Südameklapihaiguse, nende seas aordiklapi stenoosi ehk ahenemise ravimata jätmine võib lõppeda surmaga. Ometi väldivad paljud perearsti juures käimist isegi pärast rindkerevalu, hingamisraskuste ja peapöörituse esinemist.
„Perearsti visiiti edasi lükates loobuvad inimesed võimalusest elada paremini ja kauem,” koputab kardioloogilisi raviprotseduure tegev Toomas Hermlin vanemaealiste südamele.
Dr Toomas Hermlin on Tartu Ülikooli Kliinikumis pika karjääri vältel ravinud sadu klapiriketega patsiente. „Ma võin teile igasuguseid jahikoera mälestusi pajatada, kuidas me aastakümneid tagasi inimesi ravisime ja nagu nali ütleb, vaatamata ravile jäi inimene ellu,” naerab kirurg.
Ma võin teile igasuguseid jahikoera mälestusi pajatada, kuidas me aastakümneid tagasi inimesi ravisime ja nagu nali ütleb, vaatamata ravile jäi inimene ellu.
„Kui mina olin alustav arst, siis me nõukogude ajal vanemaealisi, mis vanemaealisi, juba 65aastaseid südame klapirikkega haigeid üldse operatsioonile ei võtnudki. Uuriti küll, kuid piirduma pidi tablettidega, sest operatsioonirisk oli olusid arvestades ülikõrge. Ja ka klapirikke põhjustaja oli tollal peamiselt reuma,” meenutab dr Toomas Hermlin.
„See on ikka öö ja päev, mis praegu võrreldes 30–40 aasta taguse ajaga toimub. Asi on kõvasti muutunud. Kirurgidel on võrratult paremad tingimused, masinad on suurepärased, intensiivravi ja hooldus parem.”
„Kuid ega me ei pääse vanemaealiste kaasuvatest haigustest, ka on organism kurnatum ja seega operatsioonirisk suur. Otsitakse kergemaid ravivõimalusi. Ja südamerikete korrigeerimine kateetri kaudu ongi palju delikaatsem ja vähem traumaatiline. Näiteks südame pärgarterite laiendamisi teeme enamasti käearteri kaudu ja põhimõtteliselt saaks samal õhtul juba koju,” selgitab dr Hermlin.