K, 1.02.2023

Inimene otsib inimest

Maire Aunaste
Inimene otsib inimest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vabatahtlikuks seltsiliseks oodatakse inimesi alates 16. eluaastast. Ülemist eapiiri ei ole. „Sobivad need, kellele meeldib suhelda, kes on ise avatud kõikidele teemadele ja inimeste eripäradele. Seltsilisele peab meeldima rääkida, aga enne seda kindlasti ka kuulata. Rääkima peaks eelkõige abivajajale olulistel teemadel,” teavad nii koordinaator Helen Metsma (paremal) kui ka vabatahtlik Marianne Hermann (vasakul)
Vabatahtlikuks seltsiliseks oodatakse inimesi alates 16. eluaastast. Ülemist eapiiri ei ole. „Sobivad need, kellele meeldib suhelda, kes on ise avatud kõikidele teemadele ja inimeste eripäradele. Seltsilisele peab meeldima rääkida, aga enne seda kindlasti ka kuulata. Rääkima peaks eelkõige abivajajale olulistel teemadel,” teavad nii koordinaator Helen Metsma (paremal) kui ka vabatahtlik Marianne Hermann (vasakul) Foto: Tiina Männe

Marianne Hermann (69) on olnud pool elu sotsiaaltöötaja. Seda pärast agronoomina töötatud aastaid. „Mu vanemad elasid koos kuni isa haiglasse sattumiseni. Käisin teda iga päev Võru haiglas vaatamas. Isa oli üksi palatis, näoga ukse poole. Aken jäi talle seljataha, nii et ta ei näinud isegi aknast välja. Eks ma siis rääkisin, mis õues toimub ja milline ilm on,” tuletab Marianne meelde aega, mil temast sai sisuliselt seltsiline oma isa jaoks.

„Ema viimane elukuu möödus Sõmerpalu hooldekodus. Käisin ka teda vaatamas iga päev. Muidugi nägin, millest sealsetel elanikel kõige suurem puudus on – inimesest, kellega suhelda. Ema lahkumise järel hakkasin Sõmerpalu hooldekodu pidevalt külastama. Mul oli seal lausa kümme sõpra, keda kas sõidutasin ratastooliga, viisin raamatuid ja ristsõnu või lihtsalt rääkisime,” ütleb Marianne, kelle elus on vabatahtlikku tegevust olnud nii palju, et vaba aega pole tal siiani üldse. Ka töötab ta siiani Võru vallas perede tugiisikuna.

„Kepikõndijate seltsingu lõime Võrumaale Lasva juba 20 aastat tagasi, ka tegin seeniortantsu ringi. Kord kuus käime koos selleks, et luuletusi lugeda,” loetleb Marianne tegevusi, mis kõik mahuvad tema nüüdse, ametliku nimega vabatahtlik seltsiline, kõrvale. Märtsikuu alguses külastas ta esimest korda Valga linnas elavat Ellenit, kes endale just vabatahtlikku seltsilist otsis.

Ellen ja tema luuleraamatud

Ellen Polujanov (81) on elu jooksul rohkem ameteid pidanud, kui tänapäeva lapsed ameteid teavad. Seatalitajast koka ja lasteaiatädini: mitte ühtki tööd pole ta ära põlanud. Tervisest pole talle praeguseks eriti palju alles jäänud, aga elurõõm ja uudishimu on endised.

„Kui pärast abikaasa surma üksi jäin, hakkasin käima Valgas luuleringis. Eks ma lapsena ka kirjutasin, aga vastavat haridust pole ma kunagi saanud. Luuletusi on nüüdseks kogunenud ligi 900, kuigi arvutit ma ei kasuta ja ilma luubita lugeda ka ei näe. Minult on kaks luuleraamatut ilmunud, praegu panen kokku kolmandat,” räägib optimistliku hääle ja meelega Ellen. Tema luuleraamatud kannavad pealkirja „Jäljed” (2009) ja „Teeline” (2012).

Ainuke kurb asi, et suhelda pole kellegagi. Tahaksin rääkida endast targemate inimestega – lihtsalt küla kuulujutud või tervise üle kurtmine mind ei huvita.

„Ma ei näe mingit põhjust virisemiseks – Valga linn andis mulle kõigi mugavustega korteri esimesel korrusel, sest oma eelmises elamises ei saanud ma kolmandale korrusele kõndimisega enam hakkama. Ainuke kurb asi, et suhelda pole kellegagi. Tahaksin rääkida endast targemate inimestega – lihtsalt küla kuulujutud või tervise üle kurtmine mind ei huvita. Õnneks leidsin ajalehest kuulutuse, kus anti teada vabatahtlikest seltsilistest. Võtsin koordinaator Heleniga ühendust ja nii ma Mariannega kokku saingi,” on Ellen siiralt rõõmus, sest nüüd tal on, kellele oma luuletusi ja mälestusi lugeda anda, kellega rääkida kirjandusest ja ajaloost.

„Marianne lubas järgmine kord oma luuletused kaasa võtta ja oleks tore, kui keegi mulle luuleraamatuid ka ette loeks,” on Ellen seltsilise leidmise üle õnnelik. Palun tal endale esimene meelde tulev luuletus ette lugeda.

Märksõnad
Tagasi üles