Kolmerattalise elektrijalgrattaga pääseb liikuma ka liigesehaige

"Inimesed, kes oma kolmerattalist tuunida tahaksid või sootuks uue ratta soetamisele mõtlevad, on mind siit Lasnamäelt üles leidnud,” muheleb Joosep. Tema teeb kolmerattaliste „elektrifitseerimise” tööd seni Eestis ainsana. Foto: Jaan Joosep

Üks Vändra vanahärra ütles, et kolmerattaline jalgratas on talle traktori eest.

„Käib sellega heinamaalt jänestele sööta toomas. Vajutab nuppu, annab gaasi, isegi pedaalima ei pea,” kirjeldab Jaani Rattapoe omanik Jaan Joosep oma ühte rahulolevat kundet.

Mis see elektrifitseeritud kolmerattaline jalgratas õigupoolest on?

„Rattale paigaldatakse mootor, mis on vabrikus juba „õmmeldud” kodaratega ratta jooksu(pöia) külge. Esiveoga. Hea stabiilse jooksuga. Kolmerattaline on aretatud klassikalisest kaherattalisest ja lisatud tagasild,” kirjeldab meister.

„Soovitan alati valida ratta, millel on ka tagurpidikäik – see võimaldab manööverdada poe parklas või tagurdada garaaži uksest välja. Kolmerattalise lisavarustusse käib tagumine korv, kuhu saab poes käies toidukoti mahutada või mere äärde sõites piknikukorvi panna. Kolmerattalisel on veel tagumise istme all panipaik, kuhu saab panna väärtuslikumad asjad, et need sõidu ajal taskust välja ei kukuks.” Jaan Joosepi mõte liigub juba selles suunas, kuidas tagumisest korvist aretada istumiskoht kaasreisijale. „Meil on ju nii palju kuldses eas paare, kes kasvõi poodi kahekesi sõita sooviksid.”

Seni vajab nuputamist, kuidas suurendada korvi kandevõimet – praegu mahub sinna kuni 35kilone koorem.

Nüüdseks on Jaani Rattapoe üles leidnud inimesed üle Eesti. Enamasti küll maalt või väikelinnadest. „Tallinnaski võiks elektrijalgrattaid olla inimestel palju rohkem, kahjuks on korrusmaja elanikel sisuliselt võimatu oma ratast kusagil hoida. Kolmerattaline võtab ju tunduvalt enam ruumi kui kaherattaline,” räägib Jaan Joosep.

„Õnneks pole aku laadimisvõimaluste pärast vaja muretseda. Huvilised küsivadki kõige sagedamini, et kui kaua aku kestab ja kui pikka maad saab ühe laadimiskorraga sõita. Kes sõidab linnas ning päevateekond jääb kuni kahekümne kilomeetri kanti, saab kindlasti hakkama ühe akuga päevas.”

Ratta akut saab köögis laadida

Kolmerattalise aku on kergesti teisaldatav, lühikese laadimisajaga ja akut saab saab väga lihtsalt köögis või toas tavalisest 220 V pistikust laadida. Laadija on aku komplektis. Samuti on kestab aku küllaltki kaua – tuhat laadimiskorda.

„Kui normaalkiirusel, 15–20 km tunnis sõita, saab 25–30 km sõita ühe laadimistsükliga. Teise aku olen soovitanud osta ikkagi äärmisel vajadusel – liitiumioonaku ei ole väga odav.”

Jaan Joosep kinnitab, et aku on elektrifitseeritud kolmerattalise süda. Vabastab ratturi pedaalimisest. „Elektrifitseeritud kolmerattalisel on ju pedaalivaba mootor. Üks hea võimalus pikendada aku kasutusaega on paigaldada sellele kiiruspiirang 10–15 km/h, mis on kolmerattalisele täiesti piisav,” ütleb Jaan Joosep.

Pealinnas vuravad elektrijalgratastega ringi peamiselt eramajade elanikud. „Näiteks presidendiproua Helle Meri sõidab meie kokkupandud rattaga. Juba kolmandat aastat. Probleeme pole olnud, käin vaid aastas kord-paar üle vaatamas ja väikest hooldust tegemas,” räägib Jaan Joosep.