Ühelt poolt lisatakse erinevaid kasutusmugavusi, näiteks nagu joogitopsi- ja vihmavarjuhoidjad, spetsiaalsed kotid ja kinnitusrihmad, helkurid toolidele ning soe ja niiskuskindel eririietus ratastoolis istujale. Kuid toodetakse ka ratastoolide erimudeleid, kus arvestatakse inimese vajadusi ning võimekust - on ühepoolse veo ja juhtimisega ratastoole neile, kel üks käsi ei toimi, on ratastoole, mis tõstavad kasutaja püstiasendisse võimaldades ligipääsu näiteks kappidele-riiulitele. On matkamiseks, sportimiseks ning randa ja vette minemiseks sobivaid ratastoole. On manuaalseid ja elektrilisi ratastoole, lisaks ka spetsiaalsed invarollerid.
Rohkem kasutajaid, parem ligipääs
“Viimaste kümnenditega on ratastoolide omanike arv Eestis tugevalt tõusnud,” kinnitab Leinuste. “Nõukogude ajal olid ju peaaegu kõik kaubad defitsiit ja ratastoole ei eraldatud sugugi igale soovijale. Tänapäeval liiguvad ratastooliga ka eakad inimesed, kel jalad enam käimist ei kannata. Siis niisugust võimalust polnud, vanainimene jäi nelja seina vahele. Üldse nägi ratastooli linnapildis harva, sest erivajadustega inimesi ju eesrindlikus sotsialistlikus riigis polnud. Teine asi oli muidugi see, et polnud mõeldud ka ratastoolikasutajate ligipääsule. Polnud kaldteid, madalama sissepääsuga ühistranspordivahendeid, üldkasutatavates hoonetes puudusid tõstukid ja liftid.”
Enn Leinuste tõdeb, et viimase kolmekümne aastaga on ratastoolikasutajate elu Eestis muutunud tunduvalt kergemaks. Tegutseb mitu erinevat abivahendikeskust, ratastoole saab osta ja üürida. Ka ligipääsu osas on asjalood üha paremad, ehkki kõrgeimat hinnet Leinuste selles osas veel ei anna. Ta toob näite: “Ikka veel näen ma jaburat olukorda, kus avaliku inva WC uksel teatab silt: “Võti asub infolauas”. Me oleme teinud ettepaneku, et kõigil erivajadustega inimeste tualettruumidel oleks sisuliselt üks lukustussüsteem ja ratastoolikasutajad saaks universaalse võtme, millega neisse sisse pääseks. Osades riikides kasutatakse sama süsteemi metroo- ja rongijaamades - sinna viivad liftid, mida saab avada spetsiaalse võtmega. Aga eks meil on häda selles, et tualettruumid kuuluvad erinevatele omanikele ja sellist ühtset süsteemi peaks kõik koos juurutama. Võib-olla kunagi saab see teoks,” loodab Enn Leinuste.
Kas teadsid?
Rahvusvahelise ratastoolipäeva kutsus ellu Suurbritannias elav Steve Wilkinson, kes sündis seljaajusongaga ja on suure osa oma elust liikunud just ratastooli abil. Esimene ratastoolipäev toimus 2008. aastal, 1. märtsil. Uus tähtpäev leidis positiivset vastukaja ning praeguseks on see levinud Austraaliasse, Nepaali, Senegali, Bangladeshi ja Ameerika Ühendriikidesse, kus korraldatakse 1. märtsil loenguid, ratastoolisportmänge ja erinevaid aktsioone, et näidata - ratastoolis inimesed saavad olla aktiivsed, võtta elust osa ja anda oma panuse ühiskonna edendamiseks.
Samas on ratastoolipäeva üks eesmärk alati mõelda ja pakkuda abi ka neile miljonitele inimestele maailmas, kes ratastooli vajaksid, kuid ei saa seda endale võimaldada.