Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Maestro Kalju Terasmaa nautis muusikat ka 87aastasena

Legendaarne kvartett, kuhu aastail 1960–1964 kuulusid lisaks Kalju Terasmaale Eri Klas, Uno Loop ja Arved Haug, oli omaette fenomen. FOTO: Tiit Tisler / Ajaloomuuseum / Repro

Lahkunud on Eesti Raadio meeskvarteti viimane liige Kalju Terasmaa. Avaldame meenutuste kõrval ka vanameistri viimase intervjuu, mille ta andis ajakirjale 60+.

On öeldud, et Nat King Cole oli lauljaist parim pianist ja pianistidest parim laulja. Sama võib päris tõemeeli öelda Kalju Terasmaa kohta: parimast Eesti vibrafonistist sai hinnatud laulja, üks Eesti raadiokuulajate ja televaatajate lemmikuid, on kirjutanud Valter Ojakäär. Viimane kunagise ülipopulaarse Eesti Raadio meeskvarteti liige Kalju Terasmaa lahkus meie hulgast eelmise aasta 28. novembril.

Laiemalt sai mitmekülgselt andekas muusik tuntuks 1960. aastate alguses tegutsenud Eesti Raadio meeskvarteti koosseisus. Kalju Terasmaa, Eri Klasi, Uno Loobi ja Arved Haugi säravad etteasted on tänaseni kuulajate seas menukad „Rohelised niidud”, „Imeilus suvepäev”, „Romantika” jpt. Omaaegse ülipopulaarse muusikasaate „Horoskoop” tuntuimaks lauluks sai koos Helgi Salloga esitatud duett „Sulle kõik nüüd ütlen”. Kõik neli meeskvarteti liiget olid ka pillimehed ja võinuksid moodustada ka täiesti ilma vokaalita ansambli: Uno Loop kitarril, Arved Haug saksofonil, Kalju Tersmaa vibrafonil ning Eri Klas trummidel.

Lastelaste armas vanaisa

Kalju lapselastest Mariannest ja Henrikust said samuti muusikud. Mariannel on eredalt meeles nende lapsepõlv ja pillimängud. Vanaisa oskas omaenese kätega teha kõike korvipunumisest suvila joonisteni. „Muusikuameti kõrval oli muide tema unistus saada arhitektiks,” ütleb Marianne. „Mulle on lapsepõlvest meelde jäänud, kui rõõmsameelne ta alati oli. Vanaisa oli meile tõeline sõber. Mängisime vahel koos klaverit ja ta õpetas mulle malet. Kui me viimati nägime, siis rääkisimegi muusikast. Ma veel pärisin, kes on tema lemmiklaulja või mis on tema lemmiklugu.”

Marianne nägi vanaisa viimati pikemalt mullu oktoobris, kui Kalju tähistas 87. sünnipäeva. „Ta oli koduse eluviisiga, aga ergas. Läksin vanaisale külla ja raadio mängis kahes toas. Ta kuulas Vikerraadiot, kust tulid muusikapalad ja saated, mis talle väga meeldisid.”

Marianne Leibur (fotol Kalju Terasmaa kõrval paremalt teine) oli vanaisa tõeline sõber. „Mängisime vahel koos klaverit ja ta õpetas mulle malet. Kui me viimati nägime, siis rääkisimegi muusikast,” meenutab ta. Vasakult esimene on fotol Marianne isa ja Terje abikaasa Arvo Leibur. Tema kõrval Kalju tütar Terje Terasmaa. FOTO: Erakogu

Kalju toetas alati oma lastelaste eluteed muusikutena. Laulis ja musitseeris nendega klaveril koos, aga lahendati ka ristsõnu ja mängiti õues. „Nii vanaisast kui ka tema muusikast peegeldub härrasmehelikkust, viisakust ja südamlikku soojust.”

