:format(webp)/nginx/o/2021/04/07/13716070t1hf77e.jpg)
„Meile on praegu õnnis aeg. Minu elus pole nii õnnelikku aega olnudki kui praegu,” ütleb kunstiajaloolane ja Lihula muuseumi direktor Marika Valk. Ka Heinz Valk on kahtlemata õnneliku saatusega ja uskumatult tegus inimene. Kunstnik, poliitik, vanavarakoguja.
Ainuüksi oma surematu lausega, mis 1988. aastal kõmises üle lauluväljaku, on Heinz Valk kirjutanud ennast Eesti rahva mällu.
Nad on elanud õnnelikus abielus üle 40 aasta. Seisnud kõrvuti nii „Eestimaa laulul” kui ka Balti ketis.
„Ma pole mitte kunagi igavust tundnud. Muidugi on praegu raske aeg, eriti suurt puudust tunnen lastest ja lastelastest. Nii tahaksin neid silmast silma näha, aga ei saa ju. Lapsed ja lapselapsed on samuti keerulises olukorras. Peame olema kannatlikud. Oleme palju hullemaid aegu üle elanud,” mõtiskleb Marika.
Ta leiab praegu tegevust pisiasjades, millele varem üldse tähelepanu ei osanud pöörata. „Varem istusin autosse ja sõitsin kiiresti ühest kohast teise, paigad ja inimesed vihisesid mööda. Praegu, kui ei pea kuhugi täpselt kella peale minema või saan endale ise selle kellaaja määrata, naudin väga ilma ja inimeste vaatlemist. Elame Nõmmel, käime palju jalutamas,” kirjeldab Marika.
Meil on oma Nõmme jalutuskäigu rituaal. Olen kuulnud, et siinkandi inimesed nimetavad seda „Valgu ringiks”.
„Meil on oma Nõmme jalutuskäigu rituaal. Olen kuulnud, et siinkandi inimesed nimetavad seda „Valgu ringiks”. Tavaliselt on selle ringi pikkuseks paar-kolm kilomeetrit, püüame selle iga päev ära teha. Mõnikord teeme ka pikema ringi. Ronime kodu juurest mäkke ja tuleme Glehni lossi kaudu tagasi.”
„Jälgin sündmusi iga päev. Loen ajalehti-ajakirju, kuulan raadiot, vaatan telerit,” lisab Heinz. „Ta on palju nõudlikum telerivaataja kui mina,” torkab Marika vahele. „Tema vaatab telerit ka meelelahutuseks, eriti meeldivad talle Briti kvaliteetseriaalid.”
„Mina mõtlen kaasa ja sündmuste sisse. Püüan enda jaoks lahti mõtestada, mis toimub Eestis. Vanemas eas olen muutunud veidi skeptilisemaks, ütleme, et pessimistlikuks optimistiks. Mulle pakub mõtlemine naudingut. Ehk nagu Hando Runnel luuletas: „Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem”,” nendib Heinz.
Muidugi on neil mõlemal nüüd hoopis teine aeg ja elul teine rütm, nendib paar. „Oma elu aktiivsuse harjal me mõlemad mitte ainult ei töötanud palehigis, vaid olime ka väga seltskondlikud. Olen oma eluenergiat kulutanud neljal käel. Olen samas täheldanud, et eluenergia on mõõdetav suurus. Olen näinud sõpru-tuttavaid, kes selle juba 50aastaselt on ära kulutanud. Minulgi tekkis millalgi aeg, mil mind topiti igale poole žüriidesse. Ikka nii, et Heinz, kas saaksite tulla, teie abi on hädasti tarvis. Kujunesin üritustele omamoodi maskotiks. Oma kõige aktiivsemal ajal kuulusin rohkem kui 20 juhatusse, eestseisusesse, komisjoni. Eluaastate lisandumisel aga hakkavad kirjud suled saba otsast maha kukkuma ja kaob himu uute sulgede järele. Praegu kulutan oma eluenergiat väga hoolikalt. Pillamist ei talu enam mu kehagi. Aga muidugi on suurelt pildilt kadumine omamoodi oskus. Elu on mulle lihtsalt õpetanud, et igalt poolt on arukas õigel ajal lahkuda. Täpselt nii, nagu ühelt mõnusalt peolt tuleb lahkuda siis, kui kõik on veel heas tujus ja naudivad pidu. Juba sellepärast, et jääksid ilusad mälestused,” mõtiskleb Heinz.
„Mina kasvasin üles ajal, kui enne abiellumist pikalt kurameeriti,” ütleb Heinz. „Meie kuramaaž Marikaga kestis viis aastat, enne kui otsustasime abielluda. See teineteise tundmaõppimine on ääretult vajalik. Pikalt kurameerinud klassivendadest on lahku läinud ainult kolm. Kõige lollim on selline abielusse hüppamine, kus saadakse baarileti juures kokku, siis kähku perekonnaseisuametisse ning aasta pärast lahutatakse,” arutleb Heinz.
