Pereema Lene: Mul on olnud 22 last

Täna pakub turvakodus olemise asemel lapsele kodu ja hoolitsust kolm kriisihooldusperet, kuid kriisihooldusperet vajavaid lapsi on kordades rohkem. Aastas eraldatakse perest ligi 250 last, lisaks tuleb ette erinevaid kriisiolukordi, mistõttu vajavad lapsed ajutist hoolt väljaspool oma sünniperet. Pilt on illustratiivne. Foto: Adopt South / SWNS

22 lapsele peret pakkunud Lene* räägib, mis teda selleks ajendas, milles erineb lastekodu laste kodust ning miks peab laps teadma enda päritolust.

Lene loo pani kirja Brigitta Davidjants Sotsiaalkindlustusametist

Kui tagantjärele mõtlen, siis nähtavasti olid need lapsed juba varem minu sees olemas. Olgugi, et olen väga inetuid tegusid teinud ja võtnud seda kõike õppetunnina. Oskan nüüd öelda, et mitte kunagi ei tohi võtta perre last, kui sa pole kogu oma perega sellest rääkinud: kõigi oma lastega, aga ka vanematega, kes vanaemadeks ja vanaisadeks saavad. Kõigi nõusolek tuleb saada. Kui sa pole kelleltki saanud jaatavat vastust, hakkab see hiljem sinu vastu töötama. Ja oma suguseltsiga ei saa riidu minna.

Kõik ei olegi alati nõus, aga siis saab arutada, mis need hirmud on. Ühes lapsendajaperes oli 14-aastane poeg väga vastu. Saime selle kenasti lahendatud ja põhjus oli tegelikult väike – poeg tunnistas, et ta ei oska sõpradele öelda, kust nad said need kaks nii suurt last.

Aga mis ma inetut tegin? Me olime kõik väikesed lapsed, isa oli juba surnud ja mina käisin koolis. Mu ema kasvatas meid üksi ja oli ühel aastal kolme eesti naisega Riias sanatooriumis. Seal oli üks lastekodupoiss. Selle poisi eest nad siis kõik hoolitsesid ja lõpuks leppisid kokku, et igal koolivaheajal võtab keegi ta enda juurde. Lõpuks hakkas see poiss igal koolivaheajal meil käima.

Minu ema meiega ju ei rääkinud, võib-olla midagi mainis, et lastekodulaps. Nii et mida meie sellest ka teadsime. Olen praegu 62-aastane, aga siis ma olin kooliplika. Ja ühel koolivaheajal andsin ma sellele poisile raha ja ütlesin, et buss läheb sel kellaajal, palun sõida koju. Julm käitumine! Ma ju ei teadnud, et sel lapsel oma kodu polegi. Ma olin enda arvates tohutu kangelane, päästsin kõik õed-vennad, sest me kuus tükki jagasime niigi seda ühte ema. Sellest ma olengi õppinud, et alati peab pere teadma.

Kuidas see algas?

Mina sattusin asendushoolduse juurde, kui töötasin rohkem kui kümne aasta eest ühes väikeses lastekodus.

Sinna lastekodusse toodi beebisid. Ma “tassisin” nad kõik koju, sest olin juhataja ja toona võisin seda teha. Kui oli beebi, siis minu pere tegeles temaga. Muidugi rääkisin ka oma lastega. Nüüd on nad täiskasvanud, aga siis tütar 9-aastane ja poiss 15-aastane. Mul oli abikaasa ka, nüüd on ta varsti juba 14 aastat surnud. Nemad ütlesid kohe: “Loomulikult, me teame, et sa lähed sinna juhatajaks, ja me ei saa sind takistada, sest lapsed on sinu unistus.”

