Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Andrus Bonzo Albrecht: Eile oli eile ja homset ei tea, aga täna saab tegutseda

09.09.2021. Rakvere, Lääne-Virumaa FOTOL: BONZAI, BONZO, RESTORAN, TOIDUKOHT, Andrus Albrecht, JAAPANI TOIT FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja FOTO: Marianne Loorents/AS Postimees Grupp

Kui elu annab võimaluse, tuleb seda kasutada, arvab „Kõrsikutest” tuntud Bonzo ehk Andrus Albrecht. „Põnnama ei tohi lüüa. Oma mõttemaailmale tuleb peale passida. Ja kaaluma peab hoolega, et unistused ja reaalsus klappima saada.”

Igaks tööpäeva hommikuks on Andrusel ehk Bonzol pandud äratuskell tirisema seitsmeks, nii igaks juhuks. Aga ta ärkab ilma kellata juba punkt kell kuus. Tegeleb veidi kontoritööga ja kell seitse läheb oma paari kuu eest avatud restorani ettevalmistusi tegema. Pärast tööd jõuab koju, teeb vahepeatuse diivanil ning siis suundub magama. Hommikul kell kuus algab uus ring.

„Elumurede jaoks stressile aega ei ole. Seda pean oma tervise suhtes kõige tähtsamaks. Muidugi ma rassin siin köögis, aga see on teistmoodi. Mentaalne läbikõrbemine on palju ohtlikum tervisele kui selline füüsiline pinge,” teab ta.

Aga kuidas ärgata hommikul heade mõtetega? Abikaasa Tiina ütleb, et iga kord ei saagi mõelda rõõmsaid mõtteid, sest kõik päevad ei ole vennad. „Siis mõtled: mis häda, mul on armas pere, head sõbrad. Kõik ongi hästi. Suures plaanis on elu ilus, isegi kui mõni päev on kurb tuju,” kinnitab Tiina.

Ei talu viha ja äärmuslikkust

Andrus, kes peab end apoliitiliseks tüübiks, tunneb, et viimasel ajal on inimesed väga palju muutunud. „Inimesed võitlesid Eestis 30 aastat tagasi ühise asja eest. Nüüd on asjad läinud imelikuks, vastandutakse tühja-tähja pärast, empaatilisus on kadunud. Inimestel ei ole suurt midagi teha, tekivad tohutud protestid, muututakse äärmuslikuks, on vaenu, ollakse kurjad. Kui saad kellegagi kokku, keda pole tükk aega näinud, siis pead natuke kompama, kuidas ta suhtub mustanahalistesse, homodesse, veganlusse... Igaks juhuks ei julge kohe kõike öelda. Koroona paneb oma templi, tekib hirm ja paanika,” on Andrus märganud. „Mõnede inimeste jaoks on kõik kogu aeg pahasti – meie jaoks on kõik kogu aeg hästi!” ütleb Tiina.

Mõnede inimeste jaoks on kõik kogu aeg pahasti – meie jaoks on kõik kogu aeg hästi!

„Enne sotsiaalmeediat istuti köögilaua ümber ja igaüks oli maailma targim, kuid need jutud jäid sinna kööki. Nüüd on igaühel oma sotsiaalmeedia konto ja seal paisatakse sõnumeid valimatult. Igaühel on võimalus oma arvamus välja öelda ja nii paljudel on võimalus seda lugeda,” kirjeldab Andrus olukorda, mida ta tajub. Viimase paari aasta jooksul on ta eemaldanud oma sotsiaalmeedia nimekirjadest väga palju inimesi, sest ei talu viha ja äärmuslikkust.

Laululoomine pausil, lugemine käsil

Sel aastal alustas Andrus huvitava projektiga. Nimelt laob ta virna need raamatud, mida on aasta jooksul läbi lugenud, ning teeb aasta viimasel päeval pildi ja arhiveerib, siis on ülevaade. Praeguseks on öökapile virnastatud näiteks Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi”, Bukowski „Vana peeru veerud”, Delia Owensi „Kus laulavad langustid”, Agnes Martin-Lugandi „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”, Khaled Hosseini „Ja mägedelt kajas vastu”.

Andrus Albrecht. FOTO: Marianne Loorents/AS Postimees Grupp

Andrus loebki raamatuid magamistoas, kus on vaikne ja saab süveneda. „Ma ei kujuta ette, kuidas samal ajal saab lugeda, kui muusika mängib. Jään siis kohe muusikat kuulatama. Kõik läheb sassi! Minu jaoks peab lugemiseks olema täielik vaikus,” teatab ta.

„Kontsertidel ma eriti ei käi, teatris ka mitte, kuna olen ise mõlemaga väga palju seotud olnud,” kostab Andrus. „Olen üle 30 aasta laulnud, nüüd tahaks teha muid asju ka. Kui kogu aeg teed ühte ja sama, siis ei suuda sellest rõõmu tunda. Hakkasin nii vaikselt tundma,” tunnistab muusikust kokk. Rõõmu kadumine andis tunda eriti neil kontsertidel, kuhu teda telliti taustamuusikat tegema. „Sind kutsutakse teise Eesti otsa, laulad seal, sõidad siis koju ja sees on tühi tunne. Neid kontserte, kust saan publikult tohutu energialaksu tagasi, on jäänud vähemaks. Aga tänu restoranile saan nüüd hakata valima kontserte, kuhu lähen esinema ja kuhu mitte,” ütleb Andrus.

Igatahes ei ole muusik esinemistest loobunud, restorani avamisajad on sätitud selliselt, et õhtud ja nädalavahetused on vabad. „Eelistan oma kontsertidel laulda lugusid, mida olen ise teinud. Teiste tekstid ei ole minu jaoks ausad, kuidas teise mõtet, emotsiooni edasi anda. Enda looga tead seda,” mõtiskleb Andrus.

Loominguline pool on muusikul praegu stand by peal ehk ooterežiimil. Viimane lugu sündis 2020. aasta alguses, kui taud tabas maailma. „Ma ei ole selline, kes istub maha ja kirjutab. Lugu tuleb ise mu juurde, ma lihtsalt vormistan. Praegu on mõte ja energia suunatud mujale,” tunnistab ta ja lisab, et viimaste aastate jooksul on siiski kogunenud lugusid suisa kahe plaadi jagu.

Kõik käib elus lainetena

Andrus tõdeb, et kõik käib lainetena, on mõõna- ja tõusuperioode. „See kõlab naljakalt, aga sa tunned ära, kui mingi jamps hakkab lähenema. Siis võiksid enesega tööd teha, osata mõtteid suunata. Mina sisendan endale nagu filmis „Seltsimees laps”: „Selg sirgu ja lõbuslahke nägu pähe!” Sisendan, et tegelikult on kõik väga hästi, olen rõõmus ja mul tuleb väga tore päev, olen tänulik, et olen silmad lahti teinud. Ja nii imelik kui see ka pole – see aitab.”

Tagasi üles
Back