„Meil ei ole Marikaga olnud suuri tülisid. Aga on palju armastust, mis on vastastikune. Ja meid armastatakse samuti. See on uskumatult hea tunne, kui väike laps paneb oma põse vastu sinu habet. Lapsed on sideaineks.”
See on uskumatult hea tunne, kui väike laps paneb oma põse vastu sinu habet. Lapsed on sideaineks.
Neil on kolm tütart ja üksteist lapselast. „Noorim meie lastelastest on küll alles pooleaastane, kuid siiski on meie ellu saabunud aeg, mil nad saavad ise hakkama, me ei pea enam Heinziga nende pärast iga päev muretsema ega olema valmis iga päev neid aitama,” tõdeb Marika. „Mu praegune kõige suurem huvi ja hobi on lastelaste kasvamise jälgimine. See on tõeline nauding – jälgida nende muutumist ajas. Kõik nad on nii erinevad isiksused. Kõigil on oma tee. Mõne puhul on juba maast madalast selge, mis alal tal on annet, mõni on vajanud ema-isa leebet suunamist,” muigab vanaisa.
„Olen oma lapselapsi väga tihti hoidnud. Rohkemgi kui Marika, sest minu vabakutselise ameti juures oli just minul enam aega nendega tegeleda. Aga muidugi andis ka Marika oma panuse, väga tihti istus ju meie juures lauda kümme inimest, kellele tema siis süüa vaaritas.”
2009. aastal pärjati Heinz Valk aasta isa tiitliga ning ajalehed kirjutasid, kuidas Valkude suguvõsa võttis Estonia kontserdisaalis enda alla tervenisti kaks pingirida. „Pika pingirea saab praegugi kokku: meid on koos tütarde, väimeeste ja lastelastega kokku 19 inimest,” muheleb Heinz.
Suur perekond nõuab tema sõnul endiselt abi ja tähelepanu. „Ma ei lesi, jalad seina peal. Aga karikatuure joonistan vaid oma lõbuks. Au, kuulsust ja raha ma oma pilapiltidega enam ei teeni. Ja võitlusse ka enam 85aastaselt ei torma. Las see kõik jääb noorematele,” muigab Heinz. „Mul on olnud õnnelik saatus, olen saanud elus paljusid asju naudinguga teha. Praegu tegeleda lastelastega. Pere ja kodu pole meile kunagi olnud mitte mingi kõrvalharrastus, vaid väärtus, mida tuleb pühendumusega hoida.“
„Võib olla tegus ja pidevalt olla liikumises, aga see ei tähenda, et oma pereliikmetest ei hoolita. Pereelu mudeleid on palju, peaasi, et lähedaste side ei kaoks ja inimesed ikka kokku kõlaksid,” täiendab Marika.
Paari lapsed elavad laiali üle Eesti, kuid siiski ollakse omavahel väga lähedased. „Ostan alati enne jõule juba uue aasta taskukalendri ja märgin kõik lastelaste sünnipäevad ära,” kõneleb Heinz.
Töökasvatust on Valkude peres alati au sees peetud. „Mind pandi juba viieaastaselt kodus tööle: pidin põrandat pühkima, seale kartulit keetma, kanu söötma. See oli päris suur pingutus, aga veel hullem oli kohustus: mis oli kästud, see tuli ära teha,” meenutab Heinz.
„Kui kont kõvemaks kasvas, tuli minna tõsisemate tööde kallale: puude saagimine ja lõhkumine, heina niitmine. Sealt jäi teadmine, et kui midagi on vaja teha, tuleb see ilma virinata ära teha. Kui oled koolipoisina sellise teadmise omaks võtnud, siis see jääbki. Niimoodi olen kasvatanud ka lapsi. Neile sai antud piisavalt kohustusi. Kui lapsele maast madalast sisendatakse, et sul on peale mängimise ja jonnimise ka muid ülesandeid, võetakse see omaks. Ning kui ise töödes kaasa lööd ja samal ajal ei looderda, tekib lastes mõistmine, et töö on osa kõigi inimeste elust, ka lastel,” kinnitab Heinz.
Täditütre mehel oli terve kohvritäis sellist kirjandust, mille eest oleks Siberisse sõit kohe kindel olnud.
Samuti peab ta oluliseks, et lapsed loeksid, mitte ei istuks ainult nutiseadmetes. „Raamat on üks eriti väärtuslik asi, mis inimest kasvatab. Sealt jääb külge üht, teist ja kolmandat. Mina ise hakkasin lugema nelja-aastaselt. Küsisin vanema venna käest tähti ja siis lugesin kõike, mis kätte jäi. Kuueaastasena lugesin läbi Jaan Adamsoni Eesti ajaloo algkoolidele, kust sain niisuguse laksu, et minust sai suur Eesti patrioot. Hakkasin otsima selliseid raamatuid, mis käsitlesid Eesti ajalugu, eriti dramaatilisi aegu nagu Vabadussõda ja okupatsioonid. Õnneks oli maal neid raamatuid siin ja seal peredes saadaval. Täditütre mehel oli terve kohvritäis sellist kirjandust, mille eest oleks Siberisse sõit kohe kindel olnud. Lugesin sealt kõik läbi juba algkoolipäevil.”
