K, 5.10.2022

Kummituslinnad ja veidi Odessat – Ida-Virumaa on kontrastne

Thea Karin
, ajakirjanik
Kummituslinnad ja veidi Odessat – Ida-Virumaa on kontrastne
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
AvastaEESTI.ee viib üllatuslikule Ida-Virumaale koos matkajuht Marko Kalduriga.
AvastaEESTI.ee viib üllatuslikule Ida-Virumaale koos matkajuht Marko Kalduriga. Foto: Thea Karin

Mäe otsas ja mäe all, vee peal ja piiri peal, tossavad korstnad, šokeerivad maastikud ja nõukogudeaegne nostalgia – see on Ida-Virumaa.

Ida-Virumaaga tutvumist võib julgelt alustada Jõhvist, jõudes sinna rongiga. Ees ootab üllatavalt suurejooneline raudteejaam, mis laseb meenutada esimest varianti, mida kutsuti presidendi või Pätsu jaamaks. Põhjus: Toila-Oru lossi sõitnud president Konstantin Pätsile ja tema külalistele oli jaamahoones kaks eraldi ruumi. Pärast seda, kui taganevad sakslased 1944. aastal jaama õhku lasid, ehitati 1951. aastal stalinistlik kivihoone, mis torkab praegugi silma oma pseudoklassitsistlike detailidega, nagu kolmnurkfrontoon ehk dekoratiivne madal viil fassaadist eenduva hooneosa kohal ja pilastrid ehk seinal olevad lamedad püstised eendtoed.

Sealt asume koos AvastaEESTI.ee giidi ja matkajuhi Marko Kalduriga autoga läbi tuisu teele, et avastada Ida-Virumaad. „Lapsepõlvekodu, kant, kus on palju põnevat, palju sellist, mida mujal Eestis ei kohta. Tõepoolest mulle meeldib siin ringi seigelda,” räägib Marko.

Lootustandev kummituslinn Viivikonna

Kõigepealt suundume Viivikonna poole – värviliste hoonete murenev lubjakiht, lai kesktee. „Siia on just hiljuti tulnud juurde terve rida tänavavalgustust,” ütleb Marko ja juhib tähelepanu sellele, et tänavad on kõik lumest puhtaks lükatud. „Isegi kui inimesi ei ela, on teed ikka koristatud. Miks, kellega on leping ja mis ajast, kes seda teab?” naerab ta. Jääme lund üles keerutavale koristusmasinale järele vaatama.

Praegu näeb omaaegne Viivikonna haigla seestpoolt välja selline. Mööda katkiseid treppe puhub tuul ja keerutab lehti või lund.
Praegu näeb omaaegne Viivikonna haigla seestpoolt välja selline. Mööda katkiseid treppe puhub tuul ja keerutab lehti või lund. Foto: Thea Karin

„Viivikonna on lootustandev,” sõnab Marko, „siia on jälle inimesi tulnud. Võib-olla tulekski siia korter ära osta, et vanaduspõlv looduses veeta?”

Kes oskaks praeguses tühjuses arvata, et Ludwig August Mellin on juba 18. sajandil Viivikonda Liivimaa atlases maininud. Sama kummaline on ette kujutada, et nõukogude ajal, aastal 1987 elas siin lausa 750 inimest, sest 1935–1936 oli siia rajatud põlevkivikaevandus. Sellele viitab kotkaskulptuur metsaveerel. 2011. aastal oli Viivikonnas veel 99 inimest, neist 24 eestlast. Kunagistest õitsvatest tööstusasulatest on nüüdseks saanud kummituslinnad, nagu nimetab neid Marko. Taoliste tööstuslinnade allakäik algas 1990ndatel, kui kaevandustes ja karjäärides töö otsa sai. Mälestuseks on jäänud Viivikonna haigla varemed, klassitsistlik fassaad meenutamas kunagist jõukust. Praegu saab omal vastutusel ronida mööda katkiseid treppe ja vaadata üle seinteta ruumide ümbrusesse, kus puhub tuul ja keerutab lehti või lund. Isegi bussi­peatus on Viivikonnas olemas ja jaanipäeval pandi üles kohaliku omavalitsuse, Eesti ja Euroopa lipp.

Viis kilomeetrit edasi on Sirgala, kus oli õitseajal kool ja lasteaed, isegi klubi. Kunagise poe ukse juures on küll veel postkast, aga vaevalt on sinna mõttekas kirju viia. Polegi inimesigi, kes seda teeksid. Samas elas 1980. aastatel Sirgalas tuhandeid inimesi.

Paneelmaja ühe sissekäigu ees pühib Oleg luuaga sissepääsu vabaks. Tema tuli siia 1990ndate lõpus ja on jäänud majja üksinda. „Mõnikord saab kedagi aidata, suvel metsas seeni ja marju korjata, siis on siin ilus,” selgitab ta. Kõrvalmajas elab kaks inimest ja veidi kaugemal veel üks. Nii on ta ainukese päris Sirgala elanikuna kogunud kuulsust telesaadetes ja kohaliku ajalehe Põhjarannik veergudel.

Paar sammu paneelmajadest edasi on kaunis tibukollaseks värvitud puitmajake siniste aknaraamide ja pitspuidust kaunistustega, nagu oleksime sattunud otse Siberi külla. Need kaks küla on nagu öö ja päev, ütleb Marko.

Eestlasele katakombid, prantslasele kartulikelder

Enne kui ronime katakombidesse, kiikame Vaivara Sinimägede muuseumi. Teabepunkt ja näitusemaja on renoveeritud, üks mõisa sepikojas, teine aidas. Hea on enne veidi paiga mineviku kohta uurida, sest palju sellest on seotud 1944. aasta lahingutega.

Siin on säilinud kolme ajajärgu kindlustusliini fragmendid: Põhjasõjast, esimesest ja teisest maailmasõjast. Kes aga ajaloost vähem teab, sellele annab maja perenaine Ivika Maidre kõikehõlmava ülevaate.

Tuleb olla sportlik, et jõuda Grenaderi mäe sisemuses asuvate käikudeni, seal oli kunagi laskemoonaladu. Nõlv on järsk, allatulek veel keerulisem. Kunagi seisis mäe harjal suurtükiplatvorm. Praegu on uksed käikudesse avatud ja näha on, et rajatakse ka korralik rada, kus kevadel saab juba mugavalt liikuda. „Väikesed küll, aga katakombid,” ütleb Marko ja naerab, et prantslastele, kes Maginot’ liini tunnevad, on see nagu kartulikelder. Markol on ka teooria, kuidas rängemad lahingud oleksid võinud eestlastele hoopis paremini lõppeda, aga seda saab temaga koos matkal kuulda.

Kui kõht tühjaks läheb, siis parim koht on Narva, kus saab valida restoranide või lihtsalt pirukakohtade vahel. Linna sisse sõites ei tohi kõrvale jätta Narva Veneetsiat, mis praegu on lume all ja vaikne, kuid siiski Kreenholmi vabriku kõrval Narva eksootilisim paik.

Märksõnad
Tagasi üles