/nginx/o/2021/06/11/13840356t1hd24e.jpg)
Kenasti triigitud sitskitleid kanti siinmail koduse rõivana aastakümneid ja nende kehakatete tuttavlikud mustrid toovad meelde kõik need ühised marjakorjamised koduaias või pannkookide ja puna-valgetäpiliste kohvitassidega pühapäevahommikud koos ema või vanaemaga.
Tänapäevases noortemoeski kohtab edevaid nööbitavaid vööga kleite, mida teatakse kittelkleitidena, ent omaaegsetest sitskitlitest on asi kaugel. Koduriietusena eelistatakse pigem mugavaid venivast trikotaažist T-särke ja retuuse.
Sitsist ning nööpide ja taskutega kittelkleiti võib pidada tükikeseks meie emotsionaalsest ajaloost, ühtlasi on see olnud Pärnu-Jaagupis paikneva rõivatootja Clivia toodangus hästi minev kaubaartikkel, millest pole hoolimata moejoone muutumisest päriselt kunagi loobutud.
1980. aastatel tegutses Halinga kolhoosi juures abiettevõte Lembitu, kus kümme naist Klementi vabrikule kitleid õmbles, vaatab Clivia Tootmise OÜ juht Tiia Uffert mõtlikult ajas tagasi. Õmblemise eriala oli naiselik ja populaarne, sest seda oskust läheb elus ikka vaja, arvati toona. Kui kolhoos lagunes, jätkus õmblustsehhis töö. Kuni hakkajad naised selle 1991. aastal erastasid ja lilleraamatust sellele kena nime leidsid – Clivia.
Tiia Uffert räägib, et ehtne kitlikangas on sada protsenti puuvillane kangas, mida ta käis toomas Kreenholmist. „Meie vanaemad ja emad kandsid eest nööbitavaid kitleid, sest need oli mugavad. Kitlit oli lihtne selga tõmmata, sellega oli hea teha koduseid toimetusi, last rinnaga toita,” kirjeldab Uffert.
Kreenholmi naturaalsetest kangastest tooted oli nõutud. Halinga kaubakeskus oli 1990. aastatel kuum koht ja selle kaupluses omatoodangut ka turustati. Tasapisi müüdi kõik kitlid ära, aga juurde neid teha enam ei saanud. Müüjatelt küsiti neid jätkuvalt, meenutab Clivia juht.
See oli põhjus, miks paljud siinsed naised, kes olid kodus kitlikandjad, läksid üle retuusidele ja T-särkidele. Kittel iganes nagu ka kleidikandmine. „Vahepeal kleite üldse ei ostetud, aga viimastel aastatel on naised hakanud jälle kleite kandma,” seletab Uffert. Eesti naised on praktilise meelega. Nad ostavad piduliku kleidi selle mõttega, et saavad seda hiljemgi kanda – kasvõi kodus. Üheks korraks kleiti ei osteta.
Õmblemispisiku sai 1958. aastal sündinud Reet Kala Sindi koolist – tal oli hea käsitööõpetaja Aino Pärn. „Ta oli karm ja kõigile see ei meeldinud, aga kes tahtis ja pingutas, sai kõik käsitööliigid selgeks. Esimeste koolitöödena valmisid õmblustunnis lühikesed püksid, müts ja seejärel lapitekk. Kodus oli meil õmblusmasin Tšaika. Sellest ajast peale mäletan, et olen endale pidevalt ise õmmelnud,” jutustab Reet.
Praegu elab Reet Kala Norras. Kuidas seal õmblemise tavad on?
Reet teab, et seal korraldatakse kodustele hobiõmblejatele võistlusigi. Ent tema ringkonnas pole kedagi, kes õmbleks. Reedal on kodus õmblusmasin ja kui palgatööd ei oleks, tegeleks ta käsitööga vahetpidamata. Oma rõõmuks, mitte kohustuse pärast. Tal on oma tuttavate ringkond, kellele ta vahel rõivaid on õmmelnud. Reedale meeldib, et ta ei pea õmblema siis, kui pole tuju või et leiba lauale saada.
Kittelkleite on ta valmistanud läbi aegade. „Olen teinud kunstsiidistki ilusaid kittelkleite,” nimetab ta. Aktiivses kasutuses on tal kolm kittelkleiti ja plaanis päris mitu tükki juurde õmmelda – linasest, kunstsiidist ja puuvillasest materjalist. Kuna Reeda kangavaru on tema Eesti kodus, võtab ta kodumaad külastades sobivaid riidereste Norrasse kaasa.
Kas kittelkleiti paneb õmblema nostalgia? „Ei, mulle meeldivad need. Nii hea on kittelkleidiga minna randa. Ei ole vaja kõigi nähes hakata kleiti üle pea sikutama.
Nööbid kleidi lahti ja lased liivale langeda. Ilus ju,” lisab Reet naeratades.
Reet nendib, et kittelkleidi taskud on must be (tõlkes –peab olema). See poleks muidu kittelkleit.