Trummarile ja trummiõpetajale Henrik Leiburile õpetas vanaisa hoolivat suhtumist kaasinimestesse. „Mulle, Mariannele ja Kalju pojatütar Karinile on üks väga ilus mälestus see, et vanaisa oli kogu meie lapsepõlve ja ka hilisema elu jooksul meie jaoks päriselt olemas. Loodan, et meie temagi jaoks. Väga suur osa meie noorusaja mängudest möödusid just vanaisa juures, tema kodus,” meenutab Henrik.

Vanaisa oli lastelastele alati toetav, lahke ja väga sõbralik. „Vanaisalt oli nii mõndagi lugupidamise ning suhtlusoskuse kohta õppida! Vanaisa lauldud lood ja pajatused kogemusterohkest kontserdimelust tegid minust juba väikese poisina väga suure muusikasõbra. Kõik tööd ja plaanid võttis ta läbimõeldult ette ning seda kodus pealt vaadata ja tunda oli puhas rõõm.”

Henrik käis vanaisaga ikka ja alati tihedalt läbi. „Väärikas eas härrasmehe kohta oli tal küllaltki hea tervis ning jutuajamisi ja iseseisvaid toimetusi saatsid hea tuju ning suur teotahe,” meenutab ta.

Tervise üle ei kurtnud vanaisa ka Marianne sõnul ning sai ise endaga hakkama. Suur abi oli ka lähedastest. „Viimastel aastatel oli eluviis küll veidi rohkem tubaseks muutunud, kuid huvi igapäevaelu vastu saatis teda viimaste elupäevadeni. Luges esimese asjana hommikuti läbi värsked ajalehed, meele aitas erksana hoida ka ristsõnade lahendamine.”

Viimane usutlus

Tänapäeva popmuusikuid ei kippunud vanahärra arvustama. „Ei saa nende lauluoskusele hinnangut anda. Nii palju kui raadiost vahel kuulen, raske öelda.” Vokaalansambel Estonian Voices meeldis talle küll väga. „Nad on maailmatasemel koosseisuga!” kiitis Kalju Terasmaa oma viimases, ajakirjale 60+ antud intervjuus. Tema lemmikud olid hoopiski „klassikud”. Nat King Cole ja Doris Day.

„Nat King Cole on mulle juba aastakümneid jätkuvalt meeldinud sellepärast, et tema hääl on nii pehme ja sametine. Samas oli ta ka väga hea pianist, saatis ennast ise, oli tugev muusik. Doris Day tämber oli meeldiv ja naine oli ka väga hea näitleja. Meeldiv ja südamlik. Tähtis oli see, et ta tunnetas tolleaegset muusikat, oskas nii hästi esitada svingmuusikat, minu armastust. Tema esitused, ükskõik kas lugu oli rõõmsameelne või nukrameelne, puudutasid hinge, kui kuulasin. Doris Day oli esimene naishääl, kes mind võlus,” rääkis Kalju mullu oktoobris.

Intervjuu tegemine langes kohalike valimiste ajale. „Mul on juba valimas käidud. Mulle meeldiks, kui meie pealinna meeriks oleks eestimeelne inimene.” Poliitikasaadete vaatamise-kuulamise kõrval pani ta sageli plaadimängijasse mõne oma lemmikplaadi. „Mis mulle muusika juures meeldib? Kui muusikas on meloodia, mis puudutab hinge, ja harmoonia, mis seda rikastab ja toetab.”

Viimane neljast mehest

„Mul on eriti meeles üks ­aastatetagune vestlus-intervjuu „Mul meeles veel”. Minu 70 aasta juubeli puhul, küsijaks oli Valter Ojakääru poeg Jaak Ojakäär. Tema küsimused olid kõik toredad. Rääkisin, et üldiselt mulle meeldib laulda, aga ega ma mingisugune üksinda laulja ehk teisisõnu soololaulja pole kunagi tahtnud olla. Mulle meeldis olla duetipartner või olla osa triost või isegi kvartetist, kus vokaalpartiidest moodustub harmoonia. Ja samas ma olin hoopiski ju instrumentalist!” vestis Kalju Terasmaa oma viimases usutluses.

