REIS Üks õpetlik reisilugu ehk kes meist ei googeldaks...

Hanna Miller
, Vabakutseline ajakirjanik ja tõlkija
Copy
Cornwalli tuulised rohetavad kaldapealsed ja hiiglaslikud liivased mõõnarannad on justkui loodud kohalike lemmiktegevuseks - jalutamiseks.
Cornwalli tuulised rohetavad kaldapealsed ja hiiglaslikud liivased mõõnarannad on justkui loodud kohalike lemmiktegevuseks - jalutamiseks. Foto: Hanna Miller

Mina sain alljärgneva õppetunni küll reisil Cornwalli, aga samasse olukorda võib vabalt sattuda kus tahes – on ju kõikvõimalikud broneeringud, koodid ja piletid tänapäeval enamasti nutitelefonis salvestatud. Seega, miks mitte seda lustlikku, – küll vaid tagantjärele –, kogemust jägada.

Olime võtnud abikaasaga ette pikema reisi Edela-Inglismaale. Maandunud Londonis, jätkasime teekonda Newquay´sse Cornwalli rannikul. Broneeritud oli külaliskorter ja selle suunas pärast mõnetunnist bussisõitu sammud seadsimegi.

Meel muretu, uksekood oli kenasti sõnumiga saabunud. Mõningase kõhklemise järel leidsime õige maja, klõpsasin telefonil, jõudsin lugeda napis valguses kaks esimest numbrit ja – siis oli ekraan pime! No muidugi, olin bussis ju ennastunustavalt ümbruskonna vaatamisväärsusi veelkord üle googeldanud...

Hanna Miller
Hanna Miller Foto: Erakogu

Mu heal abikaasal oli taas kord põhjust korrata, et „kuidas ma küll üldse ei mõtle!“ Tegelikult mõtlen ma küll, vägagi, aga no – unustasin lihtsalt telefoni bussis stepslisse torgata.

Alati on lahendus

Kuna ema õpetas, et igast olukorrast on väljapääs ja elu on kinnitanud teadmist, et lahendamatuid olukordi ei ole, vajutan maja kellanuppe – akendes on ju tuled! Ei mingit reaktsiooni. Ega ei reageeriks vist isegi ootamatule uksekellale, kui väljas möllab tuul ja pimedatel tühjadel tänavatel on vaid vihm.

Olukord ajab korraga nutma ja naerma. Naerma õnneks siiski rohkem, vähemalt esialgu. Kuni teadvusse jõuab tõsiasi, et bussijaamast majani jäi avalikest asutustest silma vaid tuletõrjedepoo. Ega midagi, minu viga, pean nüüd ise lippama – mõne poe, võõrastemaja, kõrtsi suunas, lühidalt – kuhu iganes, kus võiks eeldada elektrit ja stepslit ning ligipääsu neile! Ja kui muud pole, siis politsei ehk ikka on. Vähemalt peaks olema. Eriti Cornwallis, filmide põhjal küll.

Samal hetkel möödub majast auto ja jääb ristteel seisma. Aga autos on ju ka võimalik telefoni täita!, tabab mind mõttesähvatus. Ütlen abikaasale, et jätku ta igaks juhuks siiski autonumber meelde, kuigi ma ei kavatse sinna sisse ronida ning torman auto poole. Mis sest et üksik mees roolis, abikaasa on ju silmside kaugusel ning pealegi oleme elumajade vahel! Lihtsalt keegi ei lase meid sisse.

Abikaasa pööritab silmi nagu tahaks öelda, et mis sa veel välja ei mõtle, aga teisalt on ta hetkeolukorrast sama tüdinud kui mina. Niisiis koputan autouksele ja noorepoolne juht kerib akna parasjagu üllatunult alla. Selgitan talle oma probleemi, ta avab ukse, kurtes, et tal endal on ka telefon kohe kustumas ning vaja laadida, aga olgu – ma võin ju mõne minuti proovida. Telefoniekraan on aga must mis must edasi. „Nii tühjaks ei tasu akut kunagi lasta,“ sõnab mees õpetlikult. Tean-tean, abikaasa on seda korduvalt öelnud. Telefonihelin, mõistagi juhile. Kuulen naishäält küsimas, millal mees koju jõuab, söök juba soojas ja ootab. Koduselt tuttav olukord, ole või Atlandi ääres! Kohe-kohe, ta on parajasti ummikus, üsna lähedal, ristteel, selgitab mu hea abistaja rahulikult.

Nii üllatav kui see ka pole, aga Atlandi hoovus hoiab sealset kliimat sellisena, et palmid maja ees on üsna tavaline pilt, kuigi meile ehk üllatav.
Nii üllatav kui see ka pole, aga Atlandi hoovus hoiab sealset kliimat sellisena, et palmid maja ees on üsna tavaline pilt, kuigi meile ehk üllatav. Foto: Hanna Miller

Mõtlen endamisi – oleks ikka midagi muud pidanud välja mõtlema, ummiku mõistegi peaks nii inimtühjas kandis tundmatu olema, eriti veel õhtul kell kaheksa ja äärelinnas. Aga teisalt siiski mõistlik mees, kogu loo ümber jutustamine oleks ju naise täiesti segadusse ajanud! Vihma käes lokki kiskuvate juustega blondiin – küll 25+, aga siiski kenake, vähemalt enda arvates – soojas autos kõrvalistmel, pealegi sealse paiga jaoks ülimalt eksklusiivselt lõhnastatud (selleks ju need duty-free´d lennujaamades on, et uusi lõhnu proovida).

Telefon edeneb, aga vaid üks protsent! Liiga riskantne veel tänada ja lahkuda. Hea juht suhtub küll mõistvalt, aga vabandab, et ta peab ka oma naisesse mõistvalt suhtuma…. Mõistan teda, tänan südamest ja väljun. Hüüan abikaasale, et ei ole veel ok. Just sel silmapilgul silman teisel pool teed naist poekotiga – selle tunneb ju ära!

Katkine kohviaparaat päästab

Järele minna pole mõtet, aga selles suunas, kust ta tuli, tasuks proovida küll. Jätan abikaasa kui süütu ohvri koos kohvritega kena veranda ja tuules kõikuva palmiga eesaiaga majakese ukse ette ootele ning pistan jooksu. Ja oh rõõmu, paistabki poesilt! Õnneks veel ka avatud! Seletan tühjas poekeses oma lugu ja palun võimalust telefoni laadida, juhtme olin ma õnneks kaasa haaranud. Müüjanna raputab kahetsevalt pead ja selgitab, et leti all on tal sellised juhtmed, mida ta ei tohi pesast välja võtta. Ühtlasi püüab ta välja mõelda linnakeses veel avatud olevaid avalikke kohti.

Cornwalli külad on tagasihoidlikud. Hallide paekivist majade vahel kõrgub enamasti ka tüüpiline hambuline kirikutorn.
Cornwalli külad on tagasihoidlikud. Hallide paekivist majade vahel kõrgub enamasti ka tüüpiline hambuline kirikutorn. Foto: Hanna Miller

Rahulik ja haarav tegevus, aga kell tiksub ja iga järgneva mõttepausi ajal suletakse ilmselt mõni seni veel lahti olnud kõrts või kohvik. Appi karjumisest pole abi, niisiis vaatan poe kindluse mõttes ka oma silmaga üle ja märkan kohvimasinat coffee to go. See ei tööta, rikkis, tabab müüjanna mu pilgu. Tühja sest kohvist, aga seal kõrval on ju vaba stepsel! Oh õnne!

Haaran juhtme ja – taipan samal hetkel, et Inglismaal mitte ainult ei sõideta valel teepoolel, vaid et neil on üldse kõik teistmoodi, kaasa arvatud elektripistikud. Ja õige pistik on mul kohvris! Niisiis – selgitan taas kiirkorras olukorda ja jooksen tagasi kohvrite juurde.

Mis nüüd, küsib abikaasa parasjagu ärritunult. Seletan ja palun välgukiirusel vihma käes kohvri avada. Kas sa varem ei osanud selle peale mõelda, esitab abikaasa tüütult tuttava küsimuse. Väga ülekohtune! Tegelikult on mul muidugi alati kõik üksipulgi ja väga korralikult läbi mõeldud, aga vahel läheb lihtsalt mõni asi meelest. Vahest harva muidugi.

Lippan üliõnnelikult läbi vihma tagasi poodi, näitan võidukalt Briti otsaga pistikut ja saan telefoni laadima! Yes!!! tahaks hüüda! Müüjanna rõõmustab koos minuga, kui tänusõnade saatel poest välja torman. Oli kenal müüjaproualgi veidi vaheldust väikelinna vihmases ja sündmustevaeses varakevadises õhtus, igatahes lehvitab ta mulle veel järelegi.

