Lähedase inimese kaotus saadab meid kogu elu

Elva vallas Verevi külas hukkus elumaja põlengus vanem mees. Foto: Shutterstock

Surm on elu loomulik ja vältimatu osa ning kunagi tuleb meil kõigil sellega kokku puutuda. Ehkki elu lõppemine on tuttav mõiste, on võimatu lähedase inimese jäävast kaotusest aru saada enne, kui ei ole seda isiklikult läbi elanud.

Keegi meist ei oska ennustada, kuidas me surmale reageerime, olgu siis tegemist lähedase või võõra inimesega. Meie isiklik reaktsioon sõltub meie suhete olemusest ja surma põhjustest.

Liiga sageli juhtub, et me ei oska leinava inimesega midagi peale hakata ja leinaja jääb suuresti üksinda, sest teda ümbritsevad ei oska või ei julge midagi teha.

Mäletan oma lapsepõlvest, kui vähegi võimalik ja ilm lubas, siis võeti lapsed matustele kaasa. Samas suurt midagi ei räägitud, aga kõik see matustega seotud sündmustik rääkis iseenesest ja pole see laps nii rumal ühtigi… Muidugi ei tasu matustele kaasa võtta alla 4–5aastaseid lapsi, sest neil puudub veel arusaam elamisest, sünnist ja surmast. Lapsed arenevad suhteliselt kiiresti ja eks see ole iga vanema enda otsustada, millal, kuidas ja mida.

Levinud stressiskaalal annab lähedase kaotus, olgu see siis abikaasa, laps, vanem, lähedane sõber või isegi lemmikloom, peaaegu 90–100 pingepalli. Loomast sõbra surm on negatiivne kogemus kõigile, nii lastele, lastelastele, sõpradele kui lähedastele. Lemmikloom on sageli terapeutiline kaaslane, vähendab peremehe nii kehalist kui ka hingelist vaeva. Kuid vanemas eas, eriti üksi elavale seeniorile, võib lemmikloom olla igapäevaelu kaaslase ja kiindumusobjekti aseaine.

Inimese maksimaalne stressitaluvus, mille pikem tajumine viib depressioonini ja sellele järgneva läbipõlemiseni, on 160 pingepalli. Sageli, ja seda just abikaasa kaotuse korral, järgneb ka pensionipõlv, mis annab omakorda peaaegu 50 pingepalli. Pole siis ime, miks vanaduses oma abikaasa kaotanu talle järgneb, saamata õigeaegselt toetust ja mõistmist.

Leinas inimene kaotab reaalsustaju

Sügavas leinas inimene kaotab sageli reaalsustaju. Kõige raskem aeg on eitusfaas, kus ühel ja samal ajal kohtuvad kaks teadmist: lähedane on surnud, aga leinaja ei suuda seda tunnistada.

Samas võivad leinaja reaktsioonid ulatuda ühest äärest teise. Õppides Helsingi Ülikoolis

pühapäevakooli õpetajaks, meenub, kuidas üks meie õppejõud rõhutas, et matustel võib sügavas leinas inimene nutmise asemel ka hüsteeriliselt naerma pursata. Nii ongi, sest õnnetuse ning õnnelikkuse olekus juhib meid sarnane hormonaalsüsteem.

Teisalt, kedagi kaotades tabab meid ennastki sageli surmahirm. Kas elatanud kardavad surma rohkem ja mõtlevad surmast rohkem kui noored? Kas terved oma elu kontrollivad inimesed tunnevad surma ees hirmu? Psühhoanalüütiline teooria selgitab, et ärevus või hirm oma surma ees on normaalne. Aga inimesed erinevad selles osas, kuidas nad surmaärevusega silmitsi seisavad.

Mõned leiavad elule tähenduse ja otstarbe ning suudavad surmagi sama tähendusega kaasata. Usufanaatikud, kes oma eesmärgi nimel surevad, on selle „lahenduse” äärmuslik näide. Elus oleleja ehk eksistentsialist, kes ei leia elus muud eesmärki peale elu enese, võib olla surma perspektiivist kohutatud – kõige lõpp ja enam mitte midagi.

Uurijad leiavad, et suhtumises surma on sageli tähtis surma isiklik ja kultuuriline tähendus. Paljud uurimused on näidanud, et eakamad inimesed on oma surma pärast vähem ärevil kui noored täiskasvanud, et tugevama elu väärtustundega inimesed kardavad surma vähem ja et mõned vanad inimesed väidavad, et kuigi nad surmast sageli ei mõelnud, tunnevad nad surmale mõeldes end üllatavalt rahulikult.

Kui noortelt küsitakse, mida nad teeksid järelejäänud kuue elukuu jooksul, kirjeldavad nad reisimist ja selliste asjade tegemist, mida nad seni veel teinud pole. Vanemad inimesed räägivad erinevaist eelistustest ja väärtustest. Kuigi paljud eakad üldiselt räägivad väiksemast ärevusest seoses surmaga, ei tunne sugugi kõik vanemaealised end nii. Individuaalne varieeruvus on väga suur. Sageli kogevad inimesed suurt surmaärevust, kui neil võimalik surmahaigus diagnoositakse. Kuid mitme nädala või kuu pärast muutub ärevus väiksemaks. Surmaärevus on ainult üks surma tähenduse mõtestamise sümptom.