L, 1.04.2023

Kui lapsed võtavad seeniori elu üle võimu

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Kuidas saaks seenior, kelle eest lapsed kipuvad kõiki otsuseid tegema, delikaatselt siiski ohjad enda kätte tagasi saada? See võib olla väga raske, keegi ei soovi ju oma lastega tülli minna.

Kuidas võiks eakas inimene taolist patroneerimist juba eos vältida? Eriti praegusel koroonapiirangute ajal – lapsed võivad olla väga veenvad.

„Sa ei tohi praegu kusagil väljas käia!” „Ära sa kedagi endale külla kutsu!” Teisalt tahab ju iga inimene lähedastega häid suhteid säilitada ja seetõttu ei vaidlegi ta vastu, kui temalt näiteks mobiiltelefon ära võetakse.

Kuidas teha vahet liigsel hoolitsusel ja eaka inimesega manipuleerimisel?

Ei saa sõbrannat kätte

„Mida küll peale hakata, ma ei saa enam üldse oma vana sõbrannaga ühendust,” kurdab üks toimetusele kirjutanud tallinlanna. „Olen kümneid kordi helistanud tema kodusele telefonile. Alati võtab tütar vastu ja ütleb, et ema ei soovi võõrastega suhelda.”

Hiljuti jäi naisele juhuslikult näppu sõbratari vana mobiiltelefoni number. „Helistasin, ka sel numbril vastas tütar. Küsisin, kas ema tervis on nii halb, et ta ise ei saa telefoniga rääkida?” Tütar vastas eitavalt: „Ta lihtsalt ei soovi rääkida.”

„Aga öelge talle edasi, et Marje helistab, me oleme viiskümmend aastat samas kontoris töötanud, lauad vastastikku. Ta kindlasti soovib minuga rääkida,” palus naine.

„Jätke meid rahule!” karjus tütar telefonitorusse.

Toimetusele kirjutanud lugeja sõnul pole ta kunagi varem elus sellises olukorras olnud. Ta kohmetus ja lõpetas kõne.

„Hiljem hakkasin mõtlema. Ehk polegi too kuldses eas seni oma elu säravalt ja avalikkuse silme all elanud proua ainuke taolises olukorras inimene. Ehk elab Eestimaal teisigi seeniore, kellele lapsed enam mingit otsustusõigust ei anna?” kirjutas naine.

Tiina Tambaum.
Tiina Tambaum. Foto: Erakogu

„Ma ei usu hetkekski, et mu vana kallis sõbranna on kahe aastaga muutunud dementseks, sest alles 2018. aasta juulis käisime koos Leedus, kus ta käis isegi bussijuhti juhendamas. Ma keeldun uskumast, et ta on nii halva tervisega, et ise telefonile vastata ei suuda.”

Kolm põhjust, miks keelatakse suhelda

„Ütlen oma kogemuse pealt, et selline näide pole kindlasti erand. Üks sellistest oli ju Kroonikas avaldatud lugu Uno Loobist, kes igatses külalisi, aga neid tema juurde ei lastud,” kommenteerib kirja Tallinna Ülikooli Demograafiakeskuse teadur Tiina Tambaum.

„Praegu on levinud see, kui lähedased keelavad oma vanadel sugulastel kodust välja minna ja teistega suhelda. Põhjus on arusaadav, tahetakse oma lähedasele head, et ta ei haigestuks. Aga viis, kuidas seda tehakse, on vale,” arvab Tiina Tambaum.

Inimene peab ise jõudma otsuseni, mis puudutab tema elu. Lähedased saavad anda infot, aidata tal otsuseni jõuda.

„Inimene peab ise jõudma otsuseni, mis puudutab tema elu. Lähedased saavad anda infot, aidata tal otsuseni jõuda. Ka vanem inimene peab oma elu ise juhtima, küll teiste inimeste abiga, kuid otsustaja peab olema tema ise. Välja arvatud juhud, kui ta on eestkostetav, mis muu hulgas tähendab seda, et temalt on võetud ära valimisõigus,” selgitab demograafiakeskuse teadur Tiina Tambaum.

Põhjusi, miks lähedased muutuvad oma vanema sugulase uksehoidjaks (ingliskeelse nimetusega gatekeeper), võib Tiina Tambaumi sõnul olla mitu. „Vanemal inimesel võib olla depressioon ja ta võibki lähedastele öelda, et ei taha kedagi näha. Aga lähedasel peab olema nii palju tarkust, et aru saada, et see on haigussümptom ja haigusega peab tegelema. Kapseldumisega depressiooni päris kindlasti ei ületa,” nendib teadur.

„Ka võivad vanemal inimesel ilmneda dementsuse nähud ja lähedased häbenevad seda. Kordan jällegi – ka dementne inimene on inimene nagu iga teine ja tal on teistega samad vajadused. Sealhulgas suhtlusvajadus ja inimkontaktide vajadus nagu teistel inimestel. Lähedased peavad tal aitama neid vajadusi täita. Näiteks koostöös mittetulundusühinguga Elu Dementsusega,” soovitab Tiina Tambaum.

„Kolmas võimalus ongi lähedaste patronaaž. Millegipärast armsad sugulased arvavad, et kui inimene saab vanaks, siis on ta minetanud kõik kõrgemad vajadused ja järele on jäänud ainult põhivajadused – toit, toasoe ja hügieen. Ei saada aru, et kultuurilised vajadused, eneseteostus ja ka sotsiaalsed vajadused ei kao kuhugi. Eaka lähedane peab samaväärselt põhivajadustega hoolitsema nendegi vajaduste eest,” kinnitab teadur.

Uuringud on tema sõnul välja toonud, et mida rohkem inimene oma eaka lähedase suhtes patroneeriv on, seda halvemini suhtub inimene vanematesse inimestesse üldse. „Muidugi ei saa välistada ka teadlikku pahatahtlikkust.”

Iga taoline olukord nõuab teaduri sõnul erinevaid lahendusviise. „Mis on aga üldine, on põhimõtted. Esimene põhimõte on, et iga inimene peab tegema oma elu puudutavad otsused ise. Kuidas keegi seda printsiipi ellu viib, sõltub olukorrast ja inimestest,” sõnab ta.

Patronaaž kui vaimne vägivald

Ka Tartu Ülikooli geriaatriadotsent Kai Saks ütleb, et tegemist on keerulise olukorraga, millel võib olla kolm võimalikku põhjust. „Esiteks võib inimene, kellele telefon kuulub, tõepoolest mitte soovida rääkida sellega, kes helistab. Ta küll ei lülita telefoni välja, kuid väldib teatud kõnesid. Palub vastata teisel tema eest. Kuid tal võib olla siiski vaimse tervise häire – kognitiivse võimekuse halvenemine või depressioon, mis ei pruugi teistele põgusal kokkupuutel arusaadav olla, kuid lähedastele küll,” nendib geriaater.

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Märksõnad
Tagasi üles