Alatoitumus on palju ohtlikum kui mõni üleliigne kilo

Alatoitumuses eakal on lihasmass väiksem, ta võib kergemini kukkuda ja luumurde saada ning muidugi ka osteoporoos kimbutab teda rohkem. Foto: Shutterstock

„Kehale oluliste toitainete puudus võib avalduda haigustena, üldise füüsilise jõudluse languse, vahel ka tõsise lihasenõrkuse või organismi vastupanuvõime nõrgenemisena,” nendib Ida-Tallinna Keskhaigla taastusarst Eve Sooba.

„Nii näiteks on alatoitumuses eakal lihasmass väiksem, ta võib kergemini kukkuda ja luumurde saada ning muidugi ka osteoporoos kimbutab teda rohkem. Langenud vastupanuvõime tõttu ei ole kõhnal vanemaealisel inimesel n-ö tervisereservi, et raskemast haigusest sama hästi välja tulla, kui võrrelda ülekaalulise inimesega.”

Dr Eve Sooba Foto: Erakogu

„Eakate toitumist mõjutavad eluviis ja sotsiaalmajanduslik olukord, aastate lisandudes tekib terve rida eluolulisi muutusi. Raskem on poes käia, ainult iseendale kodust tervislikku lõunat viitsitakse valmistada vähem. Kõige otsesemalt mõjutab söömist vanemas eas sagedasti esinev isutus, samuti hammaste ja suuõõne probleemid. Paljudel on tervis kehv, nii ei jaksagi pikemalt pliidi ääres seista, et endale sooja sööki teha.

Toiduvaliku ja toiduvalmistamise oskus halveneb ka nägemise nõrgenemise, värisevate käte või liigeste valulikkuse tõttu,” nendib dr Eve Sooba.

Vanemas eas tuleb haiguste tõttu sageli võtta mitmeid ravimeid, mistõttu võib maitsemeel muutuda, väheneda isu ja janutunne, rohkem esineda kõhukinnisust. Majanduslikud põhjused võivad raskendada näiteks liha, kala ja piimatoodete, puuviljade ja marjade ostmist. Vähe süüakse marju, puu- ja köögivilju. Tasakaalustamata toit viib makro- ja mikromineraalainete ning vitamiinide defitsiidile, mis häirib organismi sisemist energiatasakaalu, kudede ainevahetust ja organismi normaalset funktsioneerimist. Valkude vähesus toidus häirib immuunsüsteemi normaalset tööd nii, et vastupanuvõime haigustele väheneb ja paranemine aeglustub.

80aastastel suurem alakaalu risk

Taastusarsti sõnul on valkudel veel mitmeid teisi rolle meie kehas. Valgupuudusel kõhetuvad lihased, aeglustub haavade paranemine. „Suitsetamine soliidses eas vähendab isu, organism vajab enam B-grupi vitamiine ja C-vitamiini. B-vitamiinidel on palju toimeid alustades nahast, verest ning lõpetades südame ja närvisüsteemiga. Mitmed üksikud B-vitamiinid on omavahel keha bioloogilistes protsessides seotud – ühe B-rühma vitamiini puudus põhjustab häireid ka mõne teise vitamiini toimes,” selgitab dr Eve Sooba.

Erinevate B-vitamiinide vajadus võib olla suurem teatud antibiootikumide, kroonilise valu, krampidevastaste ja Parkinsoni tõve ravimite tarvitamisel. „Eakatel on uuringute kohaselt kõige enam puudus C-, B12-, D-vitamiinist ja rauast ning üle 80aastased on üldse suure toitumishäirete riskiga. Suhkruhaigete toidu mitmekülgsusel peame erilise hoolega silma peal hoidma, sest nendel tekkiv vitamiinipuudus võib mõjutada närvide talitlust ning näiteks võivad neil jalgade tuimusest tekkida paranematud haavad,” tõdeb dr Eve Sooba.

„Ka seletamatute jalakrampide ja -valude taga võib olla kõige tavalisem B-grupi vitamiinide ja magneesiumipuudus, aga ka vähene veetarbimine.”

Üle keskea jõudnud inimeste energiavajadus hakkab pidevalt vähenema. Pensioniikka jõudes väheneb energiavajadus võrreldes keskeaga meestel 2700 kilokalorilt 2000 kilokalorini päevas, naistel 2000lt 1700ni. Energiavajadus väheneb koos vanuse suurenemisega, sest kudedes jääb vähemaks aktiivseid rakke, see muudab kogu organismi ainevahetuse aeglasemaks. „Selle vastu aitaks teadlik keha treenimine, et lihaskonda ja teisi kudesid toimivana säilitada. Kahjuks aga annavad vanemad inimesed sageli järele ja hoopis vähendavad oma füüsilist aktiivsust,” nendib dr Eve Sooba.

Pole isu – pea toidupäevikut

„Inimestel, kes tunnevad, et üldse isu pole või mitmel päeval nädalas ei ole normaalset kolme söögikorda, on kasulik pidada toidupäevikut, kuhu märkida iga päev kõik söödud toidukorrad ja -kogused. Toidupäevik on hea spikker söömise parandamiseks ja seda soovivad näha ka toitumisnõustamisega tegelevad meditsiiniõed ja teised toitumisnõustajad,” räägib taastusarst Eve Sooba.

Alates 65. eluaastast hakkavad arstid kehamassiindeksit (lühend KMI) n-ö lugema pisut teisiti. Võrreldes noortega on 65 eluaastast KMI norm 22,5 kuni 29,9. Noorematel on see 18,5–24,9. „Haiglasse sattunud alakaaluline patsient on arstidele tunduvalt suurem riskifaktor kui ülekaaluline ja seepärast oleme haiglas hakanud tähelepanelikult jälgima

toitmisravi aspektist inimesi, kelle KMI on alla 20,5 või kui ei ole nädala jooksul saanud haiguse tõttu süüa,” selgitab dr Eve Sooba.

Üks põhjuseid, miks halva söömisega patsiente nii hoolikalt jälgitakse, on dr Eve Sooba sõnul nende kõrgenenud sarkopeeniarisk. Sarkopeenia tunnused on lihasmassi vähenemine, üldise jõu ja kõnnikiiruse langus, mis viivad eaka üldise jõu langusele ning iseseisva toimetuleku vähenemisele. „Lähedased peaksid isutuse all kannatava eaka söömisharjumusi ja toiduvalikuid ning igapäevast liikumisaktiivsust hoolikalt jälgima.”