Värvikas arhitekt Vilen Künnapu – veel julgem, isepäisem ja värvilisem kui pool sajandit tagasi
Vilen Künnapu pälvis tänavu Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia. Määratlusega – julgele ja isepäisele.
See on preemia arhitektile, kelle tööd juba alates 1970. aastatest on avalikkust irriteerinud, ükskõikseks ei jäta tema tööd kedagi. Meenutagem vaid "Peenisetorni" või Kadrioru Plazat. Viimast materdati lõputult, praegu keeb seal elu. Söögikohtades on raske leida vaba lauda, veelgi enam, hoones pole ka ühtegi vaba korterit müügil. Plaza ise aga soojendab hallide kõrvalmajade ja poriste tänavate taustal oma värvikusega iga mööduja südant. "Arhitektuur ei ole pärit siitilmast, arhitektuuri olemus paikneb teispoolsuses," ütleb arhitekt ise.
Juba 1983. aastal tekitas furoori Vilen Künnapu Tallinnas Väike-Karja tänaval paiknev lillepood. Praegu nimetatakse Arhitektuurimuuseumis seda Eesti postmodernistliku arhitektuuri üheks tuntumaks näiteks, mis on kaotanud küll osa oma algsest särast, kuid siiani on oma kompaktse mahu ja fassaadiga üks Tallinna vanalinna karismaatilisemaid maju. Niisama efektne oli omas ajas Pärnu sanatooriumi Tervis galeriikäikudega ilmestatud kosmoselinnak (1975–1988).
Poolteist aastat tagasi käis ta välja hullumeelsena näiva idee ehitada Tartu maantee ja Pronksi tänava nurgale ligi 60 meetri kõrgune ekstsentrilise väljanägemisega hoone. Künnapu ja Padriku büroos kavandatud eskiisi kohaselt tekitanuks uus hoone mööda Tartu maanteed Tallinna kesklinna poole sõites omapärase värava, kus vasakul paikneb Stalini-aegse elamu klassitsistlik torn ja paremal pool Künnapu väljapakutud sambakujuline uus torn. "Tallinna külaline läbiks enne kesklinna jõudmist justkui ajavärava. Pärast uue mahu ehitamist saaks Tartu maantee ja Pronksi tänava ristmiku ümbrus valmis. Kõik neli nurka omavad siis iseloomu, vormi ja jõudu," väidab Künnapu.
Tema idee tekitas tõelise skandaali, selle ehitamise vastu koguti 400 allkirja ning üks arhitektuurikriitik võrdles kavandatavat kõrghoonet stiliseeritud 13korruselise peenisega, millel on mummuline põll.
Sügavast kriisist välja
"Ma ei usu hetkekski teadlaste väiteid, et aju allakäik algab pärast 40. eluaastat. Olin 45.–50. eluaasta vahel sügavas kriisis, jõin liiga palju, mul oli tugev ravimisõltuvus. Ja ma sain kõigest sellest priiks tänu vaimsele ärkamisele ühel šamaanirännakul. Minule andis see kogemus palju. Pärast seda tundsin end puhtama, tervema, tugevamana. Peale seda ööd indiaanitelgis on mul teisigi elumuutvaid kogemusi olnud. Aga see esimene öö andis hoobi mu intellektuaalsele maailmapildile, avaldab Vilen Künnapu.
Tänu indiaanlastele sai arhitekt teada sealpoolsuse olemasolust. "Pärast seda on mu elus muutunud kõik. Olen välja astunud võistlevast, tagarääkivast, kritiseerivast, kadetsevast ja sallimatust maailmast. Sellest hetkest hakkas mu noorenemine pihta. Teadvus selgines, keha noorenes. Viimased 20 aastat on olnud mu elu parim aeg!"
Vilen Künnapu väidab, et ta on hakanud tajuma kõrgemat peenenergiat. "Sain sealt kaasa teadmise, et teispoolsusesse ei tohi oma maiseid jamasid kaasa võtta. Teispoolsusesse
minnes peab inimene olema puhas. Sellega tuleb tegeleda. Oma keha ja vaimu puhastamisega. Olla ühenduses kõrgema substantsiga. Oluline on olla puhas, olla hea."
Vilen Künnapu arvates me vast elamegi uuel ajastul, kus teadus ja tehnoloogiad ühinevad mütoloogia ja müstikaga. "Ja see protsess on pöördumatu. Kuiva materialismi aeg on lõplikult läbi. Elame ajal, kus uus hakkab jõuliselt võrseid ajama. Meenutagem, et ka meie president Lennart Meri oli müstik."
