Korvpallikirega Andres Sõber – emotsionaalne, aga aus ja sirge mees

Omavahel räägitakse palju. Helle on hea kuulaja. „Õnnelik mees, kes saab oma laste ja meestega tööd teha ning kõrval on mõistev naine,” ütleb Andres. Helle naeratab. Foto: Marianne Loorents

Andres Sõber on emotsionaalne mees. Nii korvpalliväljakul kui ka kodus. Kui ta eriti emotsionaalseks läheb, on tema lausetesse pikitud vänged väljendid nagu voorimehe sõnaraamatust.

Igaüks seda ei kannatagi. Aga temast peetakse lugu – lihtsuse, sirguse ja aususe pärast. Ta elu on korvpallist läbi imbunud, selle mängu olemus on ka argipäevas. Või nagu ta armastab ebaõnnestumistes ikka ja jälle öelda positiivselt: „Heal viskajal on lühike mälu. Paar korda viskad mööda, siis kolmanda viskad sisse.” Hea viskaja ta kahtlemata on.

Pensioniea 26 nagamanni

„Ma pean ise ka praegu comeback'i tegema ehk vana juurde tagasi pöörduma. Poisid on olemas,” ütleb legendaarne korvpallitreener Andres Sõber muheledes.

37 aastat tagasi asus ta pärast profikorvpallurina tegutsemist treeneriametit pidama väikeste poistega ja nüüd on ring täis saanud – kaks aastat tagasi pensionile jäänuna otsis ta oma kohta ja võttis taas poisid treenida, 26 nagamanni. Ei, mitte pealinnas. Viru-Nigulas. See on väike maakoht Lääne-Virumaal Kunda lähistel, Sõbra Padaoru-kodust kiviga visata. „Ma pean nendega tegelema, mitte rikkurite võsukestega. See on mulle südamelähedane,” tunnistab Andres.

Ta treenib praegu kahte korvpallimeeskonda: Kadrina Karud, mis koosneb meestest, ja Viru-Nigula Hundid, mis on 10–11aastaste poiste punt. Oma Viru-Nigula Huntidest rääkides läheb Sõber silmanähtavalt elevile. Need poisid on talle praegu A ja O. „Kui ma lastega töötan, on mul oma värk. Ma riidlen, aga ei tee kunagi liiga. Selle olen emalt pärinud. See on meeskonna loomine. Poiste suhtumine minusse on olnud väga hea. Alati. Praegugi tuuakse mulle trenni kommi,” jutustab mürakas mees. „Aga kui hakkan täiskasvanutega suhtlema, siis suhtlen samamoodi. Ma ei oska olla diplomaat. Ma ei silu. Ja vanematega käitun nagu lastega: kuule, mees, kas sa teed nalja!”

Ma ei oska olla diplomaat. Ma ei silu. Ja vanematega käitun nagu lastega: kuule, mees, kas sa teed nalja!

Kui mõni lapsevanem ütleb, et kes osamaksu ei maksa, see trenni tulla ei saa, siis Sõber ütleb, et ei ole nii! „Kui on keegi, kelle kodus ei ole raha, siis ma ei tee sellest numbrit. Aga ütlen talle: tead, mees, ma hoolitsen sinu eest, aga sina pea hoolt minu eest – käi korralikult trennis,” toob ta näiteks.

„Põhitalad on mul paigas. Nooremana ma kahtlesin, kas on nii õige või vale. Nüüd ma ei kahtle selles enam. Ja kel ei meeldi, läheb ära. Enamikule meeldib, sest sellega kaasneb kord. Ja kes ei tahaks olla seal, kus sa saad oma asju teha nii, et keegi ei mölise ja ei kiusa?”

