/nginx/o/2021/11/11/14193772t1hefa5.png)
Andres ja tema kaasa on panga kauaaegsed lojaalsed kliendid. Seejuures on nad mõlemad eriti lugupeetud kliendid, lausa kuldkliendi staatuses. Kogu see hiilgus ja sära purunes päeval, kui krediidiasutus keeldus neile liisingulepingut vormistamast uue väikeklassi hübriidauto liisimiseks, põhjuseks Andrese vanus.
SEB panga kliendihalduri kiri Andresele (õige nimi on toimetusele teda) oli kiretu ja üheselt mõistetav: „Krediidikomitee vastus teie taotlusele on negatiivne, aga komitee on nõus otsuse uuesti läbi vaatama, kui esitate oma leibkonnaliikme käenduse. Käendaja vanus liisingulepingu lõppedes ei tohiks olla üle 75 eluaasta.”
Andres mõtles ja esitas käendajaks oma eakaaslasest kaasa. Pank jäi endale kindlaks. Auto liisimisest tuli loobuda.
See oli Andresele ja tema kaasale suur löök. Mehe esmane tunne oli jõuetus ja nördimus. Ta tahtis lihtsalt tagastada sama panga kaudu liisitud neli aastat vana auto, et liisida uus, keskkonnasäästlikum Toyota Yarise hübriidvariant.
„Oled olnud pangale truu klient, liisinud varem mitu autot, olnud hoolikas maksegraafiku järgimisel ja nüüd selgub, et 75aastane võib küll pangas raha hoiustada, aga auto liisimisest tuleb suu puhtaks pühkida,” imestab mees. „Kui see ei ole ealine diskrimineerimine, siis mis see on? Ja kuhu jäi panga laenamise põhiprintsiip – tunne oma klienti?” küsib Andres.
Kui see ei ole ealine diskrimineerimine, siis mis see on? Ja kuhu jäi panga laenamise põhiprintsiip – tunne oma klienti?
Andres on aastaid juhtivatel kohtadel töötanud, sealjuures ka pangas ja teab väga hästi, mis on raha ning kuidas sellega ümber käia. Ta teab ka seda, et pank viitab alati: laenu/liisingulepingu tingimused kujunevad kliendi varasema finantskäitumise alusel. Andres ja tema abikaasa on olnud alati korrektsed, täitnud tähtaegselt kõik kohustused, aga pank, võta näpust, seda ei arvestanud. Kuhu jääb siin individuaalne lähenemine?
Eriti häiriv tundus kuldkliendi staatuses pikaaegsele pangakliendile olukord, et pank rõhutab eraldi kuldkliendi staatust, kellele on esitatud ka teatud varalised nõuded, et selleks kvalifitseeruda. Samuti on ära toodud rida soodustusi, mida kuldklient saab kasutada, näiteks lepingutasu vähendamine 25 protsendi võrra liisingulepingu sõlmimisel.
Samas pole ühtegi viidet panga kodulehel avaldatud materjalides ja dokumentides, mis annaks märku, et 75aastaselt ei ole ette nähtud pangast autot liisida.
Ajakiri 60+ uuris, äkki on mõni seadusepügal, mis annab nii võimsa piirangu seoses vanusega.
Krediidiasutuste seadus, samuti krediidiandjate ja -vahendajate seadus ei too välja üheski sättes vanuselist piirangut. Samuti pole seda reguleeritud vastavate seaduste rakendusaktides. Ka põhiseaduse § 19 (lepinguvabadus) kommentaarides viidatakse, et konkurentsi korral tuleb kaitsta ka tarbija õigusi.
Ega ometi ole kliendihaldurile antud pangas nii laiaulatuslik otsustusõigus, et ta võib rahulikult kirja teel teatada: „Olete liiga vana, et autot liisida.”
60+ võttis ette ja püüdis saada selgust, kuidas selle vanuselise diskrimineerimisega siis praktikas on.
SEB Liisingu juhi Rein Karofeldi sõnul lähtub SEB laenu ja liisingu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtetest, mis on seadusest tulenev nõue kõikidele krediidiandjatele, ning analüüsib hoolikalt iga kliendi ja tagatisega seotud riski, sealhulgas maksepraktikat ja maksevõimet kogu laenuperioodi jooksul. Tähtis on, et kliendil oleks stabiilne sissetulek, piisav omafinantseering ning kohustuste hulk ei läheks tema sissetulekutega võrreldes liiga suureks.
