/nginx/o/2021/05/02/13757508t1heed9.jpg)
/nginx/o/2021/08/12/13985035t1ha892.jpg)
Aastaid nähtud saatejuhte kiputakse üsna kergekäeliselt kutsuma telestaarideks või legendideks. Muidugi, mitmed, nagu Valdo Pant, Mati Talvik või Urmas Ott, seda kindlasti ka on. Ent leidub ka telenägusid, kelle panus Eesti Televisiooni mainesse on igati oluline, kuid kellest ajakirjanduses kunagi ei räägita ning kelle nägu tuleb isegi eakamatele meie seas meelde ehk alles siis, kui ta pildi pealt ära tunneme.
Üks niisugune mees on igipõline „Aktuaalse kaamera” põllumajandusreporter Arne Kuusmann, kes oli sinisel ekraanil tervenisti kolmkümmend aastat.
Kõik, keda olen ajakirja 60+ jaoks interveerinud, on tegusad ja optimistlikud soliidses eas inimesed. Sina oled seni ainuke üle 90aastane. Oled ilmselt Eesti vanim telenägu?
Võib küll olla, ei vaidle vastu.
Kuidas sul on õnnestunud tervena ja igati heas toonuses nii vanaks elada?
Räägitakse, et liikumine on tähtis asi. Ja on ka. Sellest on 10–15 aastat tagasi, kui mul põlved valutasid. Soovitati igasuguseid elektrisoojendusi, aga midagi ei aidanud. Valu polnud väljakannatamatu, kuid väga häiriv. Hakkasin pikkamööda valu trotsides käima. Nii tänaseni. Näiteks täna (vaatab oma nutikella) olen käinud veel üsna vähe, vaid 1560 sammu. Päeva norm on aga viis kuni kuus tuhat.
Kus sa siis käid?
Praegu juba põhiliselt toas. Eriti kui väljas sajab või on libe. Teen paigalmarssi: tõstan põlved kõrgele ja vehin kätega kaasa. (Tõuseb tugitoolist ja demonstreerib.) Kutsun seda Türgi marsiks. Kulutan sedasi rohkem energiat, kui väljas jalutades.
Alustan hommikul umbes pool kaheksa voodist tõustes. Algul on keha ikka väga kange. Teen mõnisada sammu ja siis võimlen. Umbes nagu koolis kehalise kasvatuse tunni algul kästi. Paneb vere käima. Tänu liikumisele olen suutnud viimasel aastal kolm suhteliselt rasket operatsiooni üle elada. Kõigepealt üks neer pandi uuesti tööle, selleks kulus operatsioonilaual kaheksa tundi. Siis oli põieoperatsioon neli kuud tagasi. Mõlemal korral läksin õigel ajal kohe arsti juurde. Ning puusaluu kukkusin libedaga katki. Muidu tunnen end praegu igati hästi, ainult tasakaaluhäired vahel kimbutavad.
Kas pärilikkus on ka pika ea puhul abiks olnud?
Ema elas 85aastaseks. Isa oli kirglik suitsetaja, lahkus kopsuvähiga seitsmekümneselt. Mina üritasin esimest ja viimast korda suitsetada nelja-aastaselt. Keerasin ajalehest endale pläru, aga põletasin näpud ära. Sellest aitas kogu eluks.
Milline su päevakava praegu välja näeb?
Peamiselt loen, kuulan raadiot, põhiliselt Kukut, vaatan televiisorit, enamjagu Kanal 2. Minu meelest on see teistest sisukam. „Aktuaalset kaamerat” vaatan ka muidugi. Näen seal sageli Ragnar Kondi, kelle esimese fotoloo ma valvetoimetajana pärast teksti vähest kohendamist eetrisse lasin. Kond käis siis veel 7. klassis. Ja koostan küsimusi Kuku Raadio „Tarkade klubile” ning Vikerraadio „Mnemoturniirile”.
Loed palju?
Ma ei loe juturaamatuid. Ikka ajakirju ja teaduslikke raamatuid, kust midagi kõrva taha panna. Tuleb tähelepanelik olla, siis saad ka hea küsimuse.
„Kuule, Ellen!”, hüüab Arne teise tuppa abikaasale: „Palju mul neid auhinnaraamatuid saate parima küsimuse eest on?” Vastuseks kuuleme 40.
Kui Mart Ummelas „Mnemoturniiri” juhtis, siis kirjutas tarkade klubi sisse ka oma autogrammid. Hiljem pole seda enam tehtud. Näiteks küsimus: „Millal toimus Eesti Vabariigis esimene rahvaküsitlus?” (Raputan pead.) Esimene rahvaküsitlus oli 1923. aastal, küsiti, kas taastada algkoolis usuõpetus.
Praegu meil rahvaküsitlusi ei taheta millegipärast korraldada.
Kaks parimaks tunnistatud küsimust tuli hetkel meelde: „Kuidas täiendas 12aastane Usbeki tütarlaps puuvillakoristuse töövõtteid, et Stalin talle sotsialistliku töö kangelase kuldtähe andis?” Vastus: tüdruk hakkas koristama puuvilla kahe käega korraga. Teine: „Mis on Eesti metsades leiduv kõige kallim tooraine, mille kilo hind ulatub 120–460 euroni?” Vastus: puude külge kasvav pahk.
Abikaasa Ellen lisab: „On juhtunud nii, et Arnel jääb mõni küsimus laua peale vedelema. Olen öelnud, et see on nii rumal küsimus, vastust teavad kõik. Arne sõnab, et saatsin juba ära. Ja siis tunnistatakse see saate parimaks küsimuseks.”
Kui telefonis kohtumisaja kokku leppisime, ütlesid, et kell viis on teil peres söögiaeg.
Tõsi, me sööme juba abiellumisest saati, ligi 70 aastat, kindlatel kellaaegadel. Kell 9 hommikul ja 5 pärastlõunal. Kaks söögiaega päevas. Kui Tapal elasime, siis läksime kella üheksaks tööle. Mujal polnudki võimalust süüa. Kella viieks koju, siis sõime teist korda. Organism on harjunud selle rütmiga. Mu abikaasa on väga hea kokk. Arvan, et sööme isegi tervislikumalt, kui soovitatakse. Palju puuvilju, seda peamiselt söögikordade vahepeal.
