R, 30.09.2022

Nõukogude aja ratastoolid valmisid kõrvuti traktoritega

60+
Nõukogude aja ratastoolid valmisid kõrvuti traktoritega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Invaru asutaja Enn Leinuste
Invaru asutaja Enn Leinuste Foto: Arno Mikkor

1. märtsil tähistatakse rahvusvahelist ratastoolipäeva, mille eesmärk on juhtida ühiskonna tähelepanu ratastoolis liikuvate inimeste vajadustele ning võimalustele. “Eesti on teinud läbi suure arengu, kuid pole sugugi põhjust arvata, et aeg on loorberitele puhkama jääda,” kinnitab Eesti esimese abivahendikeskuse Invaru asutaja Enn Leinuste.

Enn Leinuste mäletab, et nõukogude inimestele valmisid ratastoolid ühes Venemaal asuvas masinatehases, kus traktorite või oli see hoopis tankide kõrval valmistati laiatarbekaubana ka ratastoole. “Nende eraldamisega tegeles sel ajal sotsiaalhoolekande ministeerium ja müügiga kauplus Medtehnika,” räägib Leinuste.

Kui praegu on Eestis tegutsevates abivahendikeskustes võimalik ratastoole valida küll tooli tüübi, küll tootja järgi, siis nõukogude ajast meenub Leinustele peamiselt kolm mudelit - suurte ratastega kokkupandav tool, sarnane, kuid väikeste ratastega tool ja siis veel ka hoobadega ratastool, mida inimene sai ise juhtida ja mis sobis ka maastikul liikumiseks.

“Välismaal pakutavate toolidega võrreldes olid need kohmakad ja ka rasked, aga vähemalt nad olid,” tõdeb Leinuste, kelle kodus kasvas liikumisraskustega laps ja kes jõudis Eesti esimese abivahendikeskuse asutamiseni suuresti perekondlikel põhjustel.

Ratastoolid humanitaarabist

Seda, kuidas erivajadustega inimesed mujal elasid, õnnestus tal näha puuetega inimeste organisatsiooni kaudu toimunud ekskursioonidel Põhjamaadesse. “Üks asi, et ratastoolide valik oli suurem ja mitmekesisem, aga ma nägin ka, et abivahendikeskused olid palju rohkem kui lihtsalt müügikohad, seal pakuti ka nõustamist ja tehnilist tuge,” jutustab Leinuste.

“Meie jaoks oli see täiesti uus maailm. Meil käis sel ajal ikka nii, et kui ratastool vajas parandamist, siis tuli leida mõni osavate kätega tuttav, kes töö ära teeks. Ammugi polnud terapeute, kes oleks hinnanud tooli ja kasutaja omavahelist sobivust.” Kolmandaks üllatas eestlasi võõrsil nähtud taaskasutus. “Ratastool anti keskusest välja ja kui inimesel seda enam tarvis polnud, toodi tagasi. Mehaanikud vaatasid tooli üle, puhastasid, vajadusel parandasid ja andsid järgmisele abivajajale. Samadel põhimõtetel hakkasime meie Eestis Invarut arendama.”

Ratastool anti keskusest välja ja kui inimesel seda enam tarvis polnud, toodi tagasi. Mehaanikud vaatasid tooli üle, puhastasid, vajadusel parandasid ja andsid järgmisele abivajajale.

Kui kauplus Medtehnika üheksakümnendate alguses tegutsemise lõpetas, võttis Invaru abivahendite müügi üle. “Selle aja peale oli siia jõudnud juba ka kaasaegsemaid ratastoole, selle eest tuleb tänada välisriikide humanitaarabi,” meenutab Enn Leinuste. “Osa haiglatele ja hooldekodudele annetatud ratastoole jäi üle. Meie kogusime need kokku, tegime korda ja andsime välja. Paar aastat hiljem sõlmisime koostööprojekti juba otse Norraga, kust meile saadeti erinevaid kasutatud abivahendeid ning järgmise etapina hakkasime neid ka ise maale tooma. Selleks ajaks olime päris hästi kursis, millised ratastoolid olemas on ja mida me tahame.”

Vana vs uus

Kui võrrelda kahe ajastu ratastoole, siis on omad plussid ja miinused mõlemal. Vene masinatehase toolid olid terasest raamiga, mis tegi need kaalult raskeks, kuid ka vastupidavaks. Enn Leinuste teab, et paar veneaegset hoobadega maastikuratastooli on inimestel siiani käigus. Praeguste toolide ohtrad plastmassist detailid on märksa kergemad purunema ja läbi kuluma. “See-eest on nende parandamine ja väljavahetamine lihtsam, sest vanade toolide varuosi enam saada pole.”

