Südant me pausile ei pane

Südamelihase infarkt viis aastat tagasi läbi tehtud, kõrge kolesterool, kõrgvererõhktõbi ning loomulikult on ta ülekaaluline ja endale ka sekundaarse suhkruhaiguse hankinud. Teisisõnu: tüüpiline heaoluriigi keskmise kodaniku veresoonehaiguste pakett. Foto: Shutterstock

Meie nelja ja poole miljardi vanusel planeedil Maa on praeguseks tuvastatud segane, kaose-eelne olukord. On toimunud rünnak Homo sapiensi kui kõrgeima liigi evolutsioonilisele järjepidevusele. Ründajaviirus on segi paisanud Maa kõigi asukate harjumuspärase elukorralduse, lõhkunud sotsiaalseid süsteeme, külvanud teadmatust ja hirmu.

Viirused on lindude ja sigade pealt palju õppinud. Nüüd möllavad nad inimeste kallal. Igasse üksikindiviidi siseneb senitundmatu faktor, mis võtab esmalt ette kõigi tasandite kaitsemehhanismid ja kommunikatsiooni materiaalse baasi – veresooned ja närviteed. Ainus mõistust omav liik Maal on pandud proovile – kas ta muutub või murdub.

Kuidas toimida?

Kinni-lahti elukorraldust ei saa pikalt jätkata, inimese psüühika ei pea vastu. Üks asja pool on muidugi vaktsiinid, viirusedetektorid, viirusealarmid, antikehade kiirkontroll, äpindus ja muu meditsiini kõrgtehnoloogia, aga asja otsustab lõpuks ikkagi iga inimese enda isiklik immuunsüsteem.

Elusorganismil on evolutsiooni käigus välja kujunenud kodukaitse ja julgeolekuteenistus, mis koosneb tuvastussüsteemist ja tegevteenistuse isikkoosseisust – pidevas ringluses on vere valgelibled, lümfotsüütide B-komando kiirreageerijad, halastamatud õgijad makrofaagid ja monotsüüdid, lümfisõlmedest koosnev piirivalvekordonite võrgustik. Võõras sissetungija saab tavajuhtudel kohe rajalt maha võetud. T helper'id ehk abistajarakud, kellel on oluline roll immuunsüsteemis, eriti adaptiivses ehk kohanduvas immuunsüsteemis. Mälurakud kontrollivad tausta ja tuvastavad, võõrast valku hakkavad menetlema lümfotsüüdid, plasma- ja mälurakud. Tapjad hävitavad lihtsamad vastased füüsiliselt. Tegevus toimub veresoonestikus, lümfisõlmedes, põrnas ja maksas.

Kuidas toime tulla ogaliku põrgulisega?

Siis uus väljakutse. Kuidas hakkama saada ogasid täis topitud pisikese põrgulisega, koroonaperekonna enfant terrible'iga ehk kohutava lapsega, kes ei karda ei päikest, pakast ega pauku, põrgust rääkimata. Ligi pääseda tema koodiraamatule oli esmaülesanne. See sai täidetud, kood on lahti muugitud.

Kõik lootused ainult väljastpoolt tulevale rajada on vale ja vastutustundetu. Isegi päris jabur mõttevälgatus on läbi käinud: kolime siit hoopis minema! Sinna, kus on parem. Läheme Marsile, esialgu külla ja võtame oma seadused sinna kaasa. Teame, kuidas selliste kohta öeldakse. Õnneks paneb füüsika sellele mõttele käe ette – galaktikast pärit radiatsioon lõhub sinnasõitja molekulid enne laiali, kui kohale jõuame.

Nii et teeme enne kodu korda. Igaühe isikliku immuunsüsteemi. Teeme ära, ja teeme ära rakutasemel. Elurikkus indiviidi tasemel on otseses sõltuvuses elurikkusega mikrobioomi tasemel. Mida liigirikkam on mikrobioom, seda eluvõimelisem. See tasakaal on meil praegu käest minemas. On lihtsaid meetmeid see tagasi saada oma immuunsüsteemi tugevdades.

Alustame kõige lihtsamast. Kehakarastamisest. Fakt, millele vastu ei vaielda ja karsummi harrastavad mehed-naised noogutavad heakskiitvalt pead. Aga võib veel lihtsamalt. Paljajalu käies ja veeprotseduure tehes saab oma nina-kurguruumi korda teha ja millise koormuse saab sellega tublidelt valgelibledelt maha võtta! Selle tähtsa värava valvepostid töötavad ju 24 tundi ööpäevas. Aitame neid!

Parandame katkised hambad ära, ravime põskkoopapõletiku ja muud kroonilised põletikukolded terveks.

Teeme kehaharjutusi tänavu ainult õues – parkide jõumasinatel või kui ei viitsi minna, siis hantlitega maja taga.

Nüüd raskema meetme juurde – see on söömine. Praegustes stressitingimustes võib söömine väga lihtsalt üle minna õgimiseks. Ehk muutuda asendustegevuseks, mis pole enam ainevahetuse, vaid närvitalitluse valdkond. Põgenetakse kööki, võetakse järjekordne paus ahistavast olukorrast eemaldumiseks. Normaalse kehakaaluga saame korras hoida rasvade ja süsivesikute ainevahetuse. See on suur abi immuunsüsteemile.

Siit saab sujuvalt üle minna küsimuse juurde: miks kroonilisi haigusi põdevad inimesed jäävad viirustele kergemini alla? Miks nad on ohugrupp? Võtame 70+ mehe, kel on aterosklerootiline südamehaigus. Südamelihase infarkt viis aastat tagasi läbi tehtud, kõrge kolesterool, kõrgvererõhktõbi ning loomulikult on ta ülekaaluline ja endale ka sekundaarse suhkruhaiguse hankinud. Teisisõnu: tüüpiline heaoluriigi keskmise kodaniku veresoonehaiguste pakett.

Kuna ateroskleroos pole miskit muud kui veresoone siseseina rakkude ja vererakkude omavahelises koostöös arenev mikropõletikuline protsess oma fataalsete tagajärgedega – insuldid, infarktid, gangreen –, siis on ju selge, et sellel härral on immuunsüsteem aastakümneid väldanud töötamise tõttu piisavalt kurnatud.

Mida vanem inimene, seda enam on vere valge kaardivägi välja kurnatud. Viimase aja uuringud on välja toonud makrofaagideks nimetatud valgeliblede erilise rolli lupjumisprotsessis. Kui nüüd viirus peale tuleb, võib see härrale halvasti lõppeda.

Kasvajate korral on immuunsüsteem juba niigi alla andnud ja inimene on viirustele veel kergem saak. Kuna meie patsient pole joodik, arvab ta, et maksaga on kõik korras. Paraku ei ole. Kõik südamehaiguste riskifaktorid käivad maksast läbi ja tema immuunsüsteemi üks võtmeelundeid on ammu ohugruppi liigitatud.

Iga meist on organismis nõrgad kohad – loci minoris resistentiae ehk vähem vastupanu osutav koht: kellel immuunsüsteem, kellel tugiaparaat, mis varakult roostetama kipub, ja mõnel on kõige haavatavam paik kõrgem närvitalitlus. Siit koorub ohugrupi inimestele soovitus. Hoidke oma kroonilised haigused õige raviga kontrolli all.