Spetsialist annab nõu: Kuidas peaks võtma erinevaid ravimeid?

Tabletid. Foto on illustratiivne. Foto: Toomas Huik

• Lahustuvaid ravimeid on lihtsam võtta
• Pikendatud toimega ravimid mõjuvad aegamisi
• Ilma poolitusjooneta tablette ei tohikski poolitada
• Ravimit on kõige lihtsam võtta püsti seistes

Nii tavaliste ja lahustuvate tablettide, kapslite kui ka muude ravimite puhul tuleb täpselt silmas pidada, kuidas neid manustada, et nende toimeaine kaotsi ei läheks.

Tartu Ülikooli biofarmaatsia nooremlektor Kersti Tederi sõnul saab ravimeid kehas peaaegu igale poole manustada, kuid kõige tavalisemad neist on mõistagi suukaudsed ravimid, millest omakorda kõige levinumad on tabletid.

Just tavalistest tablettidest kõik alguse saigi – võeti pulber, pressiti see kokku ja inimene sai selle alla neelata. „Kuna aga kõikidest pulbritest tablette pressida pole üldse lihtne, tuli välja mõelda muid lahendusi,“ sõnas ta.

Mitte ükski ravim ei koosne ainult toimeainest, vaid sinna pannakse alati juurde ka teisi aineid. See aitab tabletil imenduda, näiteks kui peame manustama ühe milligrammi toimeainet, siis on see üksi liiga väike kogus käitlemiseks. Samuti kasutatakse ka täiteaineid, et tablett suuremaks teha.

Tablette on erisuguseid

Tänapäeval mõeldakse aga järjest rohkem sellele, kuidas teha tablette mitmekülgsemaks. Kodusest apteegist võib leida nii tavalisi, lahustuvaid kui ka kaetud tablette. Peale selle on olemas pikendava toimega ja viivitatud vabanemisega tabletid.

Kui on soov ravimit lihtsamini manustada, on kasu lahustuvatest tablettidest. „Mõnikord on tableti neelamine hästi ebamugav, aga kui saame sellest teha lahuse, on seda parem alla juua,“ lausus Kersti Teder.

Kate lahustub alles siis, kui tablett jõuab peensoolde, kus seedetrakti keskkond muutub aluselisemaks.

Tihtipeale on ravimi toimeaine ise väga ebameeldiva maitsega. Siis aitab tabletil olev kattekiht halba maitset peita ja me ei tunne seda. „Samuti pannakse tabletile sageli kate, mis ei lahustu happelises keskkonnas, näiteks maos. Kate lahustub alles siis, kui tablett jõuab peensoolde, kus seedetrakti keskkond muutub aluselisemaks. Senikaua on tableti toimeaine happe eest ilusti kaitstud,“ rääkis nooremlektor.

Kihisevad tabletid on sarnased lahustuvatele tablettidele. „Nende tehnoloogiline erisus on see, et kui lahustuv tablett tõesti lihtsalt lahustub ära, siis kihiseval tabletil on sees sellised abiained, mis tekitavad nagu soodaäädikareaktsiooni ehk eraldub gaas,“ selgitas Kersti Teder.

Pikendatud toimega ja viivitatud vabanemisega ravimite põhimõte on vältida olukorda, et ravim hakkab kohe täies mahus tööle. „Kui tavalise tableti neelame alla ja see hakkab kohe imenduma, siis pikendatud toimega tablettide imendumine algab küll kohe, kuid kogu toimeaine ei eraldu korraga, vaid väikeste portsjonite kaupa või ühtlase kiirusega. Viivitatud vabanemisega tabletid hakkavad toimima aga alles siis, kui ravim jõuab seedetraktis sinna, kus toimeainele on kõige parem koht. Siis vabastatakse see kõik korraga. Seda kasutatakse näiteks siis, kui ravimis olev toimeaine on maohappele tundlik,“ kõneles Kersti Teder.

Biofarmaatsia nooremlektori sõnutsi tekib ravimivorme tänapäeval aina juurde. „Näiteks pikendava toimega tablette kasutakse sageli valuravis neil, kellel pole mitte lihtsalt pea- või seljavalu, mis tuleb ja läheb, vaid krooniline valu. Samuti on neist abi trauma korral,“ ütles ta.

Kuidas tablette ja kapsleid manustada?

Selleks, et kõik suukaudsed tabletid ja kapslid saaks oma tööd teha, tuleb need alla neelata. Osa ravimeid pole mõeldud alla neelamiseks, vaid suhu manustamiseks. „Näiteks kurguvalu leevendamiseks on olemas tabletid, mida tuleb hoida suus. See imendub neelupiirkondades limaskestadelt ja annab vajalikku toimet. Kui selline tablett katki närida ja alla neelata, ei saagi selle toimeaine mõjuda,“ selgitas Teder.

Kersti Teder tuletas meelde, et tablette võib küll poolitada, kuid ainult neid, mille peal on poolitusjoon. Ilma poolitusjooneta tablette ei tohi kindlasti ise noa või kääridega nüsima hakata, see võib lõhkuda ravimi ja nii võib see muutuda isegi ohtlikuks. „Ühtlasi peab teadma, kas poolitusjoon teeb tableti kaheks võrdseks osaks või saab selle ka ristijoone abil neljaks teha. Mõnikord on poolitusjoon mõeldud aga ainult selleks, et tableti saaks teha väiksemaks ja peab selle ikkagi korraga alla neelama,“ lisas Teder.

On tablette, mida võib närida ja purustada, kuid seda peab alati vaatama ravimi infolehelt. „Sama lugu on ka kapslitega. Neid küll poolitada ei saa, kuid me saame neid lahti teha ja seda peab teada, kas see on lubatud,“ ütles Kersti Teder.

Vesi on üks väga suur ravimite abimees. See teeb tableti libedamaks, muudab neelamise lihtsamaks ning aitab ravimil kehas lahustuda ja imenduda. „Mõne ravimi puhul ei ole vahet, kas seda võetakse vee, mahla või piimaga, teise ravimi toimet võivad aga nii joogid kui ka toit mõjutada. Seda tuleb kontrollida ravimi infolehelt,“ ütles Kersti Teder. Tema sõnul on ravimit on kõige lihtsam võtta püsti seistes.

Lõpuks tuletas biofarmaatsia nooremlektor meelde, et vananenud ravimeid ei või visata prügikasti, sest need on mürgid ega tohi sattuda loodusesse. „Samuti ei tohi ravimeid visata WC-potti, kuna kanalisatsiooni kaudu jõuavad need ikkagi keskkonda. Meie jõgedes ja järvedes elavad kalad sisaldavad juba mitmesuguseid ravimeid. Seepärast tuleb vananenud tabletid viia apteeki või ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti,“ lausus ta.