Trombihirmust saab tervist jälgides üle

Tartu Ülikooli teadur Uku Haljasorg Foto: Sille Annuk

Praeguse teaduse taseme juures on loomulik, et Covid-19 vaktsiinid töötati välja nii kiiresti, kõneleb Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg. Ka need, kel varem olnud tromb, ei peaks vaktsineerimist pelgama – vaktsiinidel väga harva kõrvalmõjuna tekkinud trombi tekkemehhanismid on väga erinevad.

Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg, kui mõtlen küsimustele, mis mul ja teistel seoses vaktsineerimisega on, siis enamasti tulenevad need sellest, et me ei tea, kuidas vaktsiinid toimivad ja miks võivad tekkida kõrvalmõjud.

Sageli, ja tegelikult olen ise ka seda teinud, pannakse kõik mõjud kõrvalmõjude nime alla. Vaktsiini mõte on tekitada kehas immuunvastus ja esimese vastusena üks immuunsüsteemi haru lihtsalt piltlikult öeldes lajatab: tekib palavik, väsimus, liigesevalud. See on kaasasündinud immuunsüsteem, mis reageeribki kõigele võõrale, mis väljast tuleb.

Kui tekib paaripäevane palavik, siis tegelikult ei lähe see kõrvalnähuna arvesse – see on immuunvastus, mida tegelikult ongi oodata. Esimeste päevade palavik annab väga hea aluse immuunmälu tekkeks. Samas ei ole siiamaani leitud, et need, kellel palavikku, peavalu vms ei teki, oleks kuidagi kehvemini kaitstud.

Haigestumisega on täpselt samamoodi: esimese hooga tekib meil palavik ja siis pisut hiljem tulevad järele immuunsüsteemi teiseks harud.

Nii et tegelikult see näitab, et vaktsiin toimib?

Jah, täpselt. Kui rääkida kõrvalmõjudest, siis kõige tuntum kõrvalmõju on tromboos, mida seostatakse AstraZeneca, Sputniku ja Johnson&Johnsoni vaktsiiniga, kuid see on ääretult haruldane: neli juhtu miljoni kohta või isegi vähem.

Minu arvates on tegelikult praegu väga hea võimalus vaktsineerimist teha, sest inimesed teavad tromboosiohust palju. Kui nad näevad, et neil kestavad nähud neli-viis päeva, selg või üks jalg hakkab valutama, oskavad nad kohe pöörduda perearsti poole. Tromboosiohtu on tegelikult lihtne tuvastada, selle jaoks on olemas test ning kui on tekkinud valed antikehad, on selle jaoks ravi olemas. Aga seda ohtu tuleb märgata.

Kui patsiendil on varem tromboos diagnoositud, kas tema peaks olema eriti tähelepanelik?

Trombid tekivad absoluutselt erineva mehhanismi kaudu. Näiteks lennukis istudes või muul põhjusel tekkinud trombide tekkemehhanismid on teistsugused. Kui eelnevalt on olnud tromb, ei ole see riskitegur.

Kas viirustes või vaktsiinides on teadlase jaoks põhimõtteliselt midagi uut? Kuidas nii kiiresti üldse saab vaktsiine välja töötada?

Vaktsiin töötati tõesti ääretult kiiresti välja, aga peab meeles pidama, et elame ajal, kus viiruse genoomi teadasaamine on imelihtne.

Kui uus koroonaviirus isoleeriti, siis ülikiiresti saadi kätte tema genoomi järjestus ja selle põhjal on juba lihtne vaktsiini teha.

Koroonaviirused iseenesest tiirlevad meie lähedal juba aastasadu, põhjustades näiteks nohu, aga nüüd kandus inimestele üle selline versioon, mis suudab edukalt levida ja põhjustada osale inimkonnast päris raskeid haigusnähte.

Vaktsiinidest. Pfizer ja Moderna on mRNA-põhised ning AstraZeneca, Sputniku ja Johnssoni vaktsiin jõuab kehasse tänu adenoviirusele. Mõlemaid tehnoloogiaid on paarkümmend aastat uuritud, aga nii laialt kasutatud ei ole.

Adenoviirust on kasutatud näiteks ebolavaktsiini väljatöötamisel ja mitmetes HI-viiruse vaktsiinikatsetes. mRNA vaktsiin on ühe Ungari päritolu teadlase, Katalin Karikó aastakümnetepikkuse töö tulemus. Ta rääkis mitukümmend aastat, et selline variant on võimalik, aga teda ei usutud, kuni toimus läbimurre ja avastati, et tal on kogu aeg olnud õigus.