Siis toodi lastekodusse nädalane laps. Ja mina leidsin, et see ei ole võimalik, et need lapsed jäävad lastekodudesse – nad peavad saama ju kodudesse. Nii ma hakkasingi hoolduslepinguga nende eest hoolitsema. Mul oli kabinetis beebivoodi, nii et kui ma isegi päeval tööl olin, tegelesin ka pisikeste lastega. Mitte seepärast, et ma poleks oma töötajaid usaldanud – ma poleks neid ju muidu tööle võtnudki. Lihtsalt beebi vajab kindlat inimest, kelle käsi ja häält ta usaldab.

Kuna minu jaoks on bioloogiline pere ja taust nii olulised, siis olin algusest peale kindel, et lapsed peavad võimalusel saama bioloogilisse perre tagasi.

Kuna minu jaoks on bioloogiline pere ja taust nii olulised, siis olin algusest peale kindel, et lapsed peavad võimalusel saama bioloogilisse perre tagasi. Kui ei saa, peab lapsele jääma oma nimi. Ega ma tollal osanud kõigi nende asjadega arvestada, aga nüüd ma saan rohkem aru peredest, kellelt laps ära võetakse. Sageli jäävad nad üksi. Eks pahatihti jääb asi selle taha, et lapsed on turvalises kohas, aga vanematega ei tegelda. Kui laps on perest ära võetud ja vanem ei tule ise abi otsima, siis nii ta jääbki. Vaat see on kurb asi.

Ütlesin, et siin peab olema lastele kodu, mitte lastekodu.

Lapsed peavad enda kogemustest õppima. Lastekodus tehti igasugu tsirkust ka, aga mina seisin ikka laste eest. Ja ei ole nii, et lastekodulastest ei saagi asja.

On oluline, et laps saab hariduse. Üks tüdruk õpib mul praegu Tartu Ülikoolis hambaarstiks, teine õpib klaverit, kolmas tegeleb maadlusega. Ja mina ütlen ikka nii, et kui ma armastan ja toetan last, siis on kõik võimalik. Kui laps näeb, et olen tema kõrval, siis võib-olla esimesel hetkel ta ei saa hakkama, aga kolmandal korral juba saab, sest ta teab, kuidas on õige.

Kord tõi politsei mulle kolm poissi käeraudus lastekodusse. Ma ütlesin: “Mis te teete nalja või? Võtke käerauad ära, see pole vangla!”

“Aga nad jooksevad kohe minema,” vastati mulle.

Ma vastu: “No jooksevad minema, ükskord tulevad tagasi.”

Praegu on need kolm poissi suurepärased pereisad, käivad tööl. Pole kuskil enam käeraudu.

Kannatust peab olema

Eks minulgi on tagasilööke olnud. Aastal 2012, kui ma laste küsimustes psühhiaatri juurde sain, nähvati mulle, et mis te siis võtsite neid lapsi, kui nüüd tulete kurtma. Siis ma ütlesin ka, et andke andeks, ma nähtavasti tulin abi paluma valest kohast. Ma ei tulnud siia kurtma, et mul on raske, vaid tahtsin teada, kas ma käitun õigesti.

Rohkem ma sealt uksest sisse ei läinud, otsisin kellegi teise. Ja spetsialistidki on erinevad, nagu ka iga situatsioon. Siis tulebki olla kannatlik, käia ja seletada. Mina annan ka kõigest lastekaitsetöötajatele teada – kui läheb hästi ja kui ka halvasti läheb. Et kui ükskord midagi peaks juhtuma, siis ei saa keegi küsida, et kus sa siis olid, kui need jamad algasid.

Mul on olnud kakskümmend kaks last

Ma olen alati lastesse suhtunud nagu enda omadesse. Ma ei taha ka, et üks väike laps satub lastekodusse, sest kui ma veel 2005. aastal asenduskodus tööl olin, vahetusid inimesed tundide tagant. Laps vajab ühtesid ja samu inimesi enda ümber.

