/nginx/o/2024/12/31/16571562t1h6f46.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/16/13478948t1h1d73.jpg)
Andres ja tema kaasa on seitsmekümnendates aastates tegus paar. Terve elu rahamaailmas, ka pangas juhatuse liikme kohuseid täitnud Andres arvas, et võiks enda pooltki rohemaailma panuse anda ja sõiduteele väiksema suitsujuti joonistada. Ta soovis neli aastat vana Toyota uue väikese hübriidauto vastu vahetada.
SEB panga lojaalsete, lausa kuldklientide hiilgus ja sära purunes päeval, kui krediidiasutus keeldus neile autoostuks liisingulepingut vormistamast, põhjuseks Andrese vanus.
Panga kliendihalduri kiri oli kiretu ja üheselt mõistetav:«Krediidikomitee vastus teie taotlusele on negatiivne, aga komitee on nõus otsuse uuesti läbi vaatama, kui esitate oma leibkonnaliikme käenduse. Käendaja vanus liisingulepingu lõppedes ei tohiks olla üle 75 eluaasta.» Andres mõtles ja esitas käendajaks oma eakaaslasest kaasa. Pank jäi endale kindlaks. Auto liisimisest tuli loobuda.
Mehele oleks justkui tempel otsaette löödud: «Vana! Mine nurka ja häbene, et oled nii kaua elanud ja ikka veel elada tahad!»
«Oled olnud pangale truu klient, liisinud varem mitu autot, olnud hoolikas maksegraafiku järgimisel ja nüüd selgub, et 75aastane võib küll pangas raha hoiustada, aga auto liisimisest tuleb suu puhtaks pühkida,» imestab mees. «Kui see ei ole ealine diskrimineerimine, siis mis see on? Ja kuhu jäi panga laenamise põhiprintsiip – tunne oma klienti?» küsib Andres.
Samas pole ühtegi viidet panga kodulehel avaldatud materjalides ja dokumentides, mis annaks märku, et 75aastaselt ei ole ette nähtud pangast autot liisida. Ei saagi olla, sest Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätestab selgesõnaliselt vanuse alusel diskrimineerimise keelu.
60+ võttis ette ja püüdis saada selgust, kuidas vanuselise diskrimineerimisega siis praktikas on. Algas pingpongimäng.
Et lugu oleks tasakaalus, küsisime esmalt kommentaari SEB pangalt, siis Rahandusministeeriumilt, siis pöördusime Eesti Panga poole, kes sätestab krediidiasutuste seaduse rakendusaktid. Võtsime ühendust Eesti Liisinguühingute Liiduga ja Finantsinspektsiooniga. Saime vastused, üsna ümmargused. Et ikka pangal on õigus valida, kellega ja missugustel tingimustel lepinguid sõlmitakse. Et laenuandja peab hindama võimalikku krediidiriski – kui näiteks vastaspool ei täida lepingujärgseid kohustusi.
Kommentaarid, mis viitavad suurele krediidiriskile ja varasemale haprale maksekäitumisele, solvavad Andrest eriti. Ta teab väga hästi, kuidas rahaga ümber käia ja seda, et võlg on võõra oma ning makse tuleb õigeaegselt tasuda. Finantsinspektsioonigi arvates peaks pank krediidiotsuse tegemisel siiski lähtuma konkreetsest isikust, mitte üldist laadi asjaoludest, nagu inimese vanus.
Paljud asjamehed, kelle poole ajakiri 60+ Andrese mureküsimuses pöördus, soovitasid võtta ühendust soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Liisa Pakostaga. Liisa Pakosta tänas küsimuse eest ja vastas lühidalt: «See küsimus on voliniku pädevuse alt väljas, aga õiguskantsler on tollega põhjalikumalt tegelenud.»
Õiguskantsleri Kantselei kommunikatsioonijuht Janar Filippov küsis, kas Andres ei tahaks õiguskantslerile avaldust teha. «Me parema meelega analüüsiks kaasust kogu detailsuses ja võtaks seisukoha või algataks lepitusmenetluse, kui et esineks lühikommentaariga.»
Andres soovis jääda tagaplaanile. Ta on teadlik igasugustest riiklikest ombudsmanidest, aga pole soovinud nendega ühendust võtta. Tema pöördus kindlal meelel ajakirjanduse poole. «Muidu jäävad murekurtmine ja kaebus lihtsalt kaustade vahele.»
Kuigi nii üks kui teine finantsasutus arvasid, et Andrese lugu on üksikjuhtum, on 60+ veendunud, et tegemist pole kaugeltki ainsa taolise nördima paneva otsusega. Seeniorid lepivad äraütlemisega paraku liiga lihtsalt. Nad on elus hullematki näinud ega hakka endale teatud vanuses enam tüli tegema. Sestap pole sel teemal ka ajakirjanduses palju, kui üldse juttu olnud.
Nagu arvab tänases artiklis vanemaealiste uurija Tiina Tambaum, on Andrese juhtumi puhul tegemist finantsmatemaatika valemitega, kus ühe muutujana on sees kliendi vanus. Nagu muutuksid teatud vanusest alates inimesed panga silmis ühetaoliseks halliks massiks ja sureksid üheaegselt. Absurd!
Tegelikult peaksid pangad üha enam oma näo seenioride poole pöörama. Ostujõulisi vanemaealisi inimesi on üha rohkem. Kuigi ka pensionäride seas on neid, kes oma säästud kergekäeliselt petturitele annavad, tahab suur osa elukogenud inimestest emotsionaalsete juhuostude ja pillamise asemel kvaliteetset ja kallimat toodet või teenust. Nagu ütleb üks mu hea hõimlane: »Ma olen selle ära teeninud.»
Elukogenud inimene teab, et rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab. Ja kui kulutab, siis asja eest.