Nojah, õhtustama. Punkti x. Aga miks nad ei võinud väljuda nii kolmveerand tundi varem?!

Jõuan hingeldades öömaja ukse kõrval jalalt jalale tammuva ja rõskusest kühmu hoidva abikaasani, plõksutan telefoni ja kordan abikaasale ukseluku paneeli sisestamiseks külma ja vihma käest päästvaid numbreid, kui äkitselt algab kobin ja uks avaneb

Väljub kena noor paarike, näeb meie kohvreid, naeratab, tervitab, soovib meeldivat õhtut ja suundub auto poole. Nojah, õhtustama. Punkti x. Aga miks nad ei võinud väljuda nii kolmveerand tundi varem?!

Eks ikka selleks, et meil oleks, mida meenutada. Tirime kohvrid trepist üles ja leiame end väikesest lihtsast korterist, mille akna taga kõigub palmipuu vihmas ja tuules ning sadakond meetrit eemal mühab ja möllab ookean raskelt vahuste lainetega. Oleme Cornwallis kohal.

Koroona katkestab ootamatult reisi

Auto laenutatud, tiirutame ses paeluvas kandis, pea „maailma äärel“. Vahemärkusena – reisimuljeid Cormwallist saab lugeda värskest GO Reisiajakirja aprilli-mai numbrist (2022). Naudime oma ringsõitu, kui ootamatu sõnum kodustelt teatab – meie reis toimus just pandeemia puhkemise ajal –, et lennud Londoni ja Eesti vahel peatatakse viiruse leviku tõttu vähemalt kaheks nädalaks ning et viimane lend Heathrow´st Tallinnasse väljub järgmisel õhtul.

Ei ole võimalik! Me ei taha veel tagasi! Kaks nädalat – selle aja peaks ju siin vastu küll, kuigi plaanitult on kavas veel vaid nädal. Air Baltic kinnitab, et on tõesti nii ja ühtlasi küsitakse, kas tahame oma tagasilennu piletid ära muuta. Praegu tehtaks seda tasuta, aga otselendu enam pakkuda pole, on veel vaid kaks viimast kohta ümberistumisega Stockholmis. Homseks. Mõtlemisaega ei anta. Kas kohe või üldse mitte. Oleme sunnitud „jah“ ütlema ja koos sellega käivitub hoopis ootamatu stsenaarium: kibekiirelt asjad kokku, telefonikõne autorendifirmale, et tagastame auto hoopis Londoni lennujaamas. „Pole probleemi“, saame vastuseks.

Kasutamata päevade eest me raha tagasi ei saa ja lõpuks peame me maksma ikkagi trahvi teab kus rattalt kadunud ilukilbi eest. Ei aita mingid selgitused, et see pidi olema kehvalt kinnitatud, sest ise me seda metsa ei visanud, lömmi ei sõitnud ja kohvrisse ka ei pakkinud. Küll aga pakkisime kohvrisse õhtuks tee kõrvale ostetud cheesecake´i ja väikese koti kenasti puhastatud noorte porgandite ning sellerivartega – hea ju autos näksida! Ja siis teele – mina ühe telefoniga GPSi tegemas ja teise abil reserveeritud hotelle tühistamas, paludes korduvate kõnede, sms-de ja e-mailide vahendusel mõistvat suhtumist, selgitamaks, et põhjus pole mitte meis, vaid pandeemias, soovides tehtud maksete tagastust.

Vastused on erinevad ja tihe suhtlus lubab mul silmata vaid vilksamisi tee äärde jäävat kuulsat Stonehenge´i. Õigeaegselt lennujaamas kohal, läbime turvakontrolli. Silmatorkavalt tüse aafriklanna palub mul millegipärast kohvri avada, tõstab kaane – ja vakatab. Siis puhkeb ta naerma ja kutsub kolleegegi kohale. „Kas Stockholmis on olud tõesti nii kehvad?“ küsib ta naerdes. Milles asi, mõtlen ja taipan siis – kõige peal kohvris on mul ju porgandid, sellerivarred ja juustukook, mida ma ei raatsinud ometi külmkappi maha jätta!

Naeratan lahkelt vastu, nendin, et poed on meie kandis suurepäraselt varustatud ja lisan: „Please, help yourself! It´s very healthy!“ Eriti kehakaalu langetamiseks, lisan mõttes. Tolliametnikud puhkevad naerma, meie teenindaja suleb kaane, soovib head lendu ning lausub naerusui, et see juustukook tekitas tal küll isu pärast tööd poest läbi minna.

