Eesti päike on tomatite põsed üle võõbanud

Tomatid. Foto on illustreeriv. Foto: Arvo Meeks

Nüüd ongi käes see aeg, mil eestimaine päike on meie oma tomatite põsed värvinud ja neile eriliselt hea maitse ja lõhna andnud. Just praegu, mil tomatid oma kasvumajas (viimasel ajal ka terrassil, rõdul või isegi aknalaual) hoogsalt valmivad või teiste kasvatatut turul-poes hea hinnaga osta saab, tuleks neid süüa nii, et kohe isu täis.

Aasta ringi saab süüa küll Hollandist ja mitmelt poolt mujalt toodud, tavaliselt üsna maitsetuid tomateid, kuid kõige paremini maitsevad ikka need tomatid, mis on valminud siin ja praegu.

On ju kaugel maal ekspordiks ja müügiks kasvatatud tomatid saadud geneetiliselt muundatud sortidelt, et viljad püsiksid poolkõvad, taluksid paremini transporti ja säiliksid kauem.

Toitumisteadlased soovitavad süüa nädalas vähemalt priske pool kilo (täpsemalt 600 g) tomatit. See teeb kas ühe keskmise tomati või seitse kirsstomatit päevas. Ja nii aasta ringi, kui rahakott võimaldab.

Kasvuhoonesse „marjule”

Botaaniliselt on tomat suguluses näiteks kartuli, paprika, baklažaani, füüsali, tubaka, petuunia ja ogaõunaga. On kummaline, et tomati vili on tegelikult mari. Euroopa Liit on küll porgandi liigitanud puuviljade hulka, kuid õnneks pole tomatit siiski veel marjaks loetud.

Tomati viljade suurus võib olla erinev, näiteks võib leida sorte, mille vili kaalub vaid 5 g, samas on sorte, mille viljade keskmine kaal on 600 grammi. Kõige kaalukam tomat on olnud 3,51 kg raskune, sort 'Delicious'. Kujult võivad tomatid olla ümmargused, lapikümarad, ovaalsed, pirnikujulised, ribilised, piklikud, isegi nagu paprika seest õõnsad, viimased on kulinaarias väga hinnatud. Virsikutomatite pind on aga nagu virsikutel sametine. Värvus võib olla roheline, punase-rohelisetriibuline, valge, purpurpunane, kollane, oranž, punane, roosa või violetne, isegi peaaegu must. Üks tomtitaim kasvatab keskmiselt 20 vilja.

Vastuoluline „armastuse õun”

Mitusada aastat tagasi, täpsemalt 16. sajandil, tõid tomati Euroopasse hispaanlased Lõuna-Ameerkast Peruust. Tomati metsikuid esivanemaid on leitud ka Mehhiko, Columbia, Ecuadori, Brasiilia ja Boliivia aladelt. Hispaanias hakati tomatit, mida kutsuti akaatsiaõunaks, tollal kasvatama ilutaimena ning vilju peeti pikka aga mürgiseks. Toiduks hakati tomatit tarvitama alles 18. sajandil, esmalt Itaalias, seejärel Prantsusmaal ja Hispaanias. Nende riikide rahvusköögis, aga ka tänapäevases kulinaariakunstis mängib tomat siiani olulist rolli. Need riigid on ka Euroopa suurimad tomatikasvatajad.

Hispaanlaste antud nimetus tomate pärineb indiaanikeelsest nimetusest tomatl. Prantslased on tomatile kauneid nimetusi antud. Seda on kutsutud näiteks pomme d'amour ehk „armastuse õun”, sest tomati söömisel arvati olevat kummaline tagajärg – armuhullus. Prantslased ja itaallased hakkasid hiljem tomatit kutsuma pomme d'or (prantsuse keeles), pomodoro (itaalia keeles) ehk „kuldne õun”, mille põhjus võib olla asjaolu, et esimesed Euroopasse jõudnud tomatid olid kollaste viljadega.

Kuigi tomat on köögiviljana kasutusel olnud lühikest aega ja suhtumine tomatisse on aegade vältel olnud vastuoluline (veel 20. sajandi alguses levis müüt, et tomatisöömine põhjustavat vähki), on sellest nüüdseks saanud üks enim kasvatatud ja tarbitud köögivilju üle maailma. Maailmas on ligikaudu 10 000 tomatisorti.

Esimesed kirjalikud ülestähendused tomatist Eesti alal, esialgu „nooriku õuna” nimetuse all, pärinevad 19. sajandi algusest, mil seda kasvatati mõisa lilleaias suvelillena. Alles sadakond aastat hiljem, 20. sajandi algul ja siis ka väga pikkamööda, hakati seda laiemalt kasvatama toiduks, esialgu maitsetaimena, siis juba ka köögiviljana. Seda, kui armastatud toiduaine tomat praegu Eesti perede toidulaual on, näeme juba igaüks enda pealt.