/nginx/o/2021/03/11/13673377t1hc921.jpg)
Baltimaade ainus kindlustorn, matkapealinn ja ökomeistriteos, sinisilmsed koerad ja porgandikohv, kunstisadam ja Eesti Vabadussõja murdelahing raudteejaamas – see kõik ja rohkemgi veel on osa Harjumaast.
Harjumaa – pärleid täis tikitud looduskaunis kant
Et saada ettekujutus, kui suur on piirkond, mis kuulub Harjumaale, olgu ära toodud, et Harjumaa piirneb mitme maakonnaga: edelas Läänemaaga, lõunas Raplamaaga, kagus Järva- ja idas Lääne-Virumaaga.
„Vaga vesi, sügav põhi” ütleb eesti vanarahvas. Sel põhjusel tuleb Harjumaa pärlite sära hindamiseks silmad lahti hoida.
Tallinna-Narva maanteed mööda sõitjale ümbrus oma saladusi ei reeda – igav loopealne ja tasane maastik. Tegemist on aga Eesti ühe vanima kultuurmaastikuga, mis enam kui 5000aastase inimasustuse tulemusena on meie ajani säilinud. Harjumaa leiab äramärkimist juba Henriku Liivimaa Kroonikas ja Taani hindamisraamatus.
Kui keerata vanale teele, mis kulgeb paralleelselt kiirteega, leiab sealt tornelamu, mida peetakse Baltimaade vanimaks kindlusehitiseks. Veel hiljuti võis Kiiu tornis kohata kaht lahket ja entusiastlikku daami. Mare Muruväli ja Lehta Parve on seal 28 aastat pirukaid küpsetanud ja „Kiiu torni” likööri pakkunud.
Külalisraamatute seast leiab Mare õiged köited ja näitab tänukirju. Neil on käinud külalisi nii Jaapanist kui Hiinast, peale selle Eesti kuulsused ja naabrid Venemaalt. Tillukese kindluse ees on seisnud kuni kuus bussi korraga.
Selfi ja liköör
Praegu on torni haldamise enda kanda võtnud Kristjan Nikker ja Rando Karpalov osaühingust Haljason, nemad ütlevad, et tunnevad Kiiu torni ümbrust kui oma taskut. Tornist saab Kuusalu valla värav ja väike pits likööri kuulub sinna juurde igal juhul, sest Soome turist ei kipu torni ronima, vaid teeb likööri kõrvale selfi ja ongi õnnelik, räägib Kristjan muheldes.
Tornist paari sammu kaugusel on kaunilt restaureeritud hallides toonides mõisahoone, praegune vallavalitsus, kus 14 aastat oli vallavanem Urmas Kirtsi, kes ajaloohuvilisena pani kokku raamatu „Kiiu lugu”. „Läks 500 aastat, enne kui Kiiust eestikeelne raamat ilmus,” lisab ta ise.
Mõisahoones, mille kohta näitleja Andrus Vaarik on kord öelnud, et Anija mõis on kõige kaunimalt räämas maamõis, on praegu renoveerimistööd lõpetatud. Nime sai Anija mõis väikeselt Hanijõelt. Haned kaunistavad pragugi Anija valla vappi.
Härrastemaja läänetiivas tegutseb romantiline Anija Mõisakohwik, mille spetsialiteet on porgandikohv. Nüüd viib elamuslik püsinäitus „Mõisa aja lugu” mõisaolustikku, saatjaks Juhan Maiste raamat „Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg” – justkui härrasrahvas oleks äsja söögilauast tõusnud ja jalutuskäigule suundunud.
Siniste silmadega koerad
Sinisilmsed koerad ootavad Anijast paari kilomeetri kaugusel Paasikul. Nad on äärmiselt sõbralikud ja tunnevad rõõmu igast külalisest, sest see tähendab, et siis saab jooksma minna. Teadma peab, et matka ettevõtmine tähendab füüsilist tegevust ja sportlikku vastupidavust, koeri tuleb innustada ja ise kaasa lüüa. Sinisilmsete haskide seast tunneb ilmeksimatult ära karjajuhi, kes puhevil moega ringi jookseb. Kes Paasiku Koertemõisa kohale jõuab, saab teada, miks haskid ei haugu ja kuidas see huntidega seotud on. Loomulikult saab koertele ka pai teha.
/nginx/o/2021/03/11/13673378t1h949c.jpg)