5 asja, mis reisile minnes kindlasti käsipagasis peavad olema

  • ID-kaart, vajadusel ka pass. EL piires piisab üldjuhul ID-kaardist, Suurbritannia nõuab aga näiteks kindlasti passi, ID-kaardist ei piisa. Kontrolli, millist dokumenti nõutakse!
  • Reisidokumendid. Lennupiletid/pardakaardid, öömajade broneeringute kinnitused, muude ette tellitud reisiteenuste kinnitused/piletid (ekskursioonid, teatripiletid, muuseumide piletid, mis on internetist või reisibüroo kaudu ette tellitud). Hea, kui on koos eraldi mapis või ümbrikus.
  • Maksekaart/did, sularaha. Sularaha, soovitavalt väikeste kupüüridena, peab kindlasti kaasas olema. Eramajutused, väiksemad külalistemajad nõuavad maksmist sularahas. Tavaliselt broneeringu kirjas, kontrolli. Ka ei võta kõik taksod ja väiksemad poed või söögikohad vastu kaardimakseid, isegi Kesk-Euroopas.
  • Isiklikud ravimid väikese varuga (lennud võivad hilineda vms), peavalutabletid-valuvaigistid (ootamatu hamba- või peavalu korral, hea, kui käepärast on).
  • Lähedaste kontaktandmed ka kuskil kirjas, mitte ainult nutitelefonis (juhul, kui see ootamatult tühjaks saab või kaob).

5 asja, mis peavad kindlasti käeparast olema ka reisi ajal

  • Mobiiltelefoni juhe laadimiseks. Vajadusel ka üleminekupistik (nt Suurbritannias).
  • Võimalusel akupank (powerbank, hind alates 11 eurot), mille abil on võimalik telefoniakut laadida päeval väljas olles, juhtmeta. Näiteks tahate pildistada, aga aku on tühi. Hädaabikõnedest, teekonna vaatamisest ja kättesaadavusest rääkimata.
  • Reisikindluste väljaprint, ka inglise keeles. Kindlustusfirma kontaktid.
  • Sihtkoha kaardid, reisijuhid. Kasvõi väljaprindina hotelli ümbruse kaart. Tasuta, kuid igati asjalikke kaarte saab tihti ka hotelli vastuvõtust või turismiinfopunktist.
  • Regulaarselt võetavad ravimid

5 soovitust reisi ettevalmistuseks, reisi sujuvaks kulgemiseks

  • Uuri internetist teekonna juhised. Autoga teel olles: travel planner + sihtkoha nimi (nt London, Stockholm jne), lennu-, bussi-, rongijaamast või sadamast teekond hotelli/sihtpunkti ühistranspordiga, piletihinnad, väljumisajad: city transport+kohanimi (Paris, Rom jne). Prindi või kirjuta juhised välja. Mugav, kui on ette teada, millist bussi või metrood vm otsida, kas osta 24 h, päeva- või nädalapilet, tsoonipilet jne. Uuri, milline on sobivaim variant. Linnatranspordi piletimüügikohad, lisaks automaatidele, on tavaliselt jaamades, turismiinfopunktides.
  • Kui on plaanis mõne kindla muuseumi, kontserdi või etenduse külastus, võib piletid internetist ette osta. Ette osta saab mugavalt erinevaid ringsõite, ekskursioone jne ka veebilehelt www.getyourguide.com, mis võimaldab tühistada tellimuse 24 h enne raha täieliku tagastamisega. Nii saate oma puhkuseaja ajakava eelnevalt paremini planeerida.
  • Uuri internetist, millistel päevadel-kellaaegadel on avatud teile huvipakkuvad muuseumid, näitused jne. Pane endale vastavalt kirja väike programm päevade kaupa.
  • Teavitage kindlasti ette oma vastuvõtjaid, eramajutust või külalistemaja oma saabumisajast, lisades ka lennunumbri, laeva/rongi, bussi saabumisaja. Vajadusel saab vastuvõtja kontrollida lennu/rongi õigeaegset saabumist/hilinemist.
  • Tee pildid oma ID-kaardist, passist ja salvesta telefoni, saada omaenda ja reisikaaslase e-mailile, ka lennukipiletid, pardakaardid, muud tellitud piletid on hea edastada e-mailiga oma reisikaaslasele. Sellest on abi, kui üks telefon on hotelli unustatud, kadunud või aku tühi.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles