/nginx/o/2021/07/08/13902556t1h64df.jpg)
Tänavu 90 aasta juubelit tähistanud kontsertmeister Viive Ernesaks tõdeb, et rikkaks pole ta saanud, aga rõõmus elu on olnud. „Elu on nii lühike, et nalja peab saama. Tehke ikka lollusi ja tundke elust mõnu!” jagab Viive oma pika eluea nippi.
Viive Ernesaks – tehke ikka lollusi ja tundke elust mõnu!
Viive Ernesaksa tuntakse peamiselt Vikerraadio igahommikuse virgutusvõimlemise klaverisaatjana, kuid ta on muusikalise kujundajana ehk helindajana, nagu Viive ise ütleb, olnud paljude Eesti teatriajaloo tipplavastuste sünni juures. Töötanud koos Voldemar Panso ja Adolf Šapiroga ning saatnud klaveril legendaarset lauljannat Meta Kodaniporki.
Viivet ei häiri, et teda vaid treenerite klaverisaatjana teatakse. „Ervin Abelit mäletatakse ju ka vaid Draamateatri „Kevade” Kiirena,” ütleb ta, muie suunurgas.
Viive Ernesaks on näinud paljusid suurepäraseid lavastusi, kuid eriliselt on talle muusikalidest meelde jäänud 2004. aastal Ugalas nähtud „Thijl Ulenspiegel”, lavastaja Peeter Tammearu. Sõnalavastustest ei unune Mikk Mikiveri seatud Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid” (1983). „Kui on väga hea hea muusikaline kujundus, siis mitte ükski teatrikriitik seda ei märka. Kui aga lavastus on kehv, siis hakkab lavastaja kohe nõudma muusikat ja valgust,” muigab Viive.
Kui on väga hea hea muusikaline kujundus, siis mitte ükski teatrikriitik seda ei märka. Kui aga lavastus on kehv, siis hakkab lavastaja kohe nõudma muusikat ja valgust.
„Minu parim helikujundus läbi aegade on olnud Henrik Ibseni näidendile „Ehitusmeister Solness”, mille Voldemar Panso 1974. aastal Noorsooteatris lavastas. Heli oli seal täpselt üks minut ja viis sekundit. Aga vaatajad ei kuulnud seda peaaegu kunagi, sest see oli tüki lõpus ja kõik kiirustasid juba trammi peale,” kahetseb Viive. „Ja selle ühe minuti tegemiseks oli mul veel Tõnu Kaljuste kammerkoor lindistama kutsutud!”
Klaverisaatjana peab Viive oma kõige armsamateks lavapartneriteks Voldemar Kuslapit ja Helgi Sallot. „Läbi aegade on meil Helgiga olnud palju-palju kontserte. Eestimaal pole kohta, kus me käinud poleks. Küll kolhoosi- või sovhoosipidudel, küll kultuurimaja kontsertidel. Eestis pole ühtegi kultuurimaja, mille klaverit ma ei oleks mänginud. Olime ikka kolmekesi – Kuslap, Sallo ja mina,” meenutab ta.
Viive avaldas 2006. aastal elulooraamatu „Viiv: meenutusi eluteest, loomingust ja loojatest”. Mul üks tuttav ütleb ikka, et kui tuju kehv, võtab mu raamatu kätte.”
Taas virgutaja
2008. aastal taaselustas Vikerraadio hommikuse virgutusvõimlemise traditsiooni ja loomulikult kutsuti sinna klaverit mängima Viive Ernesaks. Sest ainult tema suudab loetud sekunditega harjutuste juurde sobiva meloodia välja võluda. Pruugib treener Martin Kõrval ainult öelda „Nüüd teeme, nagu aerutaksime”, kui Viive sõrmede alt tuleb „Viljandi paadimees”. Kui treener käsib soojenduseks reipalt marssida, mängib Viive saateks kohe „Eesti leegionäride laulu”. Muuseas, sedasama leegionäride marssi on Viive Ernesaks saateks mänginud ka sügaval stagnaajal, vahetult enne Moskvast tulnud päevauudiseid.
„Üldiselt lindistame korraga sisse kümme saadet. See läheb kiirelt, tund aega kõige rohkem. Mängin nii-öelda – nagu sülg suhu toob,” muigab Viive. „Lihtsalt mängin peast. Mul on ükskõik, mis helistikus need muusikapalad on, vahetan neid sada tükki, mul on niisugune poolabsoluutne kuulmine.”
Viive Ernesaksa sõnul on tema ja Martin Kõrva eduka koostöö taga see, et tema mängib klaveril liigutusi, mitte muusikat. „Ükskõik, kui hea taustamuusika sa paned, nad mängivad tausta, aga mina mängin liigutust. Ja kuna Martinil on võrdlemisi hea rütmitunnetus, siis see on põhi ja ta oskab harjutusi sinna paigutada. Ehkki me teineteisega virgutusvõimlemise ajal üldse suhelda ei saa, näen teda vaid läbi klaasi.”
/nginx/o/2021/07/08/13902555t1h30db.jpg)
Viive on endiselt täpne ja kiire. „Kui stuudioaega on kolm tundi, siis mina teen kümme linti 45 minutiga. Ma ei võta mitte kunagi tagasi. Treener Martin Kõrv on küllaltki noor mees, alles 40 ja mina olen 90, raadiomajas kõige vanem. Tore komplekt! Eks ma vahel käratan küll „Palun tõlget!” – kui noored omavahel selles noorte keeles räägivad. Aga üldiselt saab meil palju nalja,” räägib Viive.
„Jumal hoidku, mida Martin vahel harjutuste vahele räägib!”
„Klaveril Viive Ernesaks, tal on täna õlad täitsa paljad! Või et kükitage, Viive Ernesaks kah kükitab, ühe käega mängib! Jumal hoidku! Ma ei suuda põlvede pärast kükitada enam viimased kolmkümmend aastat. Või et – täna on Viivel pärlid kaelas! Rullid peas! Niisugust juttu räägib!” itsitab Viive.
„Aga ma olen õnnelik, et mind, 90aastast on usaldatud midagi tegema. Ja olen õnnelik, et suudan veel vaimustuda inimestest, lavastustest, muusikast, kunstist. Ma ei liigu enam eriti hästi, aga kohale ma ennast vean, kui lindistamise aeg käes.”