Spaad ja silmud, puitpitsiga majad ja Eesti üks pikimaid liivarandu – see on Narva-Jõesuu
Kui astuda sisse Nurme tänaval asuvasse koduloomuuseumisse, satub selles veidi väsinud kunagises suvilas sellele, mida võiks nimetada Narva-Jõesuu kontsentraadiks. See on püsiekspositsioon, selles kunagi suvilaks ehitatud hubase miljööga majas, mis juba ise sellisena säilitamist väärt on.
Kõndides mööda nüüdseid Narva-Jõesuu tänavaid, ei oskagi ette kujutada seda, mida Narva-Jõesuu koduloomuuseumi perenaine Tiiu Toom linna eri perioodidest rääkida teab ja mida alles pärast temaga rääkimist ümberringi nägema hakkad.
Tiiu tunneb rõõmu sellest, et puitnikerdustega paviljon õue peal saab peagi restaureeritud, sest oma abi on pakkunud oskustega pensionär. Teised lootused ja lubadused on siiani õhku rippuma jäänud. Paviljon on näide paljudest teistest sarnastest, nagu neid villade juures leidus, võib-olla pärineb see uusvene stiilis suvemajake tellisevabriku omanikule Filipp Pantelejevile kuulunud villa õuelt.
Eriti uhke oli Robert Kolbe, Kreenholmi manufaktuuri juhatuse liikme villa. Kahekorruseline, samas kolmekorruselise torniga puithoone, ehitatud mauri stiilis ja kaunistatud islami stiilis puitväljalõigetega, mille mustrid on imetlusväärselt sarnased Hispaanias Alhambra kindlustatud paleekompleksi kuuluva Lõvide õue sammasportikuse omadega, kirjeldas seda aia vaikuses võssakasvanud villat 2006. aastal kunstiteadlane Epi Tohvri. Pisut hiljem sai lugeda Tanel Mazurilt, Narva Postiljoni peatoimetajalt: "Narva-Jõesuu nuttis, üks ajastu on lõpule jõudmas." Sest Kolbe villa põles täielikult maha. Samas on see ainult üks näide Narva-Jõesuu viimastest aastakümnetest. Isegi teine maailmasõda ei suutnud hävitada nii korvamatult, kui seda on teinud aastad pärast taasiseseisvumist, on lugeda olnud mitmest artiklist linnakese kohta.
Lohutuseks, küll ainult väikeseks, on 2009. aasta skulptuur "Päike" tänases päikesepargis, seal, kus asus Kolbe villa. Metallist installatsioon graniitrahnul meenutab samasugust
päikesemotiivi nagu Narva-Jõesuu vapil (kohaliku ettevõtte OÜ Kuznica – skulptor Rašid Šamsutdinovi töö). Nii sai linn endale uue hüüdlause "Narva-Jõesuu – linn, kus alati paistab päike".
"Kunagi toodi Narva-Jõesuusse meistrimehi Arhangelskist ja Murmanskist, kes ehitasid vene muinasjutu stiilis villasid," räägib Tiiu. Kui mõelda muinasjuttudele, siis selles kogukonnahoonena toimivas muuseumis esitas lauluselts Elegia hiljuti tollasesse ajajärku sobiva Rimski-Korsakovi muinasjutu "Snegurotška"/"Lumeneiu", Aleksandr Ostrovski poeemi järgi valminud igaveste loodusjõudude ja inimeste vastasseisust rääkiva loo, mis on praegu aktuaalsem kui kunagi varem.
Narva-Jõesuus ringi jalutades, kusjuures tänavatevõrk meenutab linna algusaega, leiab hooneid, mis kunagi andsid Narva-Jõesuule tema suursugususe. Näiteks esimese linnapea Adolf Theodor Hahni rahaga rajatud idamaahõngulise puidust kuursaali juugendstiilis järglane aastast 1912 (arhitekt Marian Lalewiczi projekt). See meenutas välimuselt mõnda Katariina-aegset lossi ja kirjelduste järgi täitus soojadel suveõhtutel nii maja kui ka majaesine terrass supelsakstega, kes tantsisid orkestrimuusika saatel. Praegu on õhus idee rajada 1990. aastast varemeis seisvasse hoonesse põhikool ja lasteaed 180 lapsele, teatas 2022. aasta aprillikuus ajaleht Põhjarannik. "Narva-Jõesuu linnavalitsus ja Tiit Vähile kuuluv OÜ Novesco on jõudnud põhimõttelisele kokkuleppele. Kas idee realiseerub, näitab tulevik. Kui uhke ja rahvusvaheline hoone kunagi oli, seda näeb aga ainult veel koduloomuuseumi maketil. Praegune Narva-Jõesuu koolimaja asub kunagise Pavel Kotšnevi villa kohal."
Kalurikülast põhjamaade Rivieraks ja spaade mekaks
Narva-Jõesuu supelarhitektuur kogub aina rohkem tuntust. 20. sajandi alul olid paljud suvitajad Vene päritolu, hiljem kaasnes parteiladviku kuurordi elitaarsus. 20. sajandi alguseks oli Narva-Jõesuusse kerkinud rohkem kui 800 suvemaja. Kui Narva-Jõesuusse saabusid suvitajad Peterburist, kehtis ütlus – kes pole Narva-Jõesuus suvitanud, seda ei ole olemas. Veidike ehiti end ka võõraste sulgedega, sest olemas on küll Tolstoi paviljon, aga tema ise ei pole kuurordis siiski käinud.
Põhjamaade Rivieraks ristitud suvituskohas viibisid Eesti Vabariigi ajal tuntud Eesti kultuuritegelased, näiteks Anton Hansen Tammsaare, kelle perekond elas praeguse koduloomuuseumi teisel korrusel. Tammsaaret meenutatakse kui väga tagasihoidlikku külastajat. Suvitajate seas olid ka Betti Alver, Gustav Suits, Eduard Vilde ja Paul Pinna, Friedebert Tuglas, Marie Under, Heino Eller ja Miina Härma.
Et saada ettekujutust tollasest supluskultuurist, tasub kätte võtta muhe lugemine Eduard Vildelt, kelle kohta öeldakse, et Vilde on 19. sajandi Kivirähk või Kivirähk on 21. sajandi Vilde. Tema "Uus toaneitsi" on naljalugu, mis kirjeldab, mis võib juhtuda suplemisel, kui kõik oli veel väga reguleeritud ja arstid kirjutasid ette vees viibimise minutid, hobused viisid supelvankrid veesügavusse, kus sai vette sulpsata. Meestele ja naistele olid ette nähtud eraldi ajad, mil naiste suplusajal meestel rannal viibimine lausa keelatud oli.
Uus tõus tuli nõukogude ajal. Linnaelu keskuseks kujunes kolhoosidevaheline sanatoorium Narva-Jõesuu oma 200 töötajaga (Pärnu Rannahotelli eeskujul Nikolai Kusmini ja Manivald Noore projekti järgi, 1961). Üks kuulsaim puhkaja oli siis Georg Ots, kelle isa oli pärit Narvast.
