Rakvere – linn nagu seelikutriipudega tüdruk

FOTO: Thea Karin

Linna sisse sõites vaatab tulija peale kõrgelt alla seitsmetonnine tarvas, tema taga on häälekas keskaeg hanede ja lammastega. All-linn võtab aina moodsamat kuju ja peagi on oodata esimest kliimaneutraalset omavalitsust Eestis – see on Rakvere.

„Kui saaks, müüks kõrtsi kohe maha ja hakkaks ainult lambaid pidama,” ütles Ilmar Uldrich juba aastaid tagasi. Abikaasa Monika naerab, et sellised mõtted tulevad neile igal aastal. Tegelikult oli kõrts lapsepõlveunistus. „Eks ta Thijl Ulenspiegeli lugudest alguse sai, sellest, kuidas nad Lammega ringi rändavad ja igal õhtul eri kõrtsis peatuvad.”

Praegu on pubist Kurva Kodu saanud Rakvere vanim söögikoht, mis avas uksed 1996. aastal. „See on olemuselt nagu ajaleht,” sõnab Monika Uldrich. Igaüks saab vajalikku informatsiooni. Monika on siin ka kokk. „Nii olulist tööd ei saa kellegi teise kätte usaldada,” ütleb ta ja hoiab kunagise sepakoja firmaroa Sepa kotlettide kvaliteeti kõrgel. Tema poistevägi joob piima ja keefiri, et näidata, kui tublid nad on, naerab Monika.

Pikka aega oli Rakvere ainuke väikelinn Euroopas, millel oli oma täismõõduline professionaalne repertuaariteater. Kuulsust on linnale toonud ka Baltoscandal, punklaulupidu ning meeste tantsupidu, aga ka tollase linnakunstniku Teet Suure jõulukuuseinstallatsioonid, mis Rakvere lausa maailmakaardile viisid.

Teatri kõrvale Rakvere mõisa tõllakuuri lähedale kerkis ajakohane kino ja täismõõdus proovisaal. Traditsiooniliselt müüriti Rakvere kinomaja nurgakivisse Virumaa Teataja, teatri mängukava, raha ja muud ajamärgid, mulda sängitati tagasi üle 400 aasta vanad skeletid, mis leiti arheoloogiliste väljakaevamiste käigus ja olid arvatavasti pärit samas

paigas tegutsenud frantsiskaani mungakloostrist. Ka siis, kui hoone uksed suletud, saab läbi suurte klaasakende vanadele müüridele pilgu heita.

Rakverel on püha reliikvia

Rakverel on ka oma reliikvia: 2003. aastal kaevati Rakvere linnakalmistult välja 1918. aastal Rakveres enamlaste mõrvatud ja Moskva sinodi poolt pühakuks kuulutatud preestermärtri Sergius Florinski (kodanikunimega Сергей Фёдорович) säilmed. Tollane linnapea Andres Jaadla mäletab üllatust, et reliikvia leiti eest nii heas seisus.

Pärast väljakaevamist säilmed puhastatakse ja pestakse roosiveega.

Preestermärter kirstus. FOTO: Thea Karin

Arheoloog Sergei Beljajev selgitab, et õigeusu traditsioonide kohaselt kandub pühadus üle inimese maisele kehale ja säilib ka pärast surma. Pühade säilmete kummardamise komme on pärit 4. sajandist, mil Roomas kaevati välja märtrite säilmed ja viidi need pühamutesse. Pärast väljakaevamist säilmed puhastatakse ja pestakse roosiveega. Preestermärter asetati spetsiaalses kirstus ja vaimulikurõivastesse riietatult Rakvere Jumalaema Sündimise Kirikusse.

„Suur osa linna kortermajadest on muutunud elanikele energiasäästlikumaks ja saanud kena väljanägemise ning muutunud linnapilti ka külastajatele atraktiivsemaks. Esinduslik näide on Pika tänava kaunid fassaadid, rohked istekohad, uus valgustus. Siin tasub väikeseid peatusi teha, et lugeda majaseintelt toredaid lugusid omaaegsete majaomanike kohta või heita pilk tänava kivisillutisele, et avastada sealtki plaadile kirja pandud lugusid.

Võtame sõrmejälgi ja lahkame südant

„Ah, mis siin näidata tahtsin!” hüüatab muuseumi direktor Andrus Eesmaa entusiastlikult ja tutvustab suurimat relva. „Kuigi linnusel on hulgaliselt raudkuule ja meil ainult üks, siis meie oma on popim,” naerab ta.

Teatri ja Pika tänava vahele jääb Politseimuuseum, mille piletikassa asub toreda nimega Õllepruuli tänaval. Eesti Politseimuuseumi fassaadi roosamanna moodi värv on petlik, sest selle taga saab kehastuda täiemõõduliseks politseinikuks: võtta sõrmejälgi, tuvastada valeraha, lahendada kriminaalseid mõistatusi, saada teada, kuidas kuulivesti tulistada, ja lahata nii südant kui ka silma, nagu päris kohtuarst seda teeb.

Politseimuuseumi kõige uuem objekt ehk veekahur „Tige elevant” seisab patrullauto kõrval. FOTO: Thea Karin

Andrus Eesmaa on eriti uhke õueala ja kohtulabori üle. Õue lisandus tige elevant, mida Jüri Muttika „Ringvaate” saates tutvustas ja mis on tegelikult veekahur. Selle lähedal on politseikaater ja ronimisseinad lastele. „Siia tulevadki sageli vanaisad ja vanaemad, istuvad pingile ja hoiavad silma peal lapselastel, kellele jagub siin tegevust terveks päevaks, ja nad ei tule mitte ainult üks kord,” muheleb Andrus Eesma.

Tagasi üles
Back