SEB panga lojaalsete, lausa kuldklientide hiilgus ja sära purunes päeval, kui krediidiasutus keeldus neile autoostuks liisingulepingut vormistamast, põhjuseks Andrese vanus.
Panga kliendihalduri kiri oli kiretu ja üheselt mõistetav:«Krediidikomitee vastus teie taotlusele on negatiivne, aga komitee on nõus otsuse uuesti läbi vaatama, kui esitate oma leibkonnaliikme käenduse. Käendaja vanus liisingulepingu lõppedes ei tohiks olla üle 75 eluaasta.» Andres mõtles ja esitas käendajaks oma eakaaslasest kaasa. Pank jäi endale kindlaks. Auto liisimisest tuli loobuda.
Mehele oleks justkui tempel otsaette löödud: «Vana! Mine nurka ja häbene, et oled nii kaua elanud ja ikka veel elada tahad!»
«Oled olnud pangale truu klient, liisinud varem mitu autot, olnud hoolikas maksegraafiku järgimisel ja nüüd selgub, et 75aastane võib küll pangas raha hoiustada, aga auto liisimisest tuleb suu puhtaks pühkida,» imestab mees. «Kui see ei ole ealine diskrimineerimine, siis mis see on? Ja kuhu jäi panga laenamise põhiprintsiip – tunne oma klienti?» küsib Andres.
Samas pole ühtegi viidet panga kodulehel avaldatud materjalides ja dokumentides, mis annaks märku, et 75aastaselt ei ole ette nähtud pangast autot liisida. Ei saagi olla, sest Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätestab selgesõnaliselt vanuse alusel diskrimineerimise keelu.
60+ võttis ette ja püüdis saada selgust, kuidas vanuselise diskrimineerimisega siis praktikas on. Algas pingpongimäng.
Et lugu oleks tasakaalus, küsisime esmalt kommentaari SEB pangalt, siis Rahandusministeeriumilt, siis pöördusime Eesti Panga poole, kes sätestab krediidiasutuste seaduse rakendusaktid. Võtsime ühendust Eesti Liisinguühingute Liiduga ja Finantsinspektsiooniga. Saime vastused, üsna ümmargused. Et ikka pangal on õigus valida, kellega ja missugustel tingimustel lepinguid sõlmitakse. Et laenuandja peab hindama võimalikku krediidiriski – kui näiteks vastaspool ei täida lepingujärgseid kohustusi.