Uuring: Lähedased ootavad õdedelt rohkem praktilisi suuniseid

Tõsise murena ilmnes aga uuringust asjaolu, et 60% lähedastele ei antud teavet patsiendi toitumissoovituste kohta. Eakatel on sageli kroonilised haigused, mistõttu õige toitumine on väga oluline. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui patsient on haiglast koju naasnud, jääb tervishoiuteenuse järjepidevuse tagamine ennekõike lähedaste kanda. Lähedaste hinnangul jagatakse iseseisva statsionaarse õendusabi osakondades mitmekülgset teavet, mis aitab patsiendiga kodus toime tulla, kuid selle kõrval on ka puudujääke, selgus Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös.

Tervishoiuteenuste, sh õendusabi ja hoolduse järjepidevus ning selle tagamine on tänapäeval endiselt tihtipeale probleemne, kuigi sellega seotud kitsaskohti on teadvustatud juba pikemat aega.

„Kui eakas patsient ei ole võimeline enda eest seisma, on tähtis teda haiglast välja kirjutades ja edasist tegevust planeerides kaasata lähedasi, kes on patsiendi usaldusisikud,“ rääkis Tartu Ülikooli õendusteaduse õppekava alusel magistritöö kaitsnud Anastassia Org.

Et saada ülevaade iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnas viibinud patsientide lähedaste hinnangute kohta tervishoiuteenuste järjepidevusele, tegi Org teadaolevalt esimesena Eestis kvantitatiivse uuringu, kuhu ta kaasas kuus Eesti haiglat ja 196 patsiendi lähedast.

„Uurimistöö tulemused aitavad nendes haiglates edaspidi tervishoiuteenuste järjepidevust parandada, mis on väga oluline, sest see suurendab teenuse saajate rahulolu, parandab tervisetulemusi, vähendab taas haiglasse sattumise võimalust ja seega koormust tervishoiusüsteemile,“ kirjeldas Org.

Olulisemad tulemused

Uurimistööst nähtus, et haiglapersonali ja lähedaste usaldussuhte tekkele aitas kaasa võimalus arutada patsiendi seisundit ja juhtumit ning rääkida patsiendi vajadustest ja soovidest.

„Lähedased hindasid piisavaks kogu teavet, mida nad on iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnast seoses patsiendi raviga saanud, sh teavet patsiendi ravimite, diagnoosi, võimalike tüsistuste ja prognoosi kohta,“ rääkis Org.

Lähedased ei olnud aga kindlad, kas neile räägiti haigusnähtudest, mis ei vaja kiireloomulist abi või mis võivad just osutada kiireloomulise abi vajadusele, samuti viisidest, kuidas sellisele olukorrale reageerida.

Umbes viiendik vastanutest kinnitasid, et neid ei informeeritud patsiendi haiguse sümptomitest, mis võivad osutada kiireloomulise abi vajadusele, ega sellest, kellega peab nende ilmnemisel ühendust võtma.

„Umbes viiendik vastanutest kinnitasid, et neid ei informeeritud patsiendi haiguse sümptomitest, mis võivad osutada kiireloomulise abi vajadusele, ega sellest, kellega peab nende ilmnemisel ühendust võtma. See teeb erinevate seisunditega toimetuleku patsiendi lähedastele keeruliseks. Patsientide ja nende lähedaste vajaduste väljaselgitamine statsionaaris viibimise ajal ning koduse toimetuleku hõlbustamiseks sobivate lahenduste otsimine aitaks vähendada ebakindlust, anda selgemat pilti järelravist ning luua toetavat kontakti tervishoiutöötajatega,“ kirjeldas Org.

Lähedased ootavad haiglapersonalilt ka rohkem infot tugirühmade ja organisatsioonide ning eneseabi ja õppematerjalide kohta.

„Ootus tuleneb ilmselt sellest, et haiglas keskendutakse ennekõike ravist ning haiglasisesest tegevusest ja teenustest rääkimisele. Suurem teadlikkus tugirühmadest ja ühiskondlikest organisatsioonidest, samuti eneseabi- ja õppematerjalidest võiks olla üks valdkond, kus haiglapersonal võiks patsiendile ja lähedastele abiks olla,“ leidis Org.

Kuigi lähedased usaldavad tervishoiutöötajaid, jätaks lisateabe jagamine selliste ühenduste kohta tema sõnul usaldusväärsema mulje ja annaks inimestele rohkem julgust abi otsida.

Info toitumise kohta

Tõsise murena ilmnes aga asjaolu, et 60% lähedastele ei antud teavet patsiendi toitumissoovituste kohta. Eakatel on sageli kroonilised haigused, mistõttu õige toitumine on väga oluline.

„Õed, kes kirjutavad patsiendi haiglast välja, peavad arvestama tema toitumisvajadustega, sh toitainete tarbimise, kehakaalu muutuste, toidu kättesaadavusega jne. Toitumisvajadustele vastav dieet peaks olema haiglast väljakirjutamise plaani oluline osa. Näiteks diabeedi puhul oli toitumisnõustamine korraldatud paremini kui teiste seisundite puhul,“ tõi Org esile.

Uurimistööst selgus lähedaste ebakindlus ka selles osas, et neil pole oskusi patsiendiga kodus toime tulla. „Lähedased ei oska sageli küsida praktilisi asju, näiteks seda, kuidas kodustes tingimustes rakendada asendiravi, toetada toitumist või kohandada eluaset dementse patsiendi jaoks,“ märkis Org. Ta toonitas, et patsiendile ja lähedastele pakuks turvatunnet nõustamine ja seejärel praktiline tegevus, mille käigus saaks õdede ja hooldajate juhendamisel kodused igapäevatoimingud läbi teha.

Lähedased ei oska sageli küsida praktilisi asju, näiteks seda, kuidas kodustes tingimustes rakendada asendiravi, toetada toitumist või kohandada eluaset dementse patsiendi jaoks.

Org avaldas lootust, et uurimistöö mitmekülgsed tulemused aitavad uurimistöös osalenud haiglates planeerida tervishoiuteenuste järjepidevust parandavaid tegevusi patsientide väljakirjutamisel iseseisva statsionaarse õendusabi osakondadest ning on abiks ka edasisel andmete kogumisel ja analüüsimisel riiklikul tasandil.

• Anastassia Oru magistritöö „Iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnas viibinud patsientide lähedaste hinnangud tervishoiuteenuste järjepidevusele – kvantitatiivne uurimus“ valmis Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis ravijuhendite metoodikanõuniku Anna Vesperi ja õendusteaduse assistendi Merle Seera juhendamisel.