/nginx/o/2021/06/11/13840364t1hc3c7.jpg)
Legend räägib, et keegi tsaari õukonnast oli lasknud pulli lahti ning lepiti kokku, et millise puu juurde pull läheb, selle nimest sünnibki linna nimi. Pull olevat ennast pihlaka alla sättinud. „Rjabina” on vene keeles pihkalas ja nii saigi Räpina endale nime,” jutustab Räpina Loomemaja juhataja Leo Kütt.
Maakivist ehitatud kunagises mõisa tall-tõllakuuris on loomemaja, selle ees ainulaadsed paberivabriku kuivatusliini trumlid, mida mujalt Euroopast enam ei leia. „Iselaadne taaskasutus,” muheleb Leo Kütt.
Kui eelmisel aastal tutvustasid tahvlid Räpina ajalugu, siis 2021. aastal saab tahvlitelt lugeda Räpina valla külade kohta. Majas on olnud ka hobusetall, sigala, lehmalaut, õppeklassid ja söökla. 2007. aastal läks hoone erakätesse. Oli oht, et hoone laguneb ja päästjaks osutus vald, kes maja ära ostis ning Euroopa Liidu EstLatRus kaasrahastusega toodi majja uus hingus.
Est-Rus-projektiga on seotud ka Räpina Muusikakool. Üllatavalt eripalgelised on loomemajas korraldatavad arvukad töögrupid lastele. Leo Kütt mainib, et vahel talle tundub, et nii mõnigi ema hoiab leiva arvelt kokku, et lapsed saaksid loomemajas tegutseda. „Kui mõelda, kuidas noored uksest sisse astudes ei oska teretadagi, siis nüüd linnas vastu tulles küsivad õhinal, millal loomemaja uksed jälle lahti tehakse,” räägib ta.
Vald toetab kunstitegevust ja suured maakivid pakuvad kunstinäitustele suurepärase
tausta. Leo Kütt naerab: kes oskas arvata, et mehed, kellega sovetiajal sai viina võetud, nüüd kodus maalivad ja nende tööd jõuavad loomemaja seintele. Maailmanimi Aapo Pukk oli 34 aastat tagasi samuti Räpinas praktikal.
„Kus see linn siin on? See ju kõik üks suur park!” Selline oli 1990. aastate alguses Räpinas käinud Saksa maastikuarhitekti hinnang.
Väikelinn Räpina on parkide linn. Siit leiab ligikaudu 20 parki, luges 1989. aastal kokku kauaaegne aianduse erialakooli õpetaja ja aiakunsti edendaja Adolf Vaigla. Nende hulgas on kolm ajaloolist mõisaparki. Sillapää lossist ja seda ümbritsevast stiilipuhtast maastikupargist on olnud vaimustuses paljud maastikuarhitektid läbi sajandite. Koos Räpina kiriku ja pastoraadiga loovad nad Eestis ainulaadse klassitsistliku arhitektuuriansambli.
Kirjalikud andmed Räpina kihelkonna mõisate kohta pärinevad Poola kuninga Stefan Batory ajast. Pärast seda, kui Peeter Esimene andis mõisa krahv Jagusinskile, läks see edasi krahv Löwenwoldele ja suguvõsale. Nõukogude ajal, kui mõisahoones paiknesid Räpina keskkooli klassiruumid, hoiti parkigi hoolega ja täiendati noorte puudega.
Sillapää mõis, ampiirisugemetega härrastemaja, rajati aastatel 1836–1847, kui see kuulus Tartumaal Vastse-Kuuste mõisas sündinud ning Moskvas ja Heidelbergis hea hariduse saanud Gustav Eduard von Richterile. Paruni lai silmaring arendas mõisa Eesti üheks suurejoonelisemaks hilisklassitsismi näiteks. Säilis see aga tänu Heimtali mõisniku pojale von Sieversile.
Loss on renoveerimisel ja avab peagi uksed. Siis paistab ka, kuhu pannakse seni fuajees olnud nõukogude akadeemiku Ivan Mitšurini bareljefeef. Teatavasti oli Mitšurini moto, et inimene peab loodusest paremini uusi taimevorme ja liike looma. Tema aretusest pärineb pihl-aroonia, mida praegugi puukoolidest leiab.
Pargi rajas baltisakslane Moritz Aleksander Walter von Engelhardt, kelle kujundatud on peale Räpina Sillapää veel Õisu, Luua, Pühajärve ja Kärstna mõisaaed. Põhja-Lätis on neid umbes 40. Teda peetakse Saksamaal 20. sajandi Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna rajajaks. Engelhardti loomingule iseloomulik avaneb sillal seistes, kui üle järvevee peegelduse paistab avar roosidega pargiala vaatega peahoonele.
Lossipargis on üle 600 puu- ja põõsaliigi. Seega on tegemist ühe liigirikkamaima mõisapargiga Eestis, kus kodumaiste kõrval kasvavad ka mandžuuria aprikoosipuu, amuuri korgipuu, alpi kuldvihm ning palju teisi haruldasi ja ka külmaõrnu liike, kui arvestada, et Räpina asub Eesti kõige kontinentaalsema kliimaga piirkonnas. Metsapargi tagumises otsas asetseb mõisaaegne rotund, mida kutsutakse Musutempliks.
