/nginx/o/2021/07/16/13920179t1h8e8b.jpg)
Nii mõnigi kord jõuab koeraomanik oma lemmikuga loomaarsti juurde, sest koer on hakanud ühte käppa närima ja lakkuma ning tekitanud endale põletiku. Omaniku üllatuseks selgub, et põhjus on hoopis mure liigestega. Liigesehädade korral tuleb omanikul sageli ka endale otsa vaadata – iga teine koer on kimpus ülekaaluga, mis on liigestele suur koormus.
Kuidas on aga nahapõletik ja valusad liigesed seotud? "Koer tunneb käpas valu või ebamugavustunnet ja seetõttu lakub või närib ühte kohta väga palju," selgitab PetCity Eedeni loomakliiniku vanem-veterinaararst Kristel Loorits ja toob paralleeli, et samuti käituvad kassid, kes näiteks põiemurede korral lakuvad sagedasti oma kõhtu, püüdes valu sealt justkui n-ö kätte saada. Ühte kohta lakkudes või närides üritab ka koer ise oma ebamugavustunnet leevendada.
Kristel Looritsa sõnul on ortopeedilised hädad väga sage mure, millega loomaarstile pöördutakse, ja enamasti jõutakse arstile siiski seetõttu, et omanik on oma koera liikuvuses või käitumises märganud muudatusi. "Liigesevalu korral on koera liikumine kangem, esineb lonkamist, koer ei taha olla aktiivne või soovib ta tavapärasest rohkem puhata, kui on käidud pikemal ja aktiivsemal jalutuskäigul," loetleb ta. Omanikud võivad märgata ka koera tahtmatust hüpata või liikuda treppidest, pärast pikemat pikutamist võib loom olla kangema liikumisega või püstitõusmine lausa valulik.
Tähele tasub panna ka seda, et liigesevalu ei pruugi põhjustada pidevat lonkamist – seda võibki esineda ainult näiteks pärast aktiivsemat liikumist. Samuti võib koer olla kroonilise valu tõttu tavapärasest tujutum või ärritunud.
Kui omanik märkab, et loomal on raske liikuda, esineb valu või ebamugavust, tuleks konsulteerida loomaarstiga. "Olenevalt mure tõsidusest saab siis otsustada ravimite vajaduse, füsioteraapia ja edasise diagnostika osas," selgitab ta.
Mida aga arstikabinetis koeraga tehakse? Loomaarsti juures jälgitakse looma liikuvust, veendutakse, kas käppasid annab sirutada ja liigutada, nii nagu peab, või annab koer märku, et tegevus on tema jaoks ebamugav ja põhjustab vaevusi. Samuti tehakse, kindlasti lonkamise korral, aga ka paljudel teistel juhtudel, loomale röntgeniülesvõte, et näha, kas luustikus on toimunud muutusi. Sageli suunatakse siis koer üldarsti juurest edasi ortopeedi juurde.
Samuti tehakse, kindlasti lonkamise korral, aga ka paljudel teistel juhtudel, loomale röntgeniülesvõte, et näha, kas luustikus on toimunud muutusi.
Kõige sagedasemad liigesevalu tekitavad seisundid koertel on Looritsa sõnul osteoartriit ehk krooniline liigesepõletik, mille põhjused võivad olla erinevad. Primaarne osteoartriit on enamikul juhtudest idiopaatiline, mis tähendab, et on tekkinud teistest haigustest sõltumatult, kuid võib olla seostatud vananemise ja ülekaaluga. Sekundaarse osteoartriidi põhjus on aga trauma või muu haigus ja just see on koertel levinum.
Suurt kasvu koertel, nagu Saksa lambakoer, Kaukaasia lambakoer, Berni alpi karjakoer või retriiverid, on liigesemuredeks paraku eelsoodumus. Tähtis ortopeediliste hädade tegur on ka vanus, sest pigem on need keskealiste või vanemate koerte mure.
Nii nagu inimesel ei saa ka lemmikutel mööda vaadata sellest, et vale toitumisega liigesehädad süvenevad – liigne kaal on suur probleem paljude haiguste korral ning tõsine koormus ka liigestele, sest kõhred kuluvad ülekilode tõttu kiiremini, kui vanuse tõttu peaks. Samuti võib vale toitumine noorena või kehv ninaesine vanemas eas liigesehaigusi soosida.
"Kui koeral geneetiliselt eelsoodumusi pole, traumasid suudetakse vältida ja toitumine on tasakaalus, võiksid liigesehädad olla tegelikult ennetatavad," märgib ta. Selleks tuleb jälgida tervislikku eluviisi: liikuda piisavalt, toituda tervislikult ja täisväärtuslikult vastavalt eale, vältida ülekaalu ja traumasid, nagu näiteks libedal parketil või jääl jooksime, liiga kõrged hüpped jms.