Kalju Terasmaa oli legendaarse Eesti Raadio meeskvarteti viimane liige: 2021. aasta septembris lahkus siitilmast muusik Uno Loop, kes samuti laulis 1960. aastatel selles kvartetis.

Kalju Terasmaa sai Loobiga hästi läbi, kuid kaotas Loobiga kontakti, kui viimane haigeks jäi. „Ma püüdsin talle helistada, aga ei saanud teda kätte. Hiljem kuulsin, et ta oli juba hooldekodus.”

Legendaarne kvartett, kuhu aastail 1960–1964 kuulusid lisaks Kalju Terasmaale Eri Klas, Uno Loop ja Arved Haug, oli omaette fenomen. Konkreetne vajadus meeskvartett kokku panna tekkis Gennadi Podelski laulu „Lipsi” taustavokaali tarvis. Terasmaa, Loop, Haug ja Klas olid mänginud koos Uno Naissoo juures ansamblis Sving Club.

Kalju Terasmaa rääkis oma viimases usutluses, et meeskvarteti nelik jälgis ise tolleaegseid stiile ja pillimeestena ei olnud neil ka lauldes rütmiliste jagamistega mingit probleemi. FOTO: Tiit Tisler/Ajaloomuuseum/Repro

„Käisime seal oma rõõmuks mängimas, siis aga tuli filharmoonia esimene lauluvõistlus, Heli Lääts laulis Podelski „Lipsit”. Kuna see tuli hästi välja, siis siit see kvartett sündiski. Me kõik olime tegelikult hoopis pillimehed ja võinuks teha ka sellise neliku: Uno Loop kitarril, Arved Haug saksofonil, Kalju Terasmaa vibrafonil ja Eri Klas trummidel,” meenutas kauaaegne Eesti tuntuim vibrafonist. „Mängisimegi ju oma lauludes vajadusel instrumentaalsaadet või vahemänge. Jälgisime ise tolleaegseid stiile ja pillimeestena ei olnud meil ka lauldes rütmiliste jagamistega mingit probleemi. Kuulasime hoolikalt, et häälte omavaheline dünaamika ja vibraato sulaksid kokku ja rütmika tunnetus oleks täpne. Suurt rolli mängisid ka enamasti Uno Naissoo ja Emil Laansoo spetsiaalselt meile tehtud seaded. Palju laule kirjutasid toonased heliloojad Valter Ojakäär, Arne Oit, Ülo Raudmäe, Feliks Mandre spetsiaalselt meie kvartetile,” kõneles vanahärra.

„Laulmine oli meile hobi, käisime ju koos põhitöö kõrvalt.” Seetõttu vaid mõni aasta kvartett koos püsiski. Eesti kergemuusika ajalukku ja kuulajate südamesse kirjutati end siiski suurte tähtedega. „Tol ajal kuulasime kõik väga palju džässi ja svingi. Tahtsime seda ka ise mängida ja laulda. Svingi mängimiseks on aga vaja niisugust erilist sünkoobi tunnetust, sest sageli ei saa seda mängida nii, nagu nooti kirja pandud.”

Kuidas sündis „Romantika”?

„Kvarteti kõige esimene lugu oli „Romantika” ja sellega oli oma probleem, sest kui olime selle salvestanud, tundus meile ja mulle ka, et pole väga viga, tuli päris hästi välja. Kuna see oli Raadiomajas salvestatud, siis iga kord tuli muusikaosakond kokku, kus nad salvestatud lood üle kuulasid. Et kas kõlbab raadiosse. Kui nad esimest korda kuulsid kvartetti, siis ütlesid, et peate ikka harjutama, te pole lauljad. Siis ma võtsin salvestuse oma kätte ja nädala-pooleteise möödudes andsin uuesti komisjonile – kuulake nüüd. Nad kuulasid ja vastasid, et nüüd on hoopis teine asi. Aga ma ei muutnud seal mitte midagi, nad kuulasid sama salvestust,” naeris Kalju.

