Kuidas saab seenior aidata last, kes ei saa kasvada sünniperes?

Kui Lealt küsida, mis motiveeris teda hoolduspere emaks hakkama, vastab ta: "Iga sekund, mis me koos oleme, tasub mulle kullas.” Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Eestis elab 800 last, kes ei saa kasvada koos sünnivanematega. Kuidas saavad olla neile lastele toeks vanemaealised inimesed?

Hoolduspere ema Lea on kogenud vanemluse eri palgeid – ta on ise ühe lapse sünnitanud, teise on nad abikaasaga lapsendanud ning kolmandale olnud hoolduspere vanemad. Lea pere on olnud ka eestkostjaks teismelisele lapsele enda suguvõsast. Nüüd on Leal mitu lapselast. „Lapsed on alati olnud minu ümber,” ütleb ta ise.

Esimese mittebioloogilise lapseni jõudis Lea põhjusel, et teises abielus ei õnnestunud lapsi saada. „Otsustasime siis, et kui loodus ei anna, saame lapse muudmoodi. Läbisime kõik vajalikud koolitused ning üheksa kuu möödudes tuli meie perre seitsmepäevane poiss.” Järgmine, hoolduspere laps jõudis Lea ja tema mehe juurde nelja-aastasena.

Lealt küsitakse tihti, mis teda motiveeris – omad lapsed on ju olemas, lastelastest rääkimata. Lea vastab: „Need igapäevased väljakutsed ja hakkamasaamised, need kaks silmapaari, kes jooksevad vastu ja on õnnelikud, et saavad elada meie juures. Iga sekund, mis me koos oleme, tasub mulle kullas.”

Mis on juhtunud, et laps jääb ilma sünnivanemate hooleta ning vajab hooldusperet?

Põhjuseid on erinevaid, näiteks vanemate ootamatu haigus, sõltuvusprobleemid ja muud elulised raskused. Sellistel puhkudel lähebki tarvis inimesi, kes avaksid südame ja koduuksed, et pakkuda lapsele kodusoojust.

Kui mõni laps vajab hoolt täisealiseks saamiseni, siis teine vajab kodu ajutiselt, kuni kriisiolukord laheneb ja vanemad suudavad taas lapse eest ise hoolitseda. Just sel viimasel juhul saavadki lastele appi tulla vanemaealised inimesed.

Lühiajaline hoolduspere ei kasvata last suureks, vaid pakub talle tuge ja hoolt mõnest päevast kolme kuuni.

Mida tähendab ajutine hool?

Millal võib vaja minna ajutist hoolt? Mõnikord on põhjused meditsiinilised. Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse spetsialist Agnes Kulmar meenutab õde ja venda, kelle ema sattus ootamatult nädalaks haiglasse, ent lähedast inimest neil ei olnud, kelle juures saanuks lapsed sel ajal elada. Appi tuli ajutine hoolduspere, tänu kellele pääsesid lapsed turvakodusse minekust.

On juhtunud, et vanemad satuvad liiklusavariisse, mistõttu vajavad lapsed kiiresti ajutist kodu. Või on tegu hoopis puudega lapse vanemaga, kes vajab vahepeal hingetõmmet.

Loomulikult võib vanemaealine inimene kaaluda võimalust, et on noorele hoopis pikemat aega toeks. Tähtsaim on, et ta vaataks tulevikku realistlikult. Näiteks, olles 70aastane ja soovides olla hoolduspereks imikule, tuleks arvestada, et laps on sinuga vähemalt 18 aastat, ning mõelda, kas jätkub jõudu teda üles kasvatada. Seetõttu tasubki kaaluda võimalust pakkuda peret vanemale lapsele, noorukile.

Side sünniperega ei kao

Lea sõnul ei ole hoolduspere olla sugugi raske. „Meil on tuge pakkuvad inimesed, saame tugiteenuseid, nagu psühholoog ja grupinõustamised.”

Suurim erinevus ajutise hoole ja lapsendamise vahel on tema sõnul see, et ajutise hoole korral ei kao side lapse sünniperega. „Ka meie lapsendatud laps kohtub oma emaga. Mul on kindel seisukoht, et lapsed peavad teadma, miks nad ei saa elada oma sünniperes.”

Hooldusperes elav poiss kohtub oma vanemaga ja neid kohtumisi vahendab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Kohtumised ei toimu suvalistel hetkedel, vaid neid planeeritakse rahulikult ja hoolikalt. „Meil käib see nii, et kui laps ütleb, et pole näiteks pool aastat ema näinud ja nüüd ta seda tahaks, helistan ma lastekaitsetöötajale. Tema võtab emaga ühendust, lepime aja kokku ja kohtumegi. Meie kokkusaamine emaga toimub lastekaitsetöötaja juuresolekul. Mõni saab kokku perekeskuses, mõni mänguväljakul.”