Linda Madalik: Alati on ruumi arenemiseks ja teadmiste laiendamiseks

Linda Madaliku oluliseks töövahendiks on stardipüstol. Foto: Sander Ilvest

Kultuuri elutööpreemia laureaat arhitektuuriakustik Linda Madalik sõnab, et kui saaks midagi öelda nooremale iseendale, siis ütleks ta, kui oluline on leida tasakaal tööelu ja muu elu vahel ja kõige selle keskel ei tohi unustada enda vajadusi.

Mis on teie esimene töökoht ja kirkaim mälestus sellest?

Minu põlvkonna lapsepõlves oli varane töökogemus tavaline. Lapsed käisid karjas ja tegid põllutööd. Nii ka mina. Mäletan lõputult pikki peenraid, mida rohisin hilise õhtuni. Ema riidles minuga: „Miks sa nii palju teed? Tööd tuleb teha arukalt, muidu tapab töö su ära!“ Seda ta jäi mulle rääkima elu lõpuni, aga minule see ikkagi pärale ei jõudnud.

Minu esimene palgaline töökoht oli Pärnu perekonnaseisubüroos, kus mängisin abielude sõlmimise juures kvartetis viiulit. Olin siis 15-aastane. Viiulimängu õppimine oli suurepärane töökasvatus, see õpetas kannatlikkust ja visadust, aga ka loomingulisust. Noorpõlv, mil mängisin viiulit orkestrites ja ansamblites, oli minu kõige õnnelikum tööperiood. Elu aga viis mu hoopis teistele radadele ja minust sai akustikainsener.

Töötasin aastakümneid Eesti suurimas projekteerimisinstituudis RPI Eesti Projekt, kuni see kui riiklik instituut vabariigi alguses likvideeriti. Tänaseni olen tegutsenud projekteerijana, eksperdi ja nõustajana. Vahepeal olen kõrgkoolides akustikat õpetanud, olen koostanud akustikaalaseid normdokumente ja toimetanud trükiseid. Sellest 50-aastasest tööperioodist on kõige kirkamad mälestused seotud kontserdisaalidega, mille projekteerimisel ja ehitamisel olen osalenud.

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni kolleeg on elus õpetanud?

Elu jooksul olen suhelnud paljude akustikutest kolleegidega meil ja mujal. Minust vanemad akustikud Helmut Oruvee, Malle Jaaniso ja Arvo Adamson, kes töötasid pedagoogidena Tallinna kõrgkoolides, olid oma töös äärmiselt põhjalikud ja nõudlikud. Nende lähenemine probleemidele oli teaduspõhine, mis minu meelest on väga oluline. Olen suhelnud ja teinud koostööd ka väliseesti akustikute Rein Pirni, Pearu Tertsi ja Andres Peeknaga. Neid iseloomustab avar silmaring, abivalmidus ja soov jagada oma kogemusi. Kõiki neid vanema generatsiooni akustikuid iseloomustab suur pühendumine oma erialale. Ma arvan, et oma tööle pühendumine on kõige tähtsam mis tahes töövaldkonnas.

Kui oleks saanud noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Väga tähtis on leida tasakaal tööelu ja muu elu vahel. Selle tasakaalu leidmise nimel tuleks pingutada. Erialane töö võib olla küll huvitav ja süvenemist nõudev, aga ei tohi end jäägitult töösse matta, eriti kui inimesel on ka pere ja lapsed. See on suur tarkus, kuidas end jagada töö ja pere vahel, et kumbki pool ei kannataks.

Mina tegin suure vea, et rabasin mõlemal poolel nii, kuidas jaksasin, aga seejuures unustasin iseenda vajadused.

Mina tegin suure vea, et rabasin mõlemal poolel nii, kuidas jaksasin, aga seejuures unustasin iseenda vajadused. Jätsin oma hobi, viiulimängu, sinnapaika, sest ei osanud töö ja laste kõrvalt selleks enam aega leida. Nüüd kahetsen seda väga.

Nimetage kolm asja, mida töö on õpetanud!

Ükskõik missugune töö nõuab kannatlikkust, olgu see peenarde rohimine, viiulimäng, projektide kirjutamine või tudengite õpetamine. Ainult kannatlikkus viib sihile. Vahel ei tea, kuidas mõnda tööalast probleemi lahendada. Ei tea isegi, kust otsast alustada. Kannatlikkus ja süvenemine aitavad töö sisu avada ja sealtkaudu tuleb ka lahendus.

Projekteerimistöö on meeskonnatöö, kus osapooled (arhitektid, insenerid, ehitajad) peavad saavutama kõiki rahuldava kompromissi. Projekti õnnestumise aluseks on hea koostöö.