Kui Õllesummeri Postimehe laval tähistati Uno Loobi 75. sünnipäeva, siis esitasid Eri Klas, Uno Loop ja Kalju Terasmaa koos Noorkuuga laulu “Rohelised niidud”. FOTO: Peeter Langovits

„Ma ei oskagi endale enim meeldinud kvarteti lugusid välja tuua. Võib-olla see, mis rahvale meeldis, „Rohelised niidud”. See oli üks meie kurvameelsemaid lugusid, väga ilus. Eks oli veel neid lugusid, kvartett ju muutus. Aga mulle meeldib, kui loos on meloodia, mida saab mitmehäälseks teha. Harmoonia ja mitmehäälsus – see huvitab ja köidab mind.”

Spetsiaalselt kuulamiseks Kalju Terasmaa enam kvarteti lugusid fonoteekidest üles otsima ei hakanud. „Kuulan nii palju, kui raadiost tuleb. Ega ma raadiot kinni panema ei hakka,” muheles ta mullu oktoobris. Ning lisas, et tal on hea meel, et kvarteti kunagised laulud kõnetavad ja puudutavad inimesi ka praegu.

„Horoskoop” tõi populaarsuse

Noorte muusikute entusiasm oli küll suur ja koos käidi vabast ajast, ent ometi jäi kvarteti iga lühikeseks. „Loop hakkas peagi estraadiorkestriga Venemaal esinema ja kuigi kolmekesi tehti veel üks ringreis mööda Eestit, läks ka Arved Haug ansamblit Laine juhatama, Eri Klas võttis üha sagedamini pilli asemel dirigendikepi kätte. Nii see kvartett pikkamööda laiali läks, sest igaüks meist vajas põhitöökohta, et raha teenida,” jutustas Kalju Terasmaa. Tema, kvarteti neljas liige, säras aga publiku ees lauluvõistluse „Horoskoop” laval, kus astus üles nii instrumentalisti kui ka lauljana.

„Mängisin televisioonis Kustas Kikerpuu orkestris. Orkester saatis kõiki „Horoskoobi” laule ning Kikerpuu kasutas mind ka solistina. Laulsin duette koos Helgi Sallo, Heidy Tamme ja Toomas Jõesaarega.”

Neli plaaditäit muusikat

Vanahärra oli arvet pidanud: kui kokku võtta kõik lood, kus ta on osalenud, kas siis vibrafonimängijana, solistina, duetis või koos kvartetiga, siis seda oleks neli plaaditäit materjali. Kui aga lisada veel kõik raadiolindistused koos sümfoonia­orkestriga, teleansamblite ja Emil Laansoo ansambliga, peaks muusikamasinate ette ennast kuulama sättima vähemalt paariks nädalaks.

Lisaks „Rohelistele niitudele” ja laulule „Sulle kõik nüüd ütlen” teavad praegused keskealised jalapealt ka 1960. aastate menulugu „Halloo, kosmos!”, mida Kalju Terasmaa esitas koos Anu Antoniga. 1960. aastatel polnud küll nii ime­tabast tehnikat kui nüüd, aga video on hõrk ja napp, justkui mustvalge maal. „See video salvestati 1966. aastal Kosmose kino juures,” mäletas Terasmaa. „Kino oli valminud aastal 1964 ja oli tolle aja modernse ehitusstiili ilus näidis. Video tehti režissöör Astrid Lepa idee kohaselt. Anu Anton pandi ühele poole, mina teisele poole akent, siis sätiti valgustus ja paari duubliga oli asi tehtud. Efektiks pidi olema see, et muusikapala lõpus jäi kaadrisse kino Kosmos valgustatud tabloo.”

