mis küll kevadisel ja sügisesel räimel on üsna erinev, on umbes kolm korda väiksem kui sealihal, valgusisaldus aga sellega peaaegu võrdne. Nii rasva- kui valgusisalduselt on räim võrreldav broileri rinnafileega. Nagu hästi teame, on räim ka hea vitamiinide ja mineraalainete allikas.

Parim on osta räime kaluri käest

Kõige parem on räime osta muidugi kalasadamast merelt tulnud kaluri käest. Aga paljudel meist sadamad nii lähedal on, et iga kord, kui räimeisu peale tuleb, kohe oma kalamees käepärast, kelle juurde kala minna nõutama. Tänasel sotsiaalmeedia ajastul annavad kalamehed värske kala ostmise võimalustest otse sadamatest teada ka oma Facebooki lehekülje kaudu. Sarnaselt paljude toiduainetega pakuvad kalakauplejad võimalust värsket räime suisa kulleriga koju kätte nõutada. Enamik meist seab ilmselt siiski kevadise merehõbeda kojutoomiseks sammud turule või poodi.

Värsket räime ostes võiks mõnd asja tähele panna. Püügivärske räim on kõva ja jäik, läigib erksalt ja hõbedaselt ning lõhnab puhta merevee järele. Värske kala silmad on alati selged. Väga värske räime eriline tunnus on tugevat rohekassinist värvi selg. Paari päeva vanune räim ei läigi enam ning selja erk värvus on tuhmunud, kala on muutunud pehmemaks. Riknemisele väga lähedal on kala, mille silmad ja osaliselt ka põsed on verd täis valgunud. Just see tunnus reedab vana kala ka siis, kui see on külmutatud või jäätükkidega segatud. Söögiks täiesti kõlbmatu on räim, mille kere on hall ja lõtv, silmad sogaselt punakasvalkjad, kõhuäär rebenenud.

Rappida võib mitut moodi

Räimed koju toodud, on järgmine etapp nende puhastamine. Soovitatav on katta laud mitmekordselt ajalehtedega, siis saab kalarapped pärast hõlpsasti kokku keerata ja prüginõusse toimetada. Juhuks, kui kalaga tegelemise vahel on muud tegemist, näiteks vaja telefonile vastata või sõnumeid vahetada, võib valmis panna veekausi ja nõudepesuvahendi või pooliku sidruni ning köögipaberi käte kuivatamiseks.

Räimede rappimisel on kaks levinumat viisi. Kui on soov kalale pea alles jätta, võib lõigata noaga läbi kala kurgualuse, eemaldada lõpused ja sisikond. Seda tehes tuleb hoolikalt jälgida, et kogu sisikond kenasti välja tuleks. Kui on kavas räimi praadida, lõigatakse tavaliselt pea maha ja tõmmatakse sisikond välja. Selle töö juures võib kasutada kas nuga või köögikääre.

Alustada tuleb peade mahalõikamisest otse lõpuste tagant, seejärel lõigatakse maha kõhuääred ja soovi korral ka sabad. Nüüd võib sisikonna ja kõhuõõnt katva tumeda kile pöidlaküünega välja tõmmata. Kui valmistate kalad toiduks koos selgrooga, peske kalad sõelal voolava vee all puhtaks ja laske hästi nõrguda.

Vilunud räimerappijad teevad kogu töö ära sõrmede vahel. Võtavad kala ühte kätte, teisega – raksti – pea maha ja nimetissõrmega sisikond välja ja ongi valmis.