Viimastel aastatel olen saanud kogemuse, et töö võib ka tervendada. Kui hakati ehitama EMTA (muusika- ja teatriakadeemia) uut saalikompleksi, seisin korraga silmitsi raskete terviseprobleemidega. Pidin tegema valiku, kas keskenduda ravile või kõigest hoolimata jätkata tööd. Nagu ikka, valisin töö, sest ei saanud seda jätta.

Oli väga raske aeg. Läbisin mitu operatsiooni ning järelravi. Nii kui jalule sain, läksin ehitusele. Töö andis võimaluse haiguse peale mitte mõelda. Töö andis eesmärgi, millele keskenduda. Kui kontserdisaal oli valmimas ja see muusikutele meeldima hakkas, siis tundsin suurt kergendust, et tööga toime tulin. Õhtuti istusin sageli vastvalminud saalis ja tundsin tervenemist. Ma usun, et töö tervendas mind.

Muusika- ja teatriakadeemia suur saal on imepärane – selles on tipptasemel akustika, mis on võrdväärne absoluutselt parimate kontserdisaalidega Euroopas. Naturaalse akustikaga ruumi loomine on keeruline, selleks tuleb tunda ja rakendada kujutavat geomeetriat ja teoreetilist mehaanikat, aga lisaks usaldada ka intuitsiooni – oma kõhutunnet, nagu Linda Madalik seda ise nimetab. Muusikaakadeemia suurel saalil on tema südames ka isiklikult väga eriline koht. Foto: Reti Kokk

Milline on olnud kõige ohtlikum või pingelisem tööalane juhtum?

Kõige ohtlikum juhtum leidis aset enne Pärnu Kontserdimaja avamist. Tegin hilisõhtul, kui ehitajad olid lahkunud, muusikaklassides kõlavuse (järelkõlakestuse) mõõtmisi. Selleks salvestasin stardipüstolipauke magnetofonile. Ruume juba köeti, aga klassides polnud veel elektrivalgust. Panin seadmed koridoris valmis, avasin klassiukse ja tulistasin pimedusse ... Kuulsin kohutavat röögatust ja radiaatori alt kargas välja surmani hirmunud vene ehitusmees, kes seal maganud oli. Ta tormas läbi ukse välja ja niitis mind jalust maha. Mina kukkusin ja ehmusin sama hullusti. Hiljem vabandasime teineteise ees ülevoolavalt ja naersime koos juhtunu üle.

Projekteerimistöö on alati pingeline, sest seal tuleb kinni pidada tähtaegadest, aga tavaliselt on korraga käsil mitu projekti. Mäletan, et vahel oli töös korraga kuus-seitse projekti. Töötasin nii, et ninast hakkas verd jooksma, sõna otseses mõttes. See oli esimene vererõhukriis ületöötamise tagajärjel, hiljem oli neid veel.

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Et edu saavutada, tuleb palju tööd teha. Töö peab olema põhjalik, muidu ei vii see kusagile. Süvenemine ja pühendumine on eelduseks, et töö õnnestuks. Kohusetunne aitab pidada kinni töö tähtaegadest, see on kui piits, mis ei luba lõdvaks lasta enne, kui töö on valmis. Peab olema ka motivatsioon, miks pingutada. Suurte tööde puhul, nagu näiteks kontserdimajad, kujuneb töömaht hoopis suuremaks, kui algselt plaanitud. Siis ei maksa lugeda kulutatud aega ja saamata jäänud raha. Peab olema missioonitunne, et töö lõpuni viia.

Mis tahes tööd, ka kõige lihtsamat, saab teha hoole ja armastusega. Meenutan ikka oma ema, kes töötas raamatukogus koristajana. Ta tegi seda tööd nii põhjalikult ja loominguliselt, et sai pidevalt tunnustamist nii ülemustelt kui ka raamatukogu külastajatelt. Ta oskas panna lilled vaasi nii, et need kõnetasid kõiki ruumis viibijaid.

Mis on teie soovitus alustavale ametikaaslasele?

Ärge kunagi rahulduge sellega, mida juba oskate või teate. Alati on ruumi arenemiseks ja teadmiste laiendamiseks. Ärge kasutage pimesi seda tohutut informatsioonihulka oma erialal, mis on praegu internetis saadaval, sageli esitatakse seda reklaami eesmärgil, mis sisaldab kui just mitte valesid, siis pooltõdesid.

Praegune turumajandusmudel kannustab inimesi omavahel tööturul võistlema ja väikesed bürood on justkui kapseldunud – oma teadmisi ja kogemusi hoitakse kiivalt ega soovita neid teistega jagada. Kuna kolleegid teistest büroodest on konkurendid, siis pärsib see empaatiat inimeste vahel. Tööalastes suhetes jääb inimlikku soojust järjest vähemaks. Sellest on kahju. Tuleks vaadata tööeesmärke laiemalt, otsida võimalusi koostööks, et ka oma töö kaudu edendada Eesti arengut.

Artikkel ilmus Tööinspekstiooni ajakirjas Tööelu.