„Kuna iga laenu- või liisingutaotleja sissetulekud, kohustused ja projekti riski suurus on erinevad, siis vaatame iga taotlust eraldi ning langetame otsuse kõiki võimalusi arvesse võttes,” lisas SEB Liisingu juht. „Arvestame, et pensionieas võivad inimese sissetulekud väheneda, mistõttu järgime vastutustundliku pangana kõrgendatud hoolsuskohustust ja eakamate klientide puhul võib see tähendada, et palutakse näiteks täiendavat tagatist,” selgitas panga liisingujuht. „Oluline on, et taotleja arutaks oma plaani lähisugulastega läbi ja oleks kindel, et sellega ei pandaks endale või perele koormavat pikaajalist kohustust, mis mõjutaks liigselt elukvaliteeti.”
Eesti Liisinguühingute Liidu tegevdirektoril Reet Häälel nagu kõigil teistelgi otseselt SEB pangaga seotud inimestel on teemat raske kommenteerida, sest seadusest tulenevalt ei tohi ega saa finantsasutus otsusega seotud kliendi infot jagada.
„Igal finantseerimisasutusel on oma sisekorraeeskirjad. Midagi omavahel kokku leppida on juba konkurentsiseadusega keelatud,” täpsustas Reet Hääl.
Vanusepiirangutega seotust saab Eesti Liisinguühingute Liidu esindaja rääkida vaid üldistavas vormis: „See on ilmne, et inimese elukaare eri etappides on tema võimekus krediidikohustusi teenindada erinev. Tegelikult juba alates 60. eluaastast peame arvestama sellega, et kliendi pensioniiga on lähedal, seega võivad sissetulekud ühel hetkel järsult alaneda. Seega soovime selgemalt aru saada, milliseid täiendavaid riske võtame pikemaajalise krediidi väljastamisel ja millega neid maandada, näiteks suurem sissemakse, lühem periood, kiirem amortisatsioon, noorema pereliikme käendus vms.”
Reet Hääle sõnul kehtib sarnane loogika ka klientide vanuse miinimumi osas. „Hindame ka noori inimesi ja sealgi võivad vastu tulla vanuse-, sel juhul noorusepiirid finantseerimisotsuste tegemisel.”
Eesti Liisinguühingute Liidu tegevdirektor Reet Hääl mainis seadusest kohalduvat vastutustundliku laenamise kohustust, mis on ellu kutsutud pigem kliendi kaitseks ja mis sätestab, et kliendiga seotud andmekogumist lähtuvalt tuleb hinnata tema tuleviku maksevõimet. „See on kahesuunaline tee, kus ka finantseerija ei tohi krediidiotsuseid teha vaid kliendi soovist lähtuvalt, vaid peame professionaalidena hindama tema maksevõimet sellise pilguga, et ta vanuse tõttu hiljem tasumistega hätta või koguni varast ilma ei jääks.”
Reet Hääl lisas, et mõistab tegusate vanemaealiste inimeste muret, kuid samamoodi võivad nooremadki tunda end isiklikult diskrimineerituna, kui näiteks prillipood pakub vanematele inimestele suuremat allahindlust kui noorematele, kel võib olla rahaliselt palju raskem seis.
60+ pöördus ka Eesti Panga kui asutuse poole, mis sätestab krediidiasutuste seaduse rakendusaktid.
Eesti Panga kommunikatsioonispetsialist Ingrid Schmuul vastas, et selles küsimuses tasuks kommentaari saamiseks pöörduda Rahandusministeeriumi ja Finantsinspektsiooni poole. Ministeerium koostab seaduseid, mille alusel pangad peavad tegutsema ja laene väljastama, seaduse täitmist aga jälgib Finantsinspektsioon, kes annab teatud puhkudel pankadele lisaks täpsemaid juhiseid, kuidas ühes või teises olukorras toimida. Nii et Rahandusministeerium ja Finantsinspektsioon oleksid kõige paremad sel teemal vastamisel.
Eesti Panga roll finantssektoris on tema sõnul teine. „Keskpank aitab kaasa finantsstabiilsuse tagamisele ja meie roll on tagada, et finantssüsteem kui tervik toimiks. Ehk siis me ei vaata üksiku panga toimimist, vaid sektorit laiemalt. Vaatame n-ö linnulennult, et suures pildis oleks pankadel piisavalt puhvreid suurte, tervet majandust hõlmavate riskide maandamiseks. Samuti jälgime seda, kas mõnes majandussektoris võib tekkida riske, mis ohustavad pangandussektori toimimist,” seisis vastuses.
„Kitsamate muredega soovitame siiski pöörduda Finantsinspektsiooni poole, kelle pädevuses on üksikute pankade järelevalve, ja nemad saavad siis eeldatavasti ka seda juhtumit kommenteerida. Võib-olla oleks abiks ka võrdsete võimaluste volinik.”
Finantsinspektsiooni kommunikatsioonispetsialist Kaisa Gabral vahendas, et krediidiandjate ja -vahendajate seaduses, krediidiasutuste seaduses ega võlaõigusseaduses ei ole toodud laenulepingute sõlmimisele vanusest tulenevaid piiranguid. „Kuid laenuandjatel on õigus valida, kellega ja missugustel tingimustel lepinguid sõlmitakse. Samuti peavad laenuandjad hindama võimalikku krediidiriski – kui näiteks vastaspool ei täida laenuandja ees lepingujärgseid kohustusi vastavalt kokkulepitud tingimustele.”
Finantsinspektsiooni kinnitusel eelistavad laenuandjad enamasti, et laen tagastatakse siis, kui inimene käib veel tööl, sest pensionieas võivad laenutaotleja sissetulekud väheneda ja see võib oluliselt mõjutada tema võimet laen tagasi maksta. Samamoodi hindavad laenuandjad ka pikemate tähtaegadega laenude korral, kas laenu võtja on võimeline laenu tagasi maksma – kõrge ea tõttu ei pruugi see võimalik olla.
Siiski täpsustab Finantsinspektsioon, et Eesti õigusaktid ei sätesta eraldi reegleid vanemaealistele tarbijatele laenude andmise kohta. „Pank määrab ise oma äristrateegia ja valib lähtuvalt sellest oma kliente. Seejuures on oluline märkida, et ka eraõiguslikes suhetes ehk lepingute sõlmimisel ei ole teise lepingupoole diskrimineerimine lubatud. See aga ei välista, et mõni pank on riskide juhtimise lihtsustamiseks kehtestanud sisemisi kliendi vanusepiiranguid ja ei ole nõus andma krediiti üle 75aastasele inimesele.”
Finantsinspektsioon koputab krediidiasutuste südametunnistusele. „Pank peaks krediidiotsuse tegemisel siiski lähtuma konkreetsest isikust ja otsusega kaasnevast riskist, mitte üldist laadi asjaoludest, nagu inimese vanus.”
/nginx/o/2021/11/11/14193780t1h921a.jpg)
Ajakiri 60+ kirjutas Kadri Siibakule, ühele parimale pangandusõiguse tundjale, kuivõrd viimase 20 aasta eelnõud selles vallas on suuresti tema kirjutatud.
Kadri Siibaku kinnitusel on tegemist inimeste põhiõiguste küsimusega. Tema sõnul sätestab Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artikli 21 lõige 1 selgesõnaliselt vanuse alusel diskrimineerimise keelu. Seega on vanuse alusel diskrimineerimise keeld Euroopas õiguse üldpõhimõte, mida tunnustatakse ka kohtupraktikas.
Ta käsitles juhtumit ainult krediidiandmise kontekstis. „Seadusest tulenevalt on krediidiandjal liisingulepingu sõlmimise eel kohustus hinnata asjakohaste tõendite alusel krediiditaotleja maksevõimelisust. Krediidiandja peab arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada inimese võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel – vastutustundliku laenamise põhimõtet silmas pidades. Selline kohustus on muu hulgas kehtestatud krediidisaajate ülemäärase laenukoormuse ehk nn lõhkilaenamise ärahoidmiseks.”
Pika staažiga juristi sõnul peavad igas pangas olema kehtestatud krediidiotsuste tegemise ja maksevõimelisuse hindamise protseduurireeglid, mis peaksid tagama, et krediidiotsuse tegemise protsess on objektiivne ja kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. „Samas ei tohiks nende reeglite rakendamisel ära unustada kliendipõhist lähenemist. Iga laenutaotleja kohta tuleb koguda vajalikud andmed, näiteks kas inimesel on regulaarne sissetulek, milline on tema varaline seisund ja kas tal on muid finantskohustusi ning kuidas ta oma finantskohustusi varem täitnud on. Nende andmete analüüsi põhjal tuleb hinnata krediidisaaja võimet krediit tähtaegselt tagasi maksta. Krediidiandja peab muu hulgas arvestama ka asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada krediidisaaja maksevõimelisust tulevikus, näiteks lepingu periood, intressimäärade tõus jms,” täpsustas Kadri Siibak.
Pikaaegne väärika vananemise eestkõneleja ja edendaja, Tallinna Ülikooli Eesti Demograafiakeskuse teadur Tiina Tambaum tunnistas, et paraku nii need pangad käituvad ja mitte ainult vanuses 75 ja enam aastat inimestega ning mitte ainult liisimisel. „Ka mulle, kui soovisin 50aastasena Swedbankilt mitte väga suurt, kuid siiski pikaajalist laenu, tehti laenuperioodi piirang vanuse pärast. Olin samuti olnud pikaaegne klient ja Swedbankiga sõlminud mitmeid lepinguid.”
Tiina Tambaumi arvates ei ole ei Andrese ega tema juhtumi puhul tegemist kliendihalduri omavoli ega suvaga. „Tegemist on finantsmatemaatika valemitega, kus ühe muutujana on sees kliendi vanus. Finantsettevõte on kehtestanud valemid ja nende kasutamise reeglid, millest kõrvale astuda pole kliendihalduril õigust,” leiab ta.
„Mina tahaksin neid valemeid näha. Tahaksin näha, kas selles valemis on kasutatud oodatavat eluiga sünnimomendil või siiski oodatavat eluiga kliendi vanuses. Need kaks tunnust erinevad üksteisest ja kindlasti rohkem, kui on nelja-aastane liisinguperiood,” on Tiina Tambaum kindel. „Juhtumiga tutvudes tundub mulle, et rohkem klienditunnuseid see valem ei sisalda. Mis tähendab, et teatud vanusest alates muutuvad inimesed panga silmis ühetaoliseks halliks massiks.”
Vanemaealiste uurijana tuntud Tiina Tambaum esitab küsimuse: „Kui me oleksime teatud vanusest alates kõik ühesugused, mismoodi see siis välja näeks? Väga lihtne – sel juhul sureksid inimesed, kes on ületanud mingi ea, kõik ühevanuselt. Absurd!”
Kui me oleksime teatud vanusest alates kõik ühesugused, mismoodi see siis välja näeks?
Vanemaealiste uurija Tiina Tambaum.
Pankadel ja kõikidel teistel teenuste ja toodete pakkujatel on Tiina Tambaumi arvates viimane aeg hakata märkama, et vanemad inimesed ei kaota mingist maagilisest vanusest alates oma isikupära ega sisemisi ressursse. „Inimesed sünnivad erinevatena ja surevad veelgi erinevamatena. Meie põhiseadus sätestab, et inimesi ei ole lubatud diskrimineerida tunnuse alusel, mida nad ise muuta ei saa. Üks selline tunnus on passijärgne vanus.”
Tiina Tambaum annab mõtte: „Soovitan hakata kasutama teist vanusenäitajat – subjektiivne vanus, millest muuseas sõltub statistiliselt ka inimese elu pikkus.”
MTÜ Kuldne Liiga juhatuse liikme, ajakirjanik Aimar Altosaare arvates, kui pangateenuste loendis ja tingimustes ei ole vanuselisi piiranguid, siis vanuse ettekäändel teenusepakkumisest loobumine on diskrimineeriv igal juhul. „Kui sellised piirangud on kehtestatud, peavad need olema avalikult kõigile kättesaadavad, et seeniorid teaksid ja võiksid valida, millise panga teenust kasutada.”
Tema arvates on selline piiramine ka rumal ja lühinägelik. „Aasta-aastalt koguneb järjest suurem hulk raha vanemaealiste kätte, kes emotsionaalsete juhuostude ja pillamise asemel tahavad kvaliteetset ja kallimat toodet või teenust. Sellisel juhul peaks ju pank olema hoopis huvitatud selliste kaupade või teenuste kättesaamisele kaasa aitamisest. Ja selliseid ostujõulisi vanemaid kliente on aasta-aastalt järjest rohkem!”
Aimar Altosaare arvates peaksid pangad selle kasvava turuniši pärast hoopis võistlema. Ebaviisakuse ja vanuselise tõrjumisega seda kindlasti ei saavutata. „Pank, mis peaks olema usaldusväärne partner, peaks olema huvitatud maksejõulise kliendi teenindamisest elu lõpuni ja enamgi veel – olema huvitatud, et ka kliendi järglased usaldaksid just sedasama panka,” on ta veendunud.
