Otsekohene Ene Järvis tahab kõik konfliktid õhtuks ära klaarida

Kogu Ene Järvise elu on tema sõnul olnud õppimine ja kuhugi jõudmine. Samas kõik sündmused, mida ta on südamega läbi elanud, on tal lõpuks ainult plussiks keeranud, sest ilma nendeta ei oleks ta jõudnud sinna, kus ta praegu on. Foto: Langovits

Näitlejanna Ene Järvis ütleb, et on otsekohene inimene küll, aga õnneks pole tal elus olnud kunagi tarvidust kellelegi nähvata. „Kui mõni konflikt tekibki, siis püüan vähemalt õhtuks selle ära klaarida. Endaga peab rahul olema. Tuleks elada nii, et hommikuti poleks häbi peeglisse vaadata. Aga nii uhke inimene olen küll, et kui mõne inimesega ikka veregrupp ei klapi, siis temaga enam ei suhtle. Milleks? Elu on selleks liiga lühike, et ennast ebameeldivate inimeste peale raisata.”

„Kui palju asju me elus õpime! Alates kõndima ja rääkima õppimisest. Siis algkooli, siis ülikooli. Õpime armastama ja vihkama. Õpime iga päev midagi uut. Aga elamist ei ole mina veel selgeks saanud. See on minu jaoks ammendamatu ja müstiline väärtus. Lõpmatute avastamiste allikas ja mul on selle üle ainult hea meel,” avaldab näitlejanna Ene Järvis.

„Tahtsin koroonapandeemia järel nii väga tööd teha. Lausa ootasin suveetenduse „Lootuskiir pimeduses” kümmet etendust. Võtsin juba tekstiraamatu välja ja lugesin uuesti läbi. Õnneks pole mul teksti meeldejätmisega kunagi probleeme olnud,” ütleb Ene.

Õhtu diiva roosad tossud

„Lootuskiir pimeduses” on selles mõttes haruldane suvelavastus, et publikut on etendusele juba kolmandat aastat jätkunud. Sellelesamale etendusele, mille kohta Sirp kirjutas: „Õhtu diiva oli siiski Ene Järvis Gloriana. Tundus, et kogu lavastuse hoog ja uljus lõi lõkkele tema roosadest sädelevatest tossudest. Ilmselt on Gloria teksti kätketud ka kõige rohkem vaimukust, aga kui ongi, tõi just Järvis selle eriti meisterlikult esile.”

Ene Järvis ise selgitab, et ennekõike käiaksegi etendusel näitlejate pärast. „Tükk kõnetab paljusid. Vanadekodu, üksildus, seltsivajadus. See tohutu üksindus, kui eakaaslased kõrvalt lahkuvad. Jääd üksinda koju istuma ja sind pole enam mitte kellelegi tarvis.”

Kurvavõitu temaatikast hoolimata on etendus siiski positiivse lõpuga. „Mulle meeldib mu roll, ehkki ma ise küll nii elus nii sarkastiline pole. „„Kui noorelt ära ei sure, siis saad vanaks, aga see võtab aega,” prahvatab mu tegelaskuju, aga leiab endas selle jõu, et vanadusele ja hääbumisele mitte alla anda. Kui kuidagi ei saa, siis mingit moodi ikka saab, on tema moto,” kirjeldab Ene Järvis.

Infarkt ja elu mõte

„Mul oli südamestendi tõttu raske neid palavaid päevi üle elada. Päevasel ajal välja ei läinudki, pigem hommikul või õhtul. Aga see on vist pigem adrenaliinis kinni – andke mulle tööd ja lava peal kepsutan taas nagu noor neiu, ei pane palavust tähelegi.”

Ene Järvise õde sai 51aastaselt tänaval infarkti. „See oli nii ootamatu. Seda ei teadnud keegi, et tal süda haige on, ka ta ise ei teadnud. Korralikke uuringuid ei tehtud. Tal raviti pankreast ja kaksteistsõrmikut, kui valud olid. Täiesti vale diagnoos. Lahkamisel selgus, et tal oli olnud mitu miniinfarkti ja südames oli mitu armi. Kui ta tundis ennast väga-väga halvasti ja oleks siis arsti juurde läinud, siis oleks EKG võib-olla näidanud, et probleem on südames, aga kui inimesel parajasti ägedat infarkti ei ole, siis EKG ei näita midagi,” selgitab Ene.

Tema isa läks täpselt sama haigusega. „Mind on jumal hoidnud, Maret ei hoidnud. Mina kutsusin ka kahepäevase vahega endale kiirabi, aga EKG ei näidanud midagi. Läksin

lõpuks perearstile ja ütlesin, et üldse ei jaksa enam elada. Ta tegi uuringu, milles vaadati veres ühte kindlat markerit, ning tulemuste saabudes helistas kohe. „Kohe kiirabiga haiglasse, teil on infarkt”,” meenutab Ene Järvis.

„Perearst mu tegelikult päästis, olen talle väga tänulik, sest kui ta oleks sel päeval mind ukse tagant ära saatnud, oleks asi paha olnud. Vereproov näitas südamekahjustuse ära. Selgus, et mul oli üks pärgarter 95 protsenti kinni. Oli lupjunud ja sealt ei läinud enam veri läbi. Nüüd on mul stent sees. Asjandus, mis hoiab pärgarteri lahti. Operatsioonil sain ise ekraanilt vaadata, kuidas see jublakas mööda veresooni südameni läks, nägin, kuidas see koht hakkab laiemaks ja laiemaks minema,” kirjeldab ta.

„Mul on olnud neli operatsiooni. Igasuguseid äkilisi ärakukkumisi. Üks neist oligi see infarkt. Operatsioonid on olnud mulle rasked katsumused. Aga arstid on mind väga palju aidanud. Usaldan tänapäeva teaduspõhist meditsiini 100 protsenti,” ütleb Ene Järvis ning soovitab kõigile, kel suguvõsas südame-veresoonkonnahaigusi: rääkige sellest arstiga, laske uuringud teha, et teada saada, mis seisundis süda ja veresooned on.

Ene Järvis usub, et kui inimesel on määratud surra, siis on määratud. „Ma ei tea, kas ma tahangi elada väga vana raugana. Las ma olen selline, nagu olen. Olen elanud küll, mulle pole ka mingi traagika, kui suren. Kõik on tehtud. Ma ei hoia elust kümne küünega kinni. Aga pean oluliseks, et mulle antud elupäevad oleksid rõõmsad, vaevatud.