Ülle Karu ehk Soovime õnne tänastele eakatele sünnipäevalastele!

Vikerraadio toimetaja ja saatejuht Ülle Karu räägib, et pole olnud vist ühtegi Vikerraadio pealikku, kes poleks tahtnud hommikuselt sünnipäevaõnnitluste saatelt minuteid vähemaks võtta. „Ehkki ka nemad on tahtnud vahel oma perekonna või suguseltsi vanimat liiget õnnitleda.” Foto: Kalev Lilleorg

Kui Vikerraadio toimetaja ja saatejuht Ülle Karu tänaval vastu tuleb, ei tea paljud raadiokuulajad, et just tema on see, kes hommikuti maheda ja sooja häälega eakatele sünnipäevalastele raadiosse saadetud õnnesoove ette loeb. „Üksikuid vanainimesi tuleb järjest juurde. Ega ilmaasjata pole juhtunud, et inimene saadab juubeli puhuks õnnitluse iseendale. Kurb, aga tõsi,” nendib ta.

Millal ja kuidas sa Eesti Raadiosse sattusid?

Sattusin, nagu tihti juhtub, tutvuse kaudu. Anne Erm vajas 1973. aastal muusikatoimetusse juurde uut inimest, minu toona juba raadios töötanud vennanaine Krista Kilvet oli öelnud, et teab üht sobilikku kandidaati. Kaks aastat varem lõpetasin keskkooli ja töötasin aastakese lasteaias. Oli vaja inimest kergemuusikakontsertide kokkupanemiseks. Mina olin aga lõpetanud Pärnu lastemuusikakooli.

Mis pilli seal õppisid?

Viiulit. Kuus aastat. Hiljem läks see viiul, mille sees oli muide kiri Stradivarius, minu vennatütrele. Tuntud tšellist ja toonane Eesti Raadio muusikasaadete peatoimetaja Toomas Velmet ütles selliste viiulite kohta, et maailmas on säilinud 30 stradivaariust ja 50 neist Eestis.

Tutvuse kaudu tööle saamisesse halvasti ei suhtutud? Et äkki pole vajalikke oskusi?

Muusikasaadetes oli tol ajal mitmeid tutvusega tulnuid. Näiteks toimetaja Virve Normet kutsus tööle mitu muusikatudengit. Kas sobisid, selgus peagi. Muide, ega kohe koosseisu saanudki. Olid algul „keha” ehk mittekoosseisuline, nagu toona kutsuti. Minu esimene töö oli kokku panna 20minutiline Rein Tuusi kontsert. Tuli täpselt arvestada minuteid ja sekundeid. Selleks olid meil seitsmekümnendatel erilised puust arvelauad. Muidu nagu arvelaud ikka, aga ühes reas oli alles jäetud ainult kuus puust seibi. Üks seib tähistas 10 sekundit. Kuus seibi ühte minutit.

Tuli täpselt arvestada minuteid ja sekundeid. Selleks olid meil seitsmekümnendatel erilised puust arvelauad.

Kõige tulusam oli koostada tunniajalist soovikontserti. Selle eest maksti viis rubla. Tavaline tunnine kontsert maksis vaid ühe rubla. Käisin näiteks RAMETO poistega üle tee Kunglas söömas ja seal sai rubla eest kolmekäigulise lõuna.

„Muusikalise tunni” toimetus aastal 1974. Helve Võsamäe, Ülle Karu (siis Kilvet), Vello Mikk ja Edgar Selberg. „Poseerime fotograafile ja sirvime raadiokuulajate kirju.” Foto: Erakogu

Sul oli muidugi üksjagu pärilikke eeldusi? Vend Kaarel Kilvet oli tuntud näitleja, lavastaja ja kupletist.

Meie pere viiest lapsest (üks vend suri varakult) kolm käisid lastemuusikakoolis. Tallinna muusikakooli läks edasi ainult Kaarel ja sealt siis hiljem Panso kooli. Sai sisse teisel katsel. Esimesel korral ütles Panso, et „vigaseid me ei vaja” (Kaarel oli lapsepõlves põdenud lastehalvatust ja lonkas üsna kõvasti). Teisel katsel võeti ta lavastaja erialale. Muusikakoolis õppis ta metsasarve. Mängis hiljem seda oma ansamblites.

Kas vanemad olid ka musikaalsed?

Ema laulis koorides ja mängis klaverit. Minu isapoolne vanaisa Karl Kichlefeld oli üks Estonia Seltsi aktiivseid tegelasi ja sealne näitejuht, kes korraldas 1898. aastal Peterburis Estonia esimese välisesinemise (Staacki „Lilleoru Elsa”). Tema avastas ja tõi Estoniasse Betty Kuuskemaa. Ta oli õppinud Stuttgardis ning seejärel Pariisis rätsepmeistriks ja käsitööõpetajaks. Kuna teatritöö ei toitnud ära, siis ta töötas hiljem (sajandi algusest kuni aastani 1916) Moskvas käsitöökooli inspektorina ja juhtis Moskva Eesti Seltsi näiteringi.

Aga ema suguvõsa?

Huvitav, et ka emapoolne vanaisa Peeter Kiviselg oli rätsep. Pere elas Kilingi-Nõmmel. Minu tädi, vanaisa vanem tütar, õppis Tallinnas konservatooriumis. Organiseeris Kilingi-Nõmmel laulukoore ja esinemisi. Mängis klaverit. Nende peres elas ka nooruses minu ema tädipoeg Kaarel Ird. Hiljem koliti Pärnusse, kus vanaisal oli isegi paar kauplust. Muusikat olevat peres olnud rohkesti, ehkki õppinud muusikuid nappis.

Sa ise ei tahtnud muusikat edasi õppida?

Eks ma nüüd kahetsen. Ilmselt oleks rohkem sundimist vaja olnud. Aga viiul mulle eriti ei meeldinud ja muusikaõpetajana ei kujutanud ma ennast ette. Nii tulingi hoopis Tallinna Pedagoogilisse Instituuti eesti keelt ja kirjandust õppima. Paraku raadiotöö haaras nii kaasa, et õpetajadiplomit ma ei saanudki. Käime sõbranna Urve Koniga (pikaaegne raadiodiktor) regulaarselt ERSO kontsertidel. Ärgu muusikud pahandagu, aga kui ma vaatan nende ülitõsiseid nägusid, siis mõtlen, kas ma oleksin tahtnud ikka orkestrant olla.

Kas peale Kaarli on sul veel õdesid-vendi?

Minu vanemad vennad ja ja õed sündisid sõja ajal 1941, 1942 ja 1944. Vanem vend Peeter suri kuueaastasena meningiiti, tollal vaktsineerimist ei olnud. Vanem õde Leelo õppis kõigepealt ülikoolis meditsiini, kui see ei sobinud, siis eesti filoloogiat, mille lõpetas cum laude, keskmine õde Piret on inglise filoloog. Mul oli raske end leida, sest mul oli kaks tarka õde ja andekas vend.

Kolm õde. Paremalt: Piret, Leelo ja Ülle aastal 2014. Foto: Erakogu

Sa olevat metsas sündinud?

Olen naljatamisi öelnud, et kuigi olin vanemate viies laps, siis ikkagi nad ei jõudnud õigel ajal haiglasse. Viis kilomeetrit oli vaja jalgsi Koongast Lihula haiglasse minna. Ilus suvi oli.

Isa suri, kui ma olin kolmekuune. Ema pidi esimest korda tööle minema. Elasime Koonga meiereis, sai seal tööd. Kuna vanaisa töötas tsaariaja lõpul Moskvas kooliinspektorina, siis isa oli saanud hea hariduse, oskas mitut keelt. Neil oli vene nänja, kellega lapsed rääkisid vene keelt, siis oli bonne (väikeste laste kasvataja), kes rääkis prantsuse keelt, lisaks saksa ja muidugi eesti keelt. Enne oktoobrirevolutsiooni tuldi Eestisse tagasi.

Isa oli hinnatud raamatupidaja, oskas mitut võõrkeelt. Kus talle tööd pakuti, sinna pere kolis. Elati Tallinnas, Saaremaal, Koongas. Kolm aastat pärast isa surma kolisime Pärnusse.