“Vanade ratastoolide põhiline häda oli aga see, et kasutaja järgi kohandamiseks puudus võimalus. Polnud erinevaid istmelaiuseid, seljatoe kalde reguleerimist, ühesõnaga - puudus funktsionaalsus,” rõhutab abivahendikeskuse asutaja. Need ajad on möödas. Tema sõnul käib pidev tootearendus, et muuta ratastool oma peremehe jaoks võimalikult tõhusaks abimeheks.

Ühelt poolt lisatakse erinevaid kasutusmugavusi, näiteks nagu joogitopsi- ja vihmavarjuhoidjad, spetsiaalsed kotid ja kinnitusrihmad, helkurid toolidele ning soe ja niiskuskindel eririietus ratastoolis istujale. Kuid toodetakse ka ratastoolide erimudeleid, kus arvestatakse inimese vajadusi ning võimekust - on ühepoolse veo ja juhtimisega ratastoole neile, kel üks käsi ei toimi, on ratastoole, mis tõstavad kasutaja püstiasendisse võimaldades ligipääsu näiteks kappidele-riiulitele. On matkamiseks, sportimiseks ning randa ja vette minemiseks sobivaid ratastoole. On manuaalseid ja elektrilisi ratastoole, lisaks ka spetsiaalsed invarollerid.

Rohkem kasutajaid, parem ligipääs

“Viimaste kümnenditega on ratastoolide omanike arv Eestis tugevalt tõusnud,” kinnitab Leinuste. “Nõukogude ajal olid ju peaaegu kõik kaubad defitsiit ja ratastoole ei eraldatud sugugi igale soovijale. Tänapäeval liiguvad ratastooliga ka eakad inimesed, kel jalad enam käimist ei kannata. Siis niisugust võimalust polnud, vanainimene jäi nelja seina vahele. Üldse nägi ratastooli linnapildis harva, sest erivajadustega inimesi ju eesrindlikus sotsialistlikus riigis polnud. Teine asi oli muidugi see, et polnud mõeldud ka ratastoolikasutajate ligipääsule. Polnud kaldteid, madalama sissepääsuga ühistranspordivahendeid, üldkasutatavates hoonetes puudusid tõstukid ja liftid.”

Enn Leinuste tõdeb, et viimase kolmekümne aastaga on ratastoolikasutajate elu Eestis muutunud tunduvalt kergemaks. Tegutseb mitu erinevat abivahendikeskust, ratastoole saab osta ja üürida. Ka ligipääsu osas on asjalood üha paremad, ehkki kõrgeimat hinnet Leinuste selles osas veel ei anna. Ta toob näite: “Ikka veel näen ma jaburat olukorda, kus avaliku inva WC uksel teatab silt: “Võti asub infolauas”. Me oleme teinud ettepaneku, et kõigil erivajadustega inimeste tualettruumidel oleks sisuliselt üks lukustussüsteem ja ratastoolikasutajad saaks universaalse võtme, millega neisse sisse pääseks. Osades riikides kasutatakse sama süsteemi metroo- ja rongijaamades - sinna viivad liftid, mida saab avada spetsiaalse võtmega. Aga eks meil on häda selles, et tualettruumid kuuluvad erinevatele omanikele ja sellist ühtset süsteemi peaks kõik koos juurutama. Võib-olla kunagi saab see teoks,” loodab Enn Leinuste.

Kas teadsid?

Rahvusvahelise ratastoolipäeva kutsus ellu Suurbritannias elav Steve Wilkinson, kes sündis seljaajusongaga ja on suure osa oma elust liikunud just ratastooli abil. Esimene ratastoolipäev toimus 2008. aastal, 1. märtsil. Uus tähtpäev leidis positiivset vastukaja ning praeguseks on see levinud Austraaliasse, Nepaali, Senegali, Bangladeshi ja Ameerika Ühendriikidesse, kus korraldatakse 1. märtsil loenguid, ratastoolisportmänge ja erinevaid aktsioone, et näidata - ratastoolis inimesed saavad olla aktiivsed, võtta elust osa ja anda oma panuse ühiskonna edendamiseks.

Samas on ratastoolipäeva üks eesmärk alati mõelda ja pakkuda abi ka neile miljonitele inimestele maailmas, kes ratastooli vajaksid, kuid ei saa seda endale võimaldada.

Märksõnad
Tagasi üles