Palju furoori tekitanud arhitekti sõnul on kunstniku looming püha. "See polegi kõigi jaoks. Looming on nende inimeste jaoks, kel on annet seda mõista. Või neile, kes on valmis end harima, et aru saada. Samas võib juhtuda, et ei saadagi aru. Looming on lai mõiste. Loominguline võib olla ka aiatööd tehes või metsas looduspilte klõpsides."
Tema meelest võib maailma võib näha kahte moodi: faktipõhiselt või energeetiliselt. "Energeetilises mõtlemises puuduvad eelarvamused. Miski lihtsalt on mõjuv, miski lihtsalt on tugev. Ja inimene tunnetab seda. Võib ka nii olla, et inimene ei küüni selle energia mõistmiseni, kuid ta tunnetab seda ikkagi. Seepärast ma usungi, et iga inimene on võimeline tunnetama, milline energia, kas hea või halb, valitseb selles majas, kuhu ta satub või on isegi sunnitud mingi aeg elama."
Miks te kümme aastat tagasi maalima hakkasite?
Olin ju kunstiakadeemias õppinud – maali ja akvarelli ja muudki. Olin väga hea joonistaja, olen tänini. Muidugi sain pojalt inspiratsiooni, tema on mul väga eriline tüüp. Arhitektuur on mulle töö, maalimine aga nauding.
Maalide aines on mul peamiselt linn: majad, rütmid ja hästi erksad värvid. Siiani on mind köitnud peamiselt Vahemere maad ehk siis Euroopa kultuuri häll. Olen otsinud sealsetes valgetes hoonetes arhetüüpsete ehitiste seaduspära ja poeesiat. Kui maalin, siis olen oma maali peremees, kus saan ise teha ja otsustada. Seda ei pea linnavalitsuses pool aastat või aasta kinnitama nagu arhitektuuris.
Maalidel linnavaated ja majad
Samal ajal on tema maalid märgatavalt inspireeritud arhitektuurist ja linnaruumist. Tema maalide hulka kuuluvad ekspressionistlikud Tallinna vaated, aga ka mälestused linnadest, kuhu ta perega reisinud on. Oma lemmikuks peab ta Santorini saart, mis vaatab vastu üsna mitmelt maalilt. Kui Vileni arhitektuur on pealtnäha lihtne ja minimalistlik, siis maalikunstis on vastupidi – domineerivad värvid.
"Maalikunsti mõte ongi värvidega mängida," leiab ta ning usub, et nendes peitub omamoodi vägi ja energia. "On ju teada fakt, et punane ja oranž panevad kõik pulbitsema, tõstavad vererõhku ja kiirendavad pulssi. Kui aega on liiga palju, siis võib-olla ei viitsikski maalida. Aga maalimine on uskumatult vägev tunne ja sellega tuleb tegeleda."
Arhitekt ja maalikunstnik Vilen Künnapus toidavad teineteise loomingut. "Kui ma maalin, siis ma ei viitsi neid Santorini maju täpselt maha maalida, vaid hakkan mingil hetkel ikka oma maja tegema, omad aknad, omad värgid ja ta muutubki pooleldi su oma fantaasia projektiks."
Kes on olnud teie lapsepõlve ja tudengiaja olulised inimesed?
Mind kasvatas peamiselt vanaema. Igavesti tore naine oli – Johanna von Wienerfeld. Aga ka ema Flora, isa Peeter ja vanem vend Edgar. Kõik nad olid noore minu elus väga
olulised inimesed. Vanaema ja ema meenuvad praegu ühelt poolt külanõidadena, teisalt kui mingid metafüüsilised aristokraadid.
Isa perekonnas olid põlluharijad, õpetajad, revolutsionäärid. Isal oli selline võime, et nii kui ta kuhugi sisse astus, hakkas seal juhtuma. Ta oli nagu antenn, sündmuste katalüsaator, suure kunstiande ja huumorimeelega inimene.
Tõeline mõistatus on minu vanem vend. Ta seletas mulle möödaminnes, mis on elekter, mis on aeg, mis on kõrgem matemaatika. Kui isa õpetas mind joonistama, siis vend tõi mulle 1965. aastal Moskvast USA arhitektuurinäituse kataloogid. Nad mõlemad suunasid mind arhitektuuri poole.
Arhitektuuri läksin õppima kindla soovi ja teadmisega, aga 1960. aastate lõpp oli see aeg, kus kunstnike-arhitektide seltskond eksperimenteeris erinevate kunstiliikidega. Tegime näitusi ja happening’e (tegevuskunsti liik, milles kunstnik loob sündmuse, etenduse, milles tihti osaleb publik). Oli huvitav aeg, kus kunst, kirjandus, luule ja arhitektuur olid omavahel põimunud ega saanudki aru, kust üks algab ja teine lõpeb.
