P, 27.11.2022

Jüri Trei – riigi musikaalne peatseremooniameister

Feliks Undusk
, ajakirjanik ja poliitik
Jüri Trei – riigi musikaalne peatseremooniameister
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jüri Trei teeb hommikul spordimehele kohaselt koeraga jalutades kümme kükki. Siberi haski tõugu koera nimi on Dio (itaalia keeles jumal), kutsutakse Mio Dio (itaalia keeles minu jumal). Lemmik leevendab tütarde igatsust 13 aastat tagasi lahkunud kassi järele
Jüri Trei teeb hommikul spordimehele kohaselt koeraga jalutades kümme kükki. Siberi haski tõugu koera nimi on Dio (itaalia keeles jumal), kutsutakse Mio Dio (itaalia keeles minu jumal). Lemmik leevendab tütarde igatsust 13 aastat tagasi lahkunud kassi järele Foto: Peeter Langovits

Vähesed teavad, et kõrge riigiametnik ja diplomaat Jüri Trei, kes on üks Eesti Vabariigi aastapäevaparaadide taastajatest, on mänginud Estonia laval Pipi kõrval Tommit, aidanud taastada Jaani kirikut Peterburis, on Eesti Lipu Seltsi asutaja ja kauaaegne esimees, kõikide vabariigi aastapäevade tähistamise ja Eestit külastanud riigipeade vastuvõtmise üks peakorraldajaid ning teab meie presidentidest põnevaid lugusid.

Olid juba koolis aktiivne tegelane?

Seda küll. Olen käinud mitmes koolis. Puisest Haapsalu kaudu Pürksi. Pürksi kooli direktor Viktor Pöhl oli rannarootslane, väga aktiivne tegelane, rahva-, pilli- ja naljamees. Tema pani kõik õpilased millegagi tegelema. Puhkpilliorkestrisse, koori, näiteringi ja sportima. Pinginaaber võitis mind sprindidistantsides, mina teda keskmaajooksudes. 3000 meetris olin hiljem tegija isegi Balti laevastiku meistrivõistlustel. Muide, käisime ka Paslepas noorte piirivalvurite salga liikmetena laskmist harjutamas. Seetõttu ajateenistuses esimesel laskeharjutusel oli mul suur eelis. Kui teised lasid pikki valanguid ja märklauast mööda, siis mina kasutasin lühikesi ja kohe pihta. Ohvitser kähku küsima: „Kust pärit oled?” – „Tallinnast, Eestist.” – „Selge, teil seal, fašistidel, igaühel padja all automaadid ja kuulipildujad peidus.”

Kuidas elukutsevalik käis?

8. klassi lõpus olid mul paberid sisse antud kahte kohta: Tallinna Kalatööstuslikku Merekooli ja Tallinna Muusikakooli. Arvasin, et muusikakooli ma sisse ei saa. Ehkki olin 1963. aastal võitnud vabariikliku koolidevahelise laulukonkursi ja esinenud võitjana ka televisiooni otsesaates. Sisseastumiseksamite aegu olin just häälemurdeeas ja nii noorelt lauluklassi vastu ei võetud. Pidin tegema eksami koorijuhtimise erialale. Eksamilaua taga istusid kuulsad dirigendid, nagu Arvo Ratassepp, Laine Karindi, Silvia Mellik, Ants Üleoja, Peeter Perens. Oli vaja klaveril midagi esitada, aga seda ma ei osanud. Olin Pürksi kooliorkestris mänginud hoopis trompetit ja veidi ka mandoliini. Ütlesin, et mingi „Koerapolka” ehk tuleb välja, eksamitingimusi teades olin Haapsalus õpetaja Helga Kariisi käe all kaks päeva klaverit harjutanud. Vastu võeti. Häälemurde lõppedes läksin lauluklassi üle.

Ometi sattusid vahepeal aega teenima?

1968. aastal, kui olin kahekümneseks saanud, võeti mind samal ajal Jaak Joala ja Olav Ehalaga muusikakoolist ajateenistusse. Joalal ja Ehalal oli ilmselt varem kokku lepitud, nemad said muusikaroodu, mina aga pidin Hiiul mitu päeva oma saatust ootama. Kuna olin jooksjana hea võhmaga, oli mind määratud „ujuvkoosseisu”. Kaliningradi oblastis Pionerskis mängisin ühele majorile trompetit ette ja ta lubas mind orkestrisse võtta, aga suuremad ülemused olid mind juba Paldiskisse määranud. Vahe oli selles, et mereväes pidin kolm aastat teenima, orkestris oleks kahega hakkama saanud. Muide, mu mõlemad vanaisad on elukutselised meremehed olnud, üks isegi laevakapten.

Teenisid isegi allveelaeval?

Kaks esimest aastat teenis Jüri Trei Maljutka tüüpi allveelaeval. Brigaadikomandör oli esimese järgu kapten Lev Žiltsov, kellele oli esimese Nõukogude aatomiallveelaeva katseretke juhtimise eest antud Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht ja Lenini orden.
Kaks esimest aastat teenis Jüri Trei Maljutka tüüpi allveelaeval. Brigaadikomandör oli esimese järgu kapten Lev Žiltsov, kellele oli esimese Nõukogude aatomiallveelaeva katseretke juhtimise eest antud Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht ja Lenini orden. Foto: Erakogu

Kaks esimest aastat Maljutka (eesti keeles – pisike) tüüpi allveelaeval. Meie allveelaevastiku brigaadikomandör oli esimese järgu kapten Lev Žiltsov, kellele oli esimese nõukogude aatomiallveelaeva katseretke juhtimise eest antud Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht ja Lenini orden. Pärast Maljutka Kroonlinna konserveerimisse viimist võttis Žiltsov tublimad poisid oma kiirkaatri meeskonda. Brigaadi kuulus 7–8 allveelaeva koos pealvee abilaevadega.

Muuseas, kui panime Kroonlinna Lydia Koidula bareljeefi, majale, kus ta viimati elas, juhtus põnev lugu. Pidulik avamine pidi kultuuriministri, sõpruslinna Narva-Jõesuu delegatsiooni ja välisdiplomaatide osavõtul toimuma juba ülejärgmisel päeval, aga ootamatult selgus, et ametlikku luba bareljeefi paigaldamiseks millegipärast pole. Läksin siis Eesti Peterburi konsulina (peakonsuli ülesannetes) linnapea juurde. „Jah, vaat selline lugu, et pidasime kuberneriga nõu, me ikka ei saa luba anda.” Mina ütlesin selle peale midagi meremehele omast žargooni kasutades. Linnapea hakkas ootamatult huvi tundma: „Vabandage, kus te aega teeninud olete?” – „Balti Laevastikus!” – „Aga kus täpsemalt?” – „Paldiskis!” – „Kes teie komandör oli?” – „Nõukogude Liidu kangelane, esimese järgu kapten Žiltsov!” – „Ta on ju mu parim sõber!”

Tuli välja, et ka linnapea oli esimese järgu kapten reservis. „Kui nii, siis andke meile vähemalt ajutine luba bareljeef üles seada.” Teadsin, et Venemaal tähendab „ajutine” sedasama, mis „alaline”. Kümne minutiga tehti dokument valmis. See on näide sellest, kuidas minu varasem mereväeteenistus Eestile ja Eesti diplomaatiale kasu tõi.

Nii panimegi skulptor Mati Karmini ja ajaloolase Peep Pillakuga kolmekesi raske marmorist mälestustahvli Karmini kaasatoodud poltide ja liimiga majaseina. Et vasest Koidula profiil tahvli peal kelleski „ebatervet huvi” ei ärataks, tegime kaupa möödasõitnud kalluri juhiga. Viimane tagurdas auto vastu välisseina, meie ronisime seejärel kasti, et raske tahvel inimkäte ulatusest kõrgemale kinnitada.

Kas musikaalsuse oled vanematelt kaasa saanud?

Ilmselt. Ema Vaike on mul hästi musikaalne, Hiiumaalt pärit, praegu 95 aastat vana. Laulis koguduse kooris. Ta ikka meenutab, kuidas kuulus kirjanik ja laulukirjutaja Albert Uustulnd oli noorena temaga enne sõda kurameerinud. Tal oli äravahetamiseni sarnane kaksikõde Vilma, kes oli mõnel kohtingul Vaiket asendanud. Laululooja on ise tunnistanud, et laulu „Tüdruk, armastan päikest ja tuuli…Oh neid kirsina punavaid huuli” pühendas ta Tallinnast Hiiumaale suvitama sõitnud ilusatele kaksikutele. Kahjuks armumisest kaugemale ei jõutud. Muide, isagi, ametilt kalur, oli laulumees.

Ilmselt oli ka esimene kohtumine Georg Otsaga mõneti märgiline?

Mereväes anti linnaluba nädalavahetustel ja kolmapäeviti. See võis olla umbes 1970. aasta paiku, kui nägin kuulutustahvlil afišši, et tollal kinnises linnas Paldiskis tuleb Georg Otsa soolokontsert. Et saada mittesobival päeval linnaluba, pakkusin end kõige vastikumat madrusetööd tegema. Allveelaevas tuli regulaarselt punase kruntvärvi „šurikuga” värvitöid teha. Ruumi ja õhku polnud, värv oli aga väga mürgine. Nii sai vaid mõne minuti töötada, siis tuli joosta välja värsket õhku hingama. Tulin kuidagi toime.

Keegi küsib aktsendiga vene keeles teed Ohvitseride Majja. Vaatan, Georg Ots ise.

Riietusin ruttu ümber paraadvormi ja hakkasin praegusest Lõunasadamast Ohvitseride Maja poole jooksma. Ikkagi sportlane! Äkki kuulen selja taga autot pidurdamas. Keegi küsib aktsendiga vene keeles teed Ohvitseride Majja. Vaatan, Georg Ots ise. Ta laulis nii vene kui ka soome keeles väga puhtalt, aga rääkides tekkis mõlemas võõrkeeles häälde väike aktsent. Mina hakkasin selle peale naerma ja eesti keeles vastates lubasin õige koha kätte näidata. Sõitsimegi siis koos kontserdipaika.

Pärast ajateenistust läksid muusikakooli tagasi?

Elada oli ka vaja. Astrid Lepa ja Elmo Lööve kutsusid mind 1971. aasta sügisel ETVsse. Sattusin ühte tuppa selliste tuntud teletegijatega, nagu Hardi Tiidus, Valdo Pant, Andres Vihalemm, Juhan Saar. Lisaks veel muusikatoimetajad Jaan Rääts ja Kustas Kikerpuu. Olin algul muusika- ja meelelahutussaadete režissööri abi, siis juba assistent. Mitmete Estonia teatriülekannete juures usaldas Norma Jõekalda mind ka telemajapoolseks režissööriks, sest tundsin partituuri. Teatripoolseks režissööriks operetisalvestuste ja -saadete juures oli reeglina Sulev Nõmmik.

Oled rääkinud, et kui Valdo Pant ja Hardi Tiidus tegid Kunglas 100 grammi, siis sina 50.

Kui olin mõned esimesed saated telekorüfeedega ära teinud, kutsuti mind ühel õhtul Kunglasse kaasa. Trepi peal läks rahvamass kahte lehte ja meid nelja-viiekesi lasti uksest sisse. Ei mäleta, kas Pant või Tiidus tellis kõigile sada grammi konjakit. Kuna mina olin lapsepõlves kogemata teetassist vee pähe viina maitsnud, siis ütlesin, et 100 on minu jaoks paljuvõitu. Pant lasi baarmenil ühe pokaalitäie kaheks valada: „Võtame, Jüri! Ja et me enam sinu „teietamist” ei kuuleks! Sa oled nüüd meie meeskonna liige.”

Olid ühel öisel laulusalvestusel kursusekaaslasele Jaak Joalale suflööriks.

Tollal ei osanud keegi unistada teleprompteritest ehk suflöörimasinatest. Öiste muusikasalvestuste ajaks (päeval olid stuudiod saadete tegemisega kinni) oli tihti alles mõni tund tagasi Moskva lennukilt tulnud Jaak jõudnud ehk vaid kord või kaks sõnadele pilku heita. Suuliigutused ja laulusõnad pidid aga ekraanil sünkroonis olema. Nii ma siis kaamera all kükitades Jaagule järgmist fraasi ette laulsin. Minul kui tema kursusekaaslasel tuli sageli käia õppejõudude juures kahe matrikliga. Osa õppejõude keeldus Jaagule hinde panemisest: „Las Joala tuleb ise!” Seda eriti üldainetes. Seevastu näiteks Uno Naissoo pani viie kohe ära, sest teadis Jaagu võimeid.

Kuidas sa juba tudengina Estonia teatrisse jõudsid?

Kuna olin 1974. aastal astunud konservatooriumisse laulu erialale (Ester Lepa ja Mati Palmi käe alla), soovitati mul leida endale erialane töö. Alustasingi laulmist Estonia teatri kooris. Aga jätkasin honorari eest endistviisi tööd ka televisioonis ja „Reklaamiklubis”.

Samasse aega jääb ka sinu peaosa muusikalis.

Jaan Tombi nimelise kultuuripalee stuudios lavastati 1972. aastal Rodgersi „Oklahomat”. Laulsin seal Willi osa. Toimus paarkümmend etendust, saal oli rahvast täis ja menu suur. Muusikal oli tollal Eestis suhteliselt haruldane nähtus.

Märksõnad
Tagasi üles