Haapsalu – džäss ja bluus, pits ja kunst
Kroonitud pead, kuulsad kunstnikud Venemaalt ja praegused kaunishinged Tallinnast, Ameerika autod ja kontserdid piiskopilinnuses, Itaalia veininädal ja bõliinad peatänaval – Haapsalu on täis hoogu ja meenutusi.
„Lõpeta töö, nostalgiapäevad on alanud!” hõiskavad SEE Teatri juhid septembrikuu teisel nädalalõpul. Kutsele järgides sõidavad läbi linna end paraadiks seadvad Ladad, Moskvitšid ja Žigulid ja mulle eriti armsad lepatriinulikud Žaporožetsid.
Ürituse peaorganisaator on juba 17 aastat teatrijuht Roman Sultangirejev, kes oma kõrge kasvu ja lokkis juuste tõttu on aastaid olnud Peeter I rollis. Hästi mäletatakse jalutuskäike linnasüdamest Roomassaarde, kus Ungru lossi jõudes esitati tema eestvedamisel näitemäng. „Nõukogudeaegse olmekraami näitus pakub mälestusi kõigile, kes on sündinud enne 1990. aastat,” ütleb Roman Sultangirejev.
„Minu lapsepõlv oli ilus, ei olnud mobiiltelefone ega arvuteid, mängisime sopas. Aga häbeneda pole siin midagi: oli ilus aeg, mis sest, et see oli nõukogude aeg.”
Nostalgiapäevad teevad suve pikemaks
Suve pikendavad Haapsalu nostalgiapäevad annavad endast märku juba Tallinnas, kui Vintage Humana täitub inimestest, kes valivad õhinal 1960ndate aastate värvides ja tegumoega rõivaid, et Haapsallu sõita.
Nii nostalgipäevad kui ka paljud teised üritused toimuvad piiskopilinnuse läheduses või õuealal, kust pääseb vaatama ka uuendatud interaktiivset püsinäitust. Linnusemüüridelt avanevad kaunid vaated üle linna merele. Sealt pääseb ka Toomkirikusse, mille kabel on seotud Haapsalu valge daamiga. Tema laulu on kuulda, kui siseneda ristikabeli poolt.
Haapsaluga oli pikka aega seotud De la Gardie suguvõsa, kes utsitas Augsburgi kuulsat arhitekti Matthias Holli piiskopilinnust ümber ehitama, millest pidi saama renessanss-stiilis loss. Keskaegsed müürid annavad ikka veel värvikust seal toimuvatele üritustele.
Elamiseks mõnus merelinn
Haapsalu on tõeline merelinn. „Aga meie linn on ka elamiseks ülimõnus,” ütleb aselinnapea Tõnu Parbus. Tema tiitel on Eestis erandlik, sest tavaliselt on omavalitsustes abilinnapead. Tõnu Parbus toob näite, et lapse kooli viimine võtab tal kõigest ühe minuti. Lasteaiast tööle jõudmiseks läheb samuti üks minut, kaks minutit kulub siis, kui valgusfooris põleb punane tuli. Nii jääb aega pühenduda loodusele. Tuntuks sai lugu sellest, kuidas perekond Parbus turgutas keedumuna ja kanasüdametega elule orvuks jäänud rasvatihased Luise ja Gerda.
Kogemustega abistajatele usaldati ka lennuvõimetu suitsupääsuke. „Suitsupääsuke on täiesti teistuguse iseloomuga,” meenutab Tõnu Parbus, „ei usaldanud meid kaua, aga lendas nagu hävitaja ja sai nimeks MIG.” Kõik üleskasvatatud linnud lendasid loodusesse tagasi.
Kõik on käe-jala juures
Kõige õigem on Haapsalus liikuda jala või jalgrattaga. Talveks on oskuslikud töömehed teinud valmis Soome kelkudest sellised, millega saab liuelda ka siis, kui lund ei ole. Energilisema minekuga jõuab kiirelt raudteejaamast mööda mereranda sõites promenaadile, kus seisab keset lillemerd kogu oma hiilguses renoveeritud kuursaal. Sealne ümbrus muutub kordatehtud puithoonete tõttu aina kaunimaks.
Kevadel ilmuvad linnamiljöösse Lilleparuni loodud rippuvad lillesülemid, mis loovad Haapsalule erilise atmosfääri, nagu ka pitsipäevad. Kes astub teisipäeviti pitsikeskusesse, leiab sealt eri vanuses daamid, vardad käes, Haapsalu mustreid kudumas. „Arvatakse, et koovad ainult vanaemad,” kehitab õlgu Kaidi-Kätlin Reiman. Tema kudus oma esimese salli juba 12aastasena. Nüüd on noor käsitöömeister ka kudumispäeva võitjatiitli napsanud. „Olen kurb, sest see, kes juba korra on võitnud, rohkem võistukududa ei saa.” Varasematel aastatel osalemisi meenutab Kaidi-Kätlin nii: „Näpud värisesid, käsi läks higiseks. Kõigil on üks ja seesama muster ja sama lõng, millest peab meistriteos sündima. Põnev ju!”.
Igal aastal luuakse kudumisvõistlusele uus muster. Kätlin kudus luigekirja, sest tema ema soovis väga just luigekirja salli ja Kätlin sidus selle konkursiga. Kätlini enda lemmik on piibelehemuster. Selles Haapsalu salli mustris on olulisel kohal nupud ja neid on seal hästi palju. Võidu saanud luigekiri ilmus kalendris „EHE Haapsalu”, just Kätlini sünnipäevakuul märtsis.
/nginx/o/2021/10/08/14123022t1ha0d9.jpg)
Ühe väga erilise kleidi kudus Kaidi-Kätlin Eesti Vabariigi 100. aastapäeval. „See oli hull kudumine,” meenutab Kaidi-Kätlin. „Siidilõngast rukkilillesinine kleit valmis kolme nädalaga. Kudusin 17–20 tundi päevas, peente varrastega.” Ja kleit jõudiski koos Kaie Partsi ehetega presidendi vastuvõtule.