Andres Sõber: „Ma ei ole istunud Kalev Cramo pingil – sinna oleks võinud ka kadunud ema istuma panna, sest nad mängivad niigi hästi ja eelarve on sada korda suurem.” Andres Sõber võttis vastu väljakutse treenida Viru-Nigula Hunte ja on õnnelik. Foto: Marianne Loorents/AS Postimees Grupp

Andres ütleb, et aastatega pole midagi muutunud – inimene on ikka ühesugune. „Kui alustasin poistega – olid kihvtid vennad, Martin Müürsepp ja teised – siis olin nendele nagu torm ja tuul ja päike, kõik koos. Kui oled 65, siis sa ei ole päris selline enam. Aga kokkuvõttes on ikkagi sama,” arvab Andres.

Viru-Nigula Hundid on treeningul kõik ühtmoodi riides. Andres tellis neile kohe alguses rohe-valge vormi. „Mõni ütles, et ei taha, aga mina ütlen, et kõik on samas vormis, et ei oleks mingit vahetegemist. Vana kooli võte, aga toimib,” nendib Andres.

Meeste värk ja meeste jutt

Ta tunnistab, et „innustub õudselt asjadest”. „Ma näen praegu, et mul on nii kihvtid poisid seal Viru-Nigulas, kujutad ette, üks sõidab Tamsalust ja üks Kadrinast ka kohale! Alati hädaldan, et ei saa nendega nii palju teha, kui tahan. Tahaks, aga nii palju ei jaksa. Loodan, et lähen nüüd paremasse vormi... Ma nii naudin seda protsessi nendega, see hoiab noorena! Nende naljad... kasutan vahel oma räigeid väljendeid ja lapsevanemad ohkavad „appi-kui-kole!”. Aga see on meeste värk! Meeste jutt!” räägib Andres elavalt.

Kui ta kuuleb, et keegi poistest on öelnud mõnele õpetajale halvasti, siis enne treeningut ta pragab sel teemal. Ja poisid kuulavad.

Ükskord sai Andres teada, et paar trennipoissi tegid koolis pättusi, ja võttis nad ette: „Kuulge, vennad, kui ma ühe korra veel kuulen, et te koolis midagi jamate, ma ei võta teid võistlustele kaasa! Kõik! Kogu lugu!”

„See on minu võte. Nad armastavad kossu mängida ja kui sa midagi armastad, pead ka reegleid taluma. Koolis kossureegleid ei ole, tänapäeva demokraatiasuunitlusega õpetajad ka midagi teha ega öelda ei tohi... Inimene tahab olla seal, kus tal on hea olla. Ja sa pead tegema nii, et tal oleks hea olla. Mulle ei ole enam ammu tähtis see, et kõik poisid on andekad. Nooremana oli minus suur tahtmine võita, võita Eesti meistritiitel, tulla liidus kolmandaks, et minu mängijatest keegi peab võitma olümpiatiitli. Nüüd meeldib mulle protsess kõige rohkem,” tunnistab hinnatud korvpallitreener Andres Sõber.

Ta ütleb, et näeb igaühes potentsiaali. Tippmängijal peab olema rida eeldusi: pikk, osav, tugev tahe trenni teha ja hea läbisaamine teistega. „Kui sul midagi neist omadustest puudu jääb, siis mängida võid, aga mitte nii kõrgel tasemel. Igaühel meist on mõni neist omadustest, aitab sellestki! Kui vennal on kirjaniku kehaehitus, et kaks sammu teeb ja siis kukub pikali, aga pea jagab ning oskab õigesse kohta minna – siis las ta olla! Nii peab kõiki vendi hoidma. Ja siis otsid seda, kel kõik omadused on olemas, et suures mängus mängida: kiire, osav, sõbralik, heatahtlik, töökas, aus... Ausus on tähtis! Mõned tulevad ja hakkavad keerutama, siis ma püüan seda maha raiuda. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte,” räägib ta. „Igaühel juhtub meil midagi – aga ole aus. Kui sellega saad hakkama, saad alati hakkama. Aga kui hakkad keerutama, siis tulebki sinust üks hädavares. Kardetakse olla sirgjooneline, et mis siis juhtub. Aga võin öelda: mitte midagi ei juhtu! Kui sind omaks ei võeta, oled järelikult vales kohas. Otsi õige koht!”