Tema meelest peaksid pangad tegelema sisekaemusega ning läbi mõtlema nii teenused kui ka nõuded oma töötajatele. Võib arvata, et kirjas toodud loo teisel osapoolel töötavad pangaametnikud ja/või nende juhid elavad illusoorses maailmas, et vaid noor klient on hea klient. Sundides noorele inimesele peale tohutu laenukoorma, tundub pangale, et käitub targalt, sest noorem klient võib kaua aega pidevalt laenu teenindades pangale kuldmune muneda. Ja kui siis klient saab vanaks – siis nagu võiks hea suhte lõpetada ja lajatada pikaaegsele lojaalsele kliendile karmide piirangute ja keeldumistega.”
Aimar Altosaar loodab väga, et niiviisi rumalalt, lühinägelikult ja tegelikult ebainimlikult käituvad pangad peaksid oma suhtumist muutma.
Nii nagu Eesti Pank, soovitasid ka paljud teised asjamehed, kelle poole ajakiri 60+ Andrese mureküsimuses pöördus, võtta ühendust soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Liisa Pakostaga.
Liisa Pakosta tänas küsimuse eest ja vastas lühidalt: „See küsimus on voliniku pädevuse alt väljas, aga õiguskantsler on tollega põhjalikumalt tegelenud.”
Õiguskantsleri Kantselei kommunikatsioonijuht Janar Filippov küsis, kas Andres ei tahaks õiguskantslerile avaldust teha. „Me parema meelega analüüsiks kaasust kogu detailsuses ja võtaks seisukoha või algataks lepitusmenetluse, kui et esineks lühikommentaariga. Kommenteerimine inimest tõenäoliselt ei aita. Abi võiks olla sellest, kui ta meile avalduse teeks ja me saaksime hinnata kõiki asjaolusid.”
Abi võiks olla sellest, kui ta meile avalduse teeks ja me saaksime hinnata kõiki asjaolusid.
Järelpärimise peale kostis Andres, kes on aastaid töötanud juhtivatel kohtadel, sealjuures ka panganduses, et soovib jääda tagaplaanile ja anonüümseks. Ta on teadlik igasugustest riiklikest ombudsmanidest, aga pole soovinud nendega ühendust võtta. Tema pöördus kindlal meelel ja otsustavalt ajakirjanduse poole.
Kuigi nii üks kui ka teine finantsasutus arvavad, et Andrese juhtum on üksikjuhtum, on Andres ja ajakiri 60+ veendunud, et tegemist pole kaugeltki ainsa taolise nördima paneva otsusega. Seeniorid lepivad äraütlemistega paraku liiga lihtsalt. Nad on elus hullematki näinud ega hakka endale teatud vanuses enam tüli tegema. Sestap pole sel teemal ka ajakirjanduses palju, kui üldse juttu olnud. Ka nende elukogemus ütleb, et vastuhakkamine ja protestimine pole kerge tee.
/nginx/o/2020/09/22/13364217t1hbd81.jpg)
Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler on Finantsinspektsiooni blogipostituses välja käinud, et Eesti vajab finantsombudsmani, kelle ülesanne on lepitada vaidlevat klienti ja finantsvahendajat.
Finantsinspektsiooni juhatuse esimees on seisukohal, et finantsvahendajana peaks vaidlust lahendama osapool, kes pole selle panga töötaja, kellega seoses vaidlus tekkis. „Kui finantsvahendaja ja klient omavahel probleemi lahendada ei suuda, on neil muidugi võimalus pöörduda kohtu poole. Protsessi seadusest tulenevalt kohus üldiselt ei lepita, vaid mõistab õigust, lahendab asja sisuliselt. Tsiviilvaidlustes on kohtumenetlus üldiselt võistlev. See tähendab, et kummalgi poolel on kohustus leida ja esitada oma tõendeid ja väiteid. Kuna tõendite kogumine, väidete kujundamine, õiguse ja kohtupraktika tundmine spetsiifilises valdkonnas ei ole odav, siis on keskmisel kliendil juba eos nõrgem positsioon finantsturu vaidluses professionaali vastu, millele lisandub võimalik finantsiline mõjutatavus finantsvahendaja poolt.”