Kolm aastat tagasi Padisel Kalju-laval peetud Kalju Teras­maa sünnipäevakontserdil oli kõige menukam „Sulle kõik nüüd ütlen”, mida Kalju Terasmaa esitas kunagi koos Helgi Salloga. Kaks noort ja kena inimest imelist lugu esitamas ja teineteisele silma vaatamas – see jäi vaatajatele-kuulajatele meelde. Ka mulluses Helgi Sallo juubelisaates ütles Vahur Kersna selle laulu kohta: „See on laul, mis jääb aegade lõpuni. Minu arvates kõige parem, ilusam ja hingestatum duett, mis Eestis kunagi on lauldud.” Toona aga läksid liikvele linna­legendid, et Terasmaa ja Sallo on ka päriselus paar. „Need kaks peavad nüüd küll olema teineteisesse kõrvuni armunud! Aga muidugi ei olnud meie vahel midagi,” muheles Terasmaa. „Pealegi tundis mu abikaasa Helgit väga hästi, nii et me olime lihtsalt kolleegid.”

„Sulle kõik nüüd ütlen” oli ETV muusikasaate „Horoskoop” üks populaarsemaid laule. Eestikeelse teksti kirjutas Kustas Kikerpuu. Laulu autor ja esmaesitaja on ABBAst tuntud Agnetha Fältskog. Originaali pealkiri rootsi keeles on „Jag Var Så Kär”. Loo kirjutamise ajal polnud Agnetha veel ABBA liige, ta oli siis alles 17aastane. Lugu salvestati Philips Studios Stockholmis ning see ilmus Agnetha Fältskogi esimesel singlil „CUPOL CS 45-211” novembris 1967.

Kuidas sündis ainus laul?

Kalju Terasmaa on ise kirjutanud vaid ühe laulu. 1954. aastal noore muusikuna ühele kallile neiule. Neiu Taimist sai Kalju abikaasa ja tema laste ema. „See laul pidi jääma ainult nende kahe vahele, sest vanaisa ütles, et ta ei ole laulukirjutaja,” räägib tütretütar Marianne. „Minu arvates on see lugu väga ilus, nii ajastutruu.”

Marianne otsustas, et vanast noodivihikust leitud meloodia tuleb salvestada, ning veenis ära ka vanaisa Kalju. „Vanaisa ütles, et hea küll, tee siis, kui tahad, aga sõnad jäävad saladuseks. 63 aastat hiljem kirjutasin oma vanaisa kirjutatud loole uued sõnad, vanaisa ja vanaema peale mõeldes.” 2019. aastal lugu salvestati ja nüüd saab seda iga huviline Youtube’ist kuulata.

Marianne Leibur selle laulu koos bändiga ellu äratas ja salvestaski. Salvestusel mängivad Raivo Tafenau (saksofon), Joel Remmel (klaver), Heikko Remmel (kontrabass), Jaan Jaanson, kes lindistusel mängib Emil Laansoole kuulunud kitarri, ja trummidel Marianne vend Henrik Leibur. Nüüd jõudis see lugu ka kogumikku „Eesti jazz noodis 2”.

Kalju Terasmaa lapselastest Mariannest ja Henrikust said samuti muusikud. Kalju toetas alati oma lastelaste eluteed muusikutena. Laulis ja musitseeris nendega klaveril koos, aga lahendati ka ristsõnu ja mängiti õues. FOTO: Erakogu

„Vanaisa rõhutas alati, kui oluline on laulude kirjutamisel harmooniale toetuv kandev meloodia. Vibrafonistina oli tal kõrva nii loo pulsi kui ka fraseerimise täpsuse jaoks. Teda köitis, kui laulja oskab lisaks muusika ettekandmisele teksti jutustavalt edastada, mängides tämbri ja selle nüanssidega. Kuulates vanaisa laulmas, taban neid omadusi ka tema hääles. Tema hääl on parim tõendus tõdemusele, et lihtsuses peitub võlu.”

