Reigo Ahven istutas kirsiaia, kus tahab hommikuti kohvi juua

Foto: Priit Siimon

Reigo Ahven on üks tuntumaid ja tunnustatumaid Eesti löökriistamängijaid. Peale selle on ta kolme lapse isa, džässmuusikasõber, hobipoksija, telesaatejuht, trummiõpetaja, jalgpallihuviline, Setomaa kultuuri austaja ja kirglik kalur. Lapsepõlves veetis Reigo palju suvesid ema kodukandis – Setumaal Obinitsa kandis Tessova külas. Tänavu kevadel aga rajas Järvamaale Vahukülla Eesti kõige noorema kirsiaia.

„Istutasime perega sel kevadel 42 kirsipuud. Kõik istikud on Eestis kasvatatud. Pärit Hillar Nassari Päidre Puukoolist. Parimaks sordiks on vast 'Anu' – marjad tumepunased ja hästi magusad. Nüüd on mul siis oma kirsiaed, kuhu panen valge aiamööbli ja käin seal hommikuti kohvi joomas, nii et valged kirsiõied lendavad ninna. See on mul küll plaanis.”

Omaküla meestega peab hästi läbi saama

Reigo on võimalikult palju taluga seotud teenuseid ostnud kohalikelt meistritelt: elektritööd Järva-Jaanist, puudelõhkuja tuleb masinatega Rakkest, kopamees Koerust jne.

„Mul on hea meel, et side naabritega toimib, sest ka parima tahtmise juures ma ei jõua näiteks muru niitma,” räägib ta. „Selline suhe on kõigile kasulik.”

Siiski on Reigo Ahvena sõnul suhteliselt raske leida endale maale häid abilisi. „See on mulle uus olukord – olla vastutav ühe tükikese Eestimaa eest. Suvel proovisin taastada üht vana hoonet ja see võttis kümneid tunde. Kindlasti ei anna ma lihtsalt alla. Malamuute ehk Alaska põhjamaiseid kelgukoeri tahaksin ka kunagi kasvatama hakata.”

Ja muusikalisi laagreid korraldada. Selliseid next-step ehk eelmisest järgmiseks arenevaid laagreid. Need kestavad nädala või kaks ja võimaldavad osalejal kiiret arengut. Sead endale eesmärgid ja müttad selle nimel hommikust õhtuni.”

Sellist kohta, kus oleksid trummid olemas ja kus oleks rahu ja vaikus ja kuhu saaks minna lisaks suvele ka kevadel, sügisel ja talvel, Reigo Ahven praegu ei tea. „Samas on selge see, et minu praeguste eluplaanidega – olla hea trummar, pidada head džässibaari ja teha Viljandisse praktilise trummi muuseum – läheb see idee risti. Peaksin hakkama siis turismitalu pidajaks, aga ma ei tea, kas oleks sellist kohta Vahukülla vaja,” mõtiskleb Reigo.

Hoiab pöialt Marek Seerile

Eesti hinnatuim trummar loodab, et tänavune suvi tuleb ilus ja sügisel on juba raske meenutada mullukevadisi rangeid piiranguid. „Minu vanavanemad elasid üle teise maailmasõja ning uskusid samuti, et endine elu ei tule enam kunagi tagasi. Aga elu normaliseerus nende mälestuste järgi ootamatult kiiresti. Olen mõelnud 1920. aasta gripipandeemia peale. Mu meelest võib seda võrrelda metsatulekahjuga.Tundub, et kõik on hävinemas, aga piisab mõnest paduvihmahoost, kiiretest kustutustöödest ja loodus taastub!” mõtiskleb Reigo Ahven.

„Aga lennujaamades jääme kindlasti veel pikka aega maske kandma. Võib-olla isegi väikestes siseruumides. Harjumuse jõud on suur, võib-olla ei julge me pikka aega sõpra kallistada? Aga usun, et niipea kui lõpuks selgub, et ohtu enam ei tule, saavad eestlased sellest hirmust kindlasti üle.”

Reigo on kindel, et paradigmaatiline nihe on toimunud. „Kui me varem defineerisime end

vajalikena läbi muusika, siis nüüd on selgunud, et tegelikult saab ka ilma meieta ja maailm pöörleb edasi, vaja on hoopis arste, toidutootjaid, poemüüjaid ja politseinikke. See on olnud mitmes mõttes väga kainestav tõdemus. Selles on nii head kui halba,” filosofeerib Reigo Ahven.

„Teatavates valdkondades on mõningane sinisilmsus ju oluline, muidu jääks palju kauneid kunste praktiseerimata. Aga ma väga loodan, kes muusikuna on selles kriisis löögi saanud, et see ei oleks nii valus, et sellest kannataks muusikuks olemine,” mõtiskleb Reigo.

„Ehkki just vanaemadele-vanaisadele oleks see kõikide soovijate kiire vaktsineerimine eriti vajalik, siis saavad neil lapselapsed ju külas käia. Mina soovitan ka alla 60aastastel oma AstraZeneca doosid kätte saada. Ise sain paar päeva tagasi ja mingeid erilisi kõrvalmõjusid ei tundnud. Ainult nii on meil võimalik minna paratamatu paranemise teed.”

Kes on vana?

Ühel mullusel kontserdil jõudis Reigo Ahvenani teadmine, et ta on juba vana. „Haarasin esinemiseks asju kokku pakkides kaasa ühed kingad. Kontserdi eel neid jalga pannes tundsin aga, et käimad on ebamugavalt väiksed. Olin kaasa haaranud poja kingad. Nii leidsin enda jaoks uue vanaduse definitsiooni: sa oled juba vana, kui paned enda kingade asemel jalga poja omad,” naerab Reigo Ahven.

„Hetkeks tekkis kiusatus kontsert sokkides anda. Seda ei pidanud ma siiski piisavalt väärikaks.