Vahel peab ema minema näiteks haiglasse ja siis tal pole kuskile last panna. Nii et mul on olnud ka nii, et ühe pere kolm last on kaks nädalat minuga, siis mingi aeg kodus ja seejärel jälle kaks nädalat meil, et ema saaks ennast ravida. See annab lapsele pere- ja turvatunde. Ja mul on läinud ka neli hooldusel olnud last oma bioloogilisse perre tagasi.

Kui laps läheb minu juurest lapsendamisele, mõtleb ta ikka oma peas: “Olin ju hea laps, ema hoidis mind, aga miks teda enam ei ole?” Lapse sisemuses on see ikkagi hülgamine. Nii et ma olen püüdnud seda kergemaks teha. Käinud koos lapsega tulevases kodus, et tal oleks turvaline sinna minna.

Ma ikka hoian lastel silma peal. Ühe lapse ema oli aasta otsa ravil ja laps ju enam ei tundnud oma ema. Kolm kuud käisime tema päris kodus. Lõpuks laps ütles: “Emme, ma ikka lähen siis selle tädi juurde, ta nii ootab mind sinna.” Ja viisime minu juurest talle uue voodi ja väikse laua sinna, hästi palju tema asju võtsime kaasa. Kolm kuud läks veel, kuni ema ükskord helistas mulle: “Tead, ta ütles mulle täna emme!”

Tead, ta ütles mulle täna emme!

Ma ei anna niimoodi lapsi tagasi, isegi lapsendajaperele ei anna, et tule ja võta kaasa. Laps peab naeratama, tahtma sülle. Ühe lapsendajaperega olen nüüd lastele vanaema ja me suhtleme edasi. Ka väga võimas kogemus.

Selge see, et hinges on raske, kui lapsed edasi lähevad. Nutan öösiti. Kui mõne väikse ära annan, siis mõtlen kellaajaliselt, kus ta on ja mis ta teeb. Aga ma olen teadlik, et teen seda lapse jaoks. Ja kui ma ei saa hakkama, siis ma lähen ja otsingi abi. Aga ma tean, et see on laste jaoks parim. Ka väga noortel asendusvanematel on raske. Kui endal ei ole lapsi, on neil kindlasti raskem lapsest lahti lasta. Aga kõigepealt tuleb mõelda, et me teeme seda kõike lapse jaoks. Me tahame, et lapsel oleks kodu. Need asjad tuleb enda peas paika panna, isegi kui südames on valus. Selleks tuleb teadlikult ette valmistuda ja vajadusel on vaja abi vastu võtta.

Mul on praegugi kaks hoolduspere lepinguga last ja kaks last eestkostel. Eks ma nemadki võtsin kunagi eesmärgiga, et nad saavad edasi. Aga kohtusüsteem ei võtnud nende vanematelt kõiki õigusi ära. Üks laps oli neljapäevane, kui ma ta haiglast ära tõin. Teise tõin neljakuuselt lastekodust ära, sest minu juures oli tema vend ja ma ütlesin, et ta on ikkagi ju oma.

Laps tahab teada, kust ta pärit on

Vaata, kui palju on praegu täiskasvanuid, kes otsivad oma peresid, õdesid-vendi. Mul on kõigi laste bioloogilised pered kirjas, ka nende, kes ära lapsendatakse. Ma olen alati öelnud, et teie peate olema need, kes ütlevad lapsele, et ei ole neid sünnitanud. Et olete nad perre võtnud. Sest lapsendades muudetakse perekonnanimed ära.

Oma lastele ma olen ka alati ausalt rääkinud. Laps usaldab sind ja sina pead lapsele kogu info esimesena andma. Ta peab teadma, kust ta tegelikult on tulnud. Ja siis saabki leppida kokku, kas ja kuidas kontakti võtta. Ma ei ole ka kunagi ühelegi lapsele tema vanematest halvasti rääkinud. Ma olen öelnud, et neil on haigused. Kõik armastavad oma lapsi, kuidas nad ka oskavad või ei oska.

Teate, kui ma esimest korda lastele ütlesin, et nende isa ja vanaema tulevad nendega kohtuma, siis lastel – üks oli neljane ja teine kuuene – läksid silmad hoopis teistmoodi särama. Nad olid nii õnnelikud. Kaks nädalat läks mööda, kuni kohtusime, ja kui hakkasime minema, siis lapsed ikkagi ei tahtnud minna. Pidin siis teada saama, miks. Lapsed ütlesid: “Emme, aga me ei taha sinu juurest ära minna!” Ma rahustasin, et meil ei olegi sellist kokkulepet. Me tuleme pärast siia tagasi, lihtsalt isa ja vanaema igatsevad teid.

See on ka üks hästi tore lugu nüüd.

Hakkasin perre võtma kahte väikest, üks viiekuune ja teine aasta ja üheksa kuune. Ja räägin lastele, täna tuleb meile kaks tüdrukut, mis te arvate, võtame ikka enda perre. Üks tüdruk ütles kohe, et muidugi, muidu meil on kogu aeg poisid, aga siis on meil kolm poissi ja kolm tüdrukut. Ainult üks poiss ütles, et me ei saa ju võtta teda endale, ta on võõras laps. Aga nii kui see viiekuune hakkas nutma, siis seesama poiss läks tema juurde ja ütles: “Ära nuta, mina olen sinu suur vend ja kaitsen sind!” Nii et sellest momendist, kui ta last nägi, ei olnud ta enam üldse võõras!

*Nimi muudetud

Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna spetsialist Agnes Kulmar: „Otsime kriisihooldusperesid“

Ühiskonnana peame loomulikuks ja õigeks, et laps kasvab peres. Kahjuks ei ole kõikidel lastel seda võimalust, näiteks vanemate haiguse, sõltuvusprobleemide, hooletussejätmise jmt tõttu. Kui lapse eest ei saa hoolitseda sugulased või teised lähedased inimesed, viiakse ta turvakodusse. Turvakodus viibib laps seni, kuni selgub tema edasine elukorraldus – kas laps saab pöörduda tagasi koju või vajab ta pikaajalist hooldust kasvades hooldusperes, perekodus või asenduskodus, vana nimega lastekodus.

Turvatunnet ja kindlat inimest, kes lapse eest sel raskel ajal hoolitseks, vajab nii imik kui ka suurem laps.

Alustasime projektiga, mille raames katsetame kriisihoolduspere teenust, mis laseb lapsel turvakodus olemise asemel olla peres. Turvatunnet ja kindlat inimest, kes lapse eest sel raskel ajal hoolitseks, vajab nii imik kui ka suurem laps. Täna pakub turvakodus olemise asemel lapsele kodu ja hoolitsust väike arv kriisihooldusperesid (hetkel vaid kolm), kes asuvad Eesti erinevates piirkondades. Kuid kriisihooldusperet vajavaid lapsi on kordades rohkem. Aastas eraldatakse perest ligi 250 last, lisaks tuleb ette erinevaid kriisiolukordi, mistõttu vajavad lapsed ajutist hoolt väljaspool oma sünniperet.

Ootame projektiga liituma uusi peresid, kes soovivad ajutiselt pakkuda lapsele kodu ja hoolitsust. Kriisihoolduspered läbivad kõigile hooldusperedele mõeldud hindamise ja ettevalmistavad koolitused. Vajalik on eelnev lastekasvatamise või lastega töötamise kogemus ja väga paindlik elukorraldus, mis laseks lapsel perre tulla vajadusel vaid paaritunnise etteteatamisajaga. Selles vastutusrikkas rollis toetame kriisihooldusperesid nii rahaliselt kui ka toetavate teenustega.

• Huvi korral võta julgesti ühendust kriisihoolduspere teenust koordineeriva SOS Lasteküla Eesti Ühingu projektijuhiga: Elmet Puhm 5814 7797 [e-mail]
• Lisainfot asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta leiad veebis www.hoolduspere.ee.

Lugu ilmus tarkvanem.ee veebilehele.