Yayagram, aga miks mitte mammafon?

Priit Neilinn
, eestlane Iirimaal
Copy
Pildil: Priit Neilinn
Pildil: Priit Neilinn Foto: Erakogu

Alustada võiks ehk sellest, et meie, vanuses 60+, oleme vist viimane põlvkond, kes kaasaegseid sidevahendeid enam-vähem talutavalt valdavad.

Seda aga ei saa kahjuks öelda meie vanemate kohta. Mäletan, kuidas minu abikaasa isa valjuhäälselt protesteerima hakkas ning lõpuks lausa tigedaks sai, kui me talle arvuti abil suhtlemist püüdsime õpetada. Asi oli nimelt selles, et asusime just siis Iirimaale kolima ja meievaheline suhtlemine oli tarvis kuidagi kindlustada. Isegi mobiiltelefon kasutamine, oma pisikeste nupukestega, tundus talle ületamatu raskusena. Kaljukindlalt jäi ta oma viimaste päevadeni tavatelefoni patrioodiks.

Millal aga suhtlemine ja kõik sellega seonduv eriti oluliseks saab? Eks ikka erinevat sorti kriiside ajal. Nii juhtus see ka ühes hispaania perekonnas, kus 96-aastane liigesepõletikuga haige vanaema Felisa elas Burgoses, noor pere aga Madriidis. Kuni Covid-19 saabumiseni kihutati külastamiseks lihtsalt sadu kilomeetreid maha. Pandeemia aga lõpetas selle kuluka lõbu päevapealt.

Õnn ja õnnetus aga käivad teatavasti ikka käsikäes. Õnn peitus antud juhul selles, et noore perekonna pea juhtus olema arvutispets, kes oma ajud ka vastavas suunas kohe tööle pani. Mis välja tuli, seda püüangi nüüd kirjeldada.

Leidur ise nimetas oma riistapuu yayagramiks, ja seda selle pärast, et Hispaania kõnekeeles tähistab “Yaya” vanaema.

Millest see tähelepanuväärne seadeldis siis koosneb? Felisa kodus Burgoses asub karbike, millel on nupp. Kui vanaema seda vajutab, siis lülitub sisse helisalvestus. Seejärel, nagu telefonioperaatorid teevad, valib ta kellega ta tahab rääkida. Tema teatis saadetakse siis nagu tavaline AUDIO ja see jõuab telegrammi äppi, mis on noore perekonna poolt alla laetud. Äpp teatab, et Yaya poolt on tulnud sõnum. Seejärel saavad nad kuulata, mida vanaema neile räägib.

Yaya saab aga oma vastust lugeda paberiribalt, mis suurte tähtedega trükitakse välja umbes niisugusest seadeldisest, mid võime näha supermarketite kassades. See on omakorda yayagramiga ühendatud.

Vanaema ei saa muidugi aru, kuidas kõik see võluvärk töötab, küll aga suudab ta seda isegi oma liigesepõletikust vaevatud sõrmedega kasutada. Peab vist veel juurde lisama, et asjavärk on varustatud pikkade juhtmetega ja seda saab ühest ruumist teise viia.

Leiutaja lisab, et kasutatakse tavalist wifiühendust ja toide tuleb seinakontakti kaudu. Ka on karp mugavama transportimise huvides varustatud käepidemetega. Kogu süsteemi maksumuseks hindab leidur umbes 80 eurot.

Mida saaksime me kogu sellest loost siis õppida? Esiteks ehk seda, et ka halb võib panna idanema midagi head. Ma pean siin silmas pandeemiat ja selle poolt püstitatud väljakutseid pea igaühele meist.

Teiseks peaksime me ehk enam mõtlema neile meist vanematele inimestele, kellel on täpselt sama suur inimlik suhtlemisvajadus nagu noortelgi, ja kes on selle oma pika elu ja tööga enamgi välja teeninud, kui meie üsnagi ülepoputatud noored.

Neile eakatele inimestele on suhtlus üks väheseid rõõme, mis neile veel siin elus järgi jäänud. Ka meie nupumehed võiksid seda arvesse võtta, kui nad oma järjekordset tehnikauuendust plaanivad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles