:format(webp)/nginx/o/2022/01/10/14301303t1h2f04.png)
Võib juhtuda, et ühel päeval saame moel või teisel märguande, et midagi tuleb endaga ette võtta. See võib tulla perearsti vihjest, pilgust peeglisse, fotosüüdistusest, enesetunde muutustest, karmi tõde näitavast numbrist kaalu sihverplaadil, oranži või punasesse (või ka kollasesse, alakaalu näitavasse) skaalaossa jõudvast kehamassiindeksist.
Kui järjekordne tervisehäda märku annab või peegelpilt enam ei meeldi, on muidugi üks võimalus sellega leppida, süüa veelgi rohem tablette või määrida valutavatele kohtadele salve ning mõelda, et see ongi ju normaalne, olen ju juba... mis iganes aastat vana ka.
Teine võimalus on otsustada, et muudan midagi, näiteks võtta kaalust alla, kirjutada üles oma soov, see soovitatavalt kõva häälega välja öelda. Võib ka täiesti ilma kõrvaliste kuulajateta, lihtsalt endale, kuid osa inimeste arvates jõuab soov nii ka universumile. Edasi tuleb seada soovi täitumiseks eesmärk ja hakata otsekohe midagi tegema, et selle eesmärgini jõuda.
Kõige selle eeldus on muidugi, et me probleemi märkame ja omaks võtame (ei lähe probleemi eitamise teed), probleemi põhjuse(d) ära tunneme ja otsustame, et vanaviisi jätkata ei taha. Teisisõnu, otsustame muutuse ette võtta. Siis ongi aeg realistlik eesmärk seada ja plaan paika panna, millal ja kuidas selleni jõuda.
Minu lugu algas sellest, et koroonaaja algul tegin ühe põletiku ravimiseks läbi antibiootikumravi, mille järel tõusis kaal paari kuu jooksul hüppeliselt. Sellist organismi reaktsiooni ravimitele olin ka varem täheldanud ja kord isegi eriarstiga nõu pidamise järel ühe ravi ära jätnud, kui arst selgitas, et suure tõenäosusega toob see kaasa vähmalt 10kilose kaalutõusu.
Osaliselt oli minu probleemi põhjus ilmselt ka elu- ja töömuutusest tingitud stress. Igatahes olin suve saabudes paisunud kui pärmitainas, kuigi sõin ja liikusin ju kogu aeg samamoodi kui varem ning pean end üsna toiduteadlikuks sööjaks.
Uurisin välja, et kuigi paralleelselt antibiootikumidega võtsin ka probiootikume, oli soolestiku mikrobioota (bakterite kooslus) muutunud ja ilmselt põhjustanud kaalutõusu. Tervisehädad andsid ka tunda. Otsustasin, et muutused on vajalikud.
Kuna olen sügavalt veendunud, et kiired dieedid viivad pigem jojo-efekti tekkimiseni (kaal tõuseb pärast dieeti sama kiiresti ja kõrgemale kui enne dieeti), otsustasin aega võtta ja tasapisi liikuda. Soovitud kaaluni jõudmiseks läks aega rohkem kui aasta ja kokku viskasin endalt maha peaaegu 18 kilo. Tegelikult on see hämmastav ja tagantjärele uskumatugi. Kui näiteks kujutleda reas sama palju kiloseid suhkrupakke...
Paljud arvavad, et nad ei saa ise oma kaalu langetamisega hakkama. Arvatakse, et kas tahtejõudu või raha jääb väheks, et perele toidu valmistamise kõrval on see võimatu. Igasuguseid põhjusi võib leida. Oma kogemuse põhjal väidan, et saab küll, kui veidi mõtlemist muuta ja kui tugev stiimul (näiteks käest minna ähvardav tervis, pidev kehakaaluga seotud stress või pikem vaade elukvaliteedile) tagant tõukab. Mõtlesin, et püüan esmalt ise hakkama saada ja kui see ei õnnestu, siis toitumisnõustaja poole pöörduda.
Olin teoorias enda arvates üsna tugev, asja ju õpitud ja töökogemust toitlustusalal parasjagu. Muidugi hankisin mitmesuguseid teadmisi juurde, ostsin hea kaalu, otsisin kapist välja köögikaalu, koostasin menüü ja alustasin.
Esimese kuuga vähenes kehakaal nelja kilo võrra. See innustas. Teine kuu tõi kahe, kolmas veel kahe kilo kadumise. Ja nii see läks, kuigi järjest tagasihoidlikumas tempos ja ka mõnede tagasilöökidega muidugi. Poole aasta pärast tundsin end juba väga hästi ja ka tervisenäitajad olid tunduvalt paremad. Aastaga vabanesin kokku 14 kilost.
/nginx/o/2022/01/10/14301306t1h2584.png)