Omamoodi austusavaldusena vanaisa lemmiklauljannale ja vanaisale valis telesaates „Su nägu kõlab tuttavalt” osalenud Marianne avasaate „näoks” just Doris Day.

Vibrafonimängijaks juhuse abil

Vasalemmas põhikooli lõpetanud Kalju Terasmaa astus muusikakooli uksest sisse 1947. aastal. Paralleelselt muusikakooliga käis Kalju Terasmaa 20. keskkoolis. Tema tollane klassi­vend Fred Jüssi mäletab, kuidas noor Terasmaa matemaatikatunnis pingisahtlis trummipulkadega kogu aeg harjutas. Läks nii hoogu, et need vahel ka keset tundi kolinal põrandale kukkusid.

Tollal oli Eestis eriti puudus löökpillimängijaist. See asjaolu otsustas noormehe tuleviku. „Minul oli ükskõik, mida ­õppima lähen, sest ma ei teadnud ei muusikast ega muusikakoolist midagi,” meenutas Kalju. Muusikakooli lõpetas Terasmaa aga nii löökpillide kui ka koorijuhtimise erialal. Kuna tollal konservatooriumis löökpillide eriala ei olnudki, lõi just Terasmaa selle eriala ka seal, praeguses muusikaakadeemias. „Lauljaks pole ma unistanudki saada, minu laulmine on pigem pillimehe kõrval­hobi.”

Kalju Terasmaa võeti Eesti Raadio Sümfooniaorkestrisse (praegune ERSO) 1951. aastal, veel enne, kui ta oli lõpetanud Tallinna Muusikakooli löökpillide ja koorijuhtimise erialal. See Eesti esindusorkester, kus temast 1964. aastal sai löökpillirühma kontsertmeister, jäi aastateks tema põhitöökohaks. Selle kõrval töötas ta õppejõuna Eesti Muusikaakadeemias (1972–1999).

„On naljatamisi öeldud, et Nat King Cole oli lauljaist parim pianist ja pianistidest parim laulja. Sama võib päris tõemeeli öelda Kalju Terasmaa kohta: parimast Eesti vibrafonistist sai hinnatud laulja, üks Eesti raadiokuulajate ja televaatajate lemmikuid. Tema tegevus ongi olnud seotud eeskätt Eesti Raadio stuudioga, kus ta tegi mitmekordse pealelaulu ja -mänguga lindistusi ning sai raadiokuulajate hinnangul 1965. aasta populaarseimaks vokalistiks,” on Terasmaa kohta kirjutanud Valter Ojakäär. 

Kalju Terasmaa nimeline laululava

Kontserdikorraldajad Kallaste Turismitalust on üle Eesti tuntud populaarse kontserdipaiga Kalju-lava nimetanud naabrimees Kalju Terasmaa auks. Kalju-lava esialgne nimi oli Kalju Terasmaa nimeline laululava, kuid seda sai rahvahääletusel nime valides veidi lühendatud.

„Padisel oli vanaisal pikki aastaid suvekodu,” nendib Marianne. „Muidugi on Kalju käinud ise ka seal kontserte nautimas.”

2019. aasta augustis toimus Kalju-laval Padisel Kalju Terasmaa 85. sünnipäevale pühendatud kontsert, mille kutsusid ellu kolm lapselast: ­Marianne ja Henrik Leibur ning Karin Terasmaa. Laval astusid solistidena üles Marianne Leibur ning Ott Lepland koos Raivo Tafenau ansambliga, kus mängis trumme Henrik Leibur.

Mis on vibrafon?

„Vibrafon ja ­ksülofon on kaks täiesti erinevat pilli. Isegi paljud muusikud ei suuda välisel vaatlusel kahe pilli vahel vahet teha,” nentis Kalju Terasmaa viimases usutluses. Tema sõnul sai ksülofon Euroopas tuntuks juba 15. sajandil. See koosneb eri suurusega puitplaadikestest, mis varasematel pillidel asetsesid neljas reas. Tänapäeva pillidel on plaadid kahes reas klaviatuurikujuliselt. „Minu esimene eeskuju Tallinna Muusikakoolis õppides oli Neeme Järvi, kes seda pilli ülimalt hästi valdas,” kõneles Terasmaa.

Ksülofoni mängitakse puit- või plastnuiakestega. Vibrafoninuiakeste südamikuks on kõva kumm või plast, mille ümber on keritud lõng. Kui lõnga on keritud vähem, annab see tugevama kõla, kui aga rohkem, on ka heli pehmem. Erinevalt ksülofonist võeti vibrafon kasutusele alles 20. sajandi alguses koos džässmuusika võidukäiguga maailmas. Vibrafoni helitekitajad on metallplaadikesed, nende all on toruresonaatorid. Elektrimootori jõul pöörlevale võllile kinnitatud labad sulgevad ja avavad resonaatori, nii tekibki vibraatoefekt. Selle pilli tähtis osa on ka pedaal, mis ksülofonil puudub.

Üks esimesi maailmakuulsaks saanud vibrafoniste oli ameeriklane Lionel Hampton, kelle mängust oli suures vaimustuses ka noor Kalju.

Eestisse toodi esimene vibrafon 1930. aastatel, see põles aga 1944. aasta märtsipommitamise ajal koos Estoniaga maha. „Vahetult pärast sõda polnud Eestis ühtegi vibrafoni. 1950. aastate algul avastasime Üleliidulise Raadio laos hunnikus ühe vibrafoni rusud. Meie palvel lubatigi see Eesti Raadiole anda. Korjasime firma Deichsel vibrafoni riismed kokku ja tõime Eestisse. Panime ta kokku ja remontisime ära,” rääkis Terasmaa.

Viimse detailini on tal silme ees hetk, kui ta Eesti Raadio stuudios elule tagasi toodud pilli ees seisis. „Silitasin teda hardunult hulk aega, enne kui söandasin mõne heli kuuldavale tuua. See oli mulle tohutu elamus! Sellest ajast hakkasid mu unistused täituma,” ütles Terasmaa.

Kokku mängis ta oma esimesel vibrafonil 25 aastat, kuni tänu Neeme Järvi tuntusele ja tutvustele võimaldati Eesti Raadio sümfoonia­orkestrile osta suur komplekt löökpille USAst. Saabunud pillide seas oli ka uus vibrafon Ludwig-Musser. Vanahärra sõnul polnud tal isiklikku vibrafoni kunagi. Küll aga on isiklik vibrafon tema tütrel, ERSO löökpillimängijal Terje Terasmaal. Kaljul aga oli kodus alles hoitud ­vanaaegne neljarealine ksülofon, mis valmistati juba sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal.

 

Heidy Tamme. FOTO: Tiigriorg

„Kalju paistis meie muusikute sõpruskonnas silma sellega, et ta oli äärmiselt intelligentne. Temaga oli hea koos olla. Meesmuusikutega tuli vahel semutseda ja viisakalt ära kuulata nalju, mida praegu peetakse räigelt seksistlikuks. Kaljus aga oli nii palju seda sisemist intelligentsi. Kui teised võisid olla huligaanid, siis tema jäi alati paipoisiks võrreldes tema kuraasikate bändikaaslastega,” ütleb lauljatar Heidy Tamme. „Temaga koos töötada oli suur au ja õnn. Ta oli suurepärane muusik. Kuidas ta õpetas tööd tegema, harjutama, pingutama selle nimel, et tulemus oleks briljantne. Ta oskas valida partnereid. Ta ei kamandanud, vaid oskas meid innustada, et me kõlasime koos fantastiliselt. Ta suutis väärtustada oma häält kui instrumenti, nii et teda tunti igal pool ära.”

Kui Kalju Terasmaa duetid Helgi Sallo ja Anu Antoniga on ülimalt tuntud, siis Heidy Tamme ja Kalju Terasmaa on koos linti laulnud igihalja jõululaulu „White Christmas”. Eestikeelsed sõnad kirjutas Heldur Karmo, laulu pealkirjaks „Taas sajab valget lund väljas”.

„Selle laulu orkestreering kõlab nii võimsalt, nagu oleks laul salvestatud teab kui võimsa koosseisuga,” imestab Tamme praegugi. Ka ühe vähem tuntud dueti – „Vilkuvad majakad” Soome heliloojalt Erik Lindströmilt, mida Soomes esitasid tõelised kuulsused Kai Lind ja Monica Aspelund, laulis Heidy Tamme koos Kalju Terasmaaga.

„Kalju oli meie muusikakultuuri teemant. See elu, mis meile antakse, on krediit universumilt. Kalju on selle krediidi lunastanud väga väärikalt ja väärtuslikult,” lõpetab Heidy Tamme.

1969. aastal esitasid Kalju Terasmaa ja Helgi Sallo Eesti Televisiooni menusaates „Horoskoop” laulu „Sulle kõik nüüd ütlen”.

Näitlejanna Helgi Sallo FOTO: Mihkel Maripuu

„See oli Kustas Kikerpuu idee – panna meid Kalju Terasmaaga koos laulma, ja tulemus oli uskumatu,” tunnistab Helgi Sallo. „Mina olin algaja laulja, Kalju juba muusikutee tipus. Kalju tundus eemalt vaadatuna soe inimene küll, aga natukene ikka pelgasin. Ent juba esimene kord, kui kokku saime ja laulu proovima hakkasime, oli minu jaoks suur üllatus: kuidas võivad kahe inimese hääled kokku sobida ja kuidas on võimalik, et me nii ühtemoodi seda laulu tunnetame! See lugu tuli tõesti südamest. Nii kui me koos laulma hakkasime, siis see ühtemoodi hingamine oli nii võluv.”

Helgi Sallo kuulab sedasama lugu aeg-ajalt veel tänaseni ning üllatub ikka ja jälle. „See on hämmastav. Tundub, nagu laulaks üksainus inimene!”

Ta jäigi oma duetipartneriga suhtlema, küll mitte iga päev. Tähtpäevade ja uusaasta puhul õnnitleti teineteist küll. „Sünnipäevade ja aastapäevade puhul sai sõbralikke sõnumeid saadetud. Kalju jääb mulle meelde erakordselt sooja, musikaalse, taktitundelise inimesena. Kõike, mida ta ette võttis, tegi ta tõsiselt ja süvenemisega.”

„Minule on Kalju raadios töötatud aegadest meelde jäänud alati rahuliku,

Anne Erm FOTO: Erik Prozes

kergelt naeratava, härrasmehelikkust ja korrektsust hindava muusikuna,” ütleb meie džässileedi ­Anne Erm. „Imetlesime ikka ja jälle tema head maitset laulude valikul.”

Kalju Terasmaa tutvustas esimesena Ermile ka mitmekordset salvestust. „Magnetlindil oli tollal ainult kaks riba, instrumentaal ja vokaal, ning kõik taustalauljate partiid laulis Kalju mitmehäälselt üksinda peale. Vibrafonistina oli ta muidugi asendamatu. Ta oli imeline ja väga hea laulja, kelle hääl sobis suurepäraselt duettidesse. Kalju hea maitse lõi välja kõigis tema tegemistes.”

Olavi Pihlamägi FOTO: Viktor Burkivski

„Kalju Terasmaa oli meeldejäävalt korrektne. Ta ei jäänud mitte kunagi kokkulepitud üritustele hiljaks ja mitte kunagi polnud temaga sääraseid probleeme, et mõni õhtune üritus oleks järgmise päeva salvestust mõjutanud,” meenutas Olavi Pihlamägi mõni aasta tagasi ETV saates „Prillitoos” kunagise menusaate „Horoskoop” ajalugu.

